Kolmapäev, 15. detsember 2010

Paluks ilma klounideta jõule!

Tegin eilse sissekandega Miale liiga: jänkulaul on absoluutselt selge, algusest lõpuni. Kui viimaks märkas demonstreerida, laulis kohe mitu laulu jutti - ka "tiliseb, tiliseb aisakell" ning veel mõned jõululaulud on peas. Esimest korda üksinda lauldes tuli küll et "kuuse alla joogid viin", aga pärast muutusid joogid kookideks ning meiepärast võiks nüüd pärisjõulud pihta hakata küll. Ühes lume, aga ilma klounideta, paluks!

Kahel jõulupeol, mida mina olen sel aastal juba väisanud, on peategelaseks olnud kloun! Tähtsuselt järjekorras teine on Krabat, see on sarvedega tegelane, kes viibutab laste poole vitsa kui vaja, no ja lõpuks siis jõuluvana ka, ehkki tema istub tavaliselt kuskil nurgas ja miskit rohkem ei tee, kui annab kinke kätte.

Ungarlastel ongi nii, et 6. detsembril, püha Nikolause päeval käib lastele Miklos (kes on siis selline meie jõuluvana moodi tegelane) kinke toomas. Ma mäletan, et olin väga üllatunud, kui leidsin esimestel aastatel oma töölaua pealt 6. detsembril kingituse, ise muidugi algul ei teadnud ja hiljem taas polnud meeleski, et samamoodi tuleks oma kolleege juba nii varakult meeles pidada! Aga kogu jõulumeeleolu on siin täiesti teistsugune, krabatlikult lärmakas, ilma igasuguse jõuluharduse, -küünalde, -lauludeta, nii nagu meie seda tavaliseks peame.

Hiljem, 25. detsembril toob kuuse ingel (st ema ehib selle salaja ja üksi toas, sellal kui lapsed nt isaga kaubanduskeskuses aega viidavad) ning kingitused toob Jeesuslapsuke. 

Et teid veenda jõulupeol korraldatud tsirkuses, panen pildi.


Sellise trikoloorikeerutamise peale annab ikka tulla! Oh neid ungarlasi!

Teisipäev, 14. detsember 2010

Detsembrikilde

Eile sai Mia sukeldumise selgeks. Senimaani oli ta hüpanud basseini jalad ees, nüüd näitasin talle paar korda ette, kuidas sukelduda - käed ja pea ees vee alla liuelda, mitte kõhu peale hüpata jne - ja juba ta sukelduski. (Kusjuures see minu näitamine oli rohkem selline kuivtrenn, ma ei saa ju lastebasseini pea ees viskuda). Räägin basseinis mingi regular'iga juttu ning mis ma näen. Laps hüppab kõik see aeg mullivanni äärelt (mis on ikka üsna kõrge) basseini. No nagu saarmaposs. Ilusti pea ees ja ikka kohe basseinipõhjani välja liugleb. Ja väga ilusti tuleb välja ka. Seda olen ma talle enne rääkinud, et kui vesi tuleb üle pea, peab end tugevasti põhjast jalgadega üles tõukama.

Tore näha, kui lapsel veega nii hea suhe on. Ma ei tea, kuidas Eestis, aga Ungaris - suurte ujujate maal - organiseeritakse juba nelja-aastastele ujumiskursusi, koolipoiste seas on populaarne veepall. Mia neljane sõbranna Lucika ujus äsja neljaseks saanuna juba väga ilusti. Et korralik ujumisoskus on olnud meie kodus üks põhiprioriteete, siis me töötame selles suunas edasi:)

____

Aga mitte pooltki nii andekas on Mia jõululuuletuse päheõppimises. Valisin Eesti lasteluule kuldraamatust kõige lühema luuletuse - neljarealise, mis kõlab nii

Olen alles pisikene,
lühike on minu lookene.
Kallis jõuluvana, tere,
palun anna piparkooke!

Mis siis omakorda Mia esituses kõlab nii -

olen alles pisike
lühike on minu lohuke
kallis jõulutere, tere
anna piparkooke

Ma muidugi pugisen siis seda kirjutades naerda, sest ta etlemine on tõeline mudilasklassika! Algab kole venitades ja iga sõna järele mõeldes ja mida "piparkoogile" lähemale, seda entusiastlikumaks muutub. Sõnast "looke" ilmselt aru ei saa, kuna vaidleb vahepeal vastu, et jõuluvana ju ei ole lühike, vaid suur ja pikk.

Nojah, mõnedel teist õnnestub seda veel kuulda.

Jõululauluks valisime "Jänkule ma jõulud teen", aga seegi vajab veel harjutamist!*** Aint hundi osa on hästi meelde jäänud.

___

Pärast seda, kui me oleme põhjalikult tudeerinud "Sööbikut ja pisikut" käib hambapesu Mia eestvõttel nii: alumisi hambaid harjates käime külas sööbikul, ülenimisi harjates pisikul. Siis tuleb oravahammaste kord (esihambad) ja siis hundi keel!

____

Rääkisin Miale, keda me sellisel erakordsel üritusel nagu Eesti Saatkonna korraldatud kohalike eesti laste jõulupidu näeme: Oliveri - ahah, Laurat - ahah, Hanna-Liisat - ahah, kaksikud. Oli Mia kommentaar Hanna-Liisa nimele.

Teisipäev, 7. detsember 2010

Detsembripäikeses

Nojah, mis ma teha tahtsin, enne kui Türgi piltidele komistasin, oli panna üles paar pilti Miast. Selline tunne on, et blogi nimitegelast viimasel ajal eriti ei näidata. Siin ta on, niipalju kui detsembrikuine hommikuvalgus lubas pildile saada. Suur tüdruk juba, nagu ta ise ütleb, saab ta jaanuaris kümne aastaseks!




Kodeeritud sõnum mummile: Mial on äkitselt tekkinud kaisuloom - saarmapoiss:)) Varem pole ta ühegi looma vastu erilist huvi üles näidanud.



Ma näen nüüd ise ka, et tukka on vaja jälle kärpida. Ühe suvalise juuksuri juures me juba käsime pärast Mia enda suurt disainitööd. See ütles, et tukka ei saa nii lühikeseks lõigata, nagu ta ise lõiganud on, ning õhendas ja salgutas siis ka ülejäänut, mis tegi asja ainult hullemaks. Aga nüüd saab vist küll lõpuks sirge tuka ette lõigata.

(üks juhuslik meenutus)

Tahtsin blogi heaks hoopis muud teha, aga komistasin Türgi piltide otsa, seega - kaks mosaiiki aastaalguse reisist. Ma olen korduvalt Istanbulis käinud, aga alati kas detsembris või jaanuaris. Elamusterohke on ta muidugi igal ajal ja iga ilmaga, aga seda turismiraamatutes kirjutatud Istanbuli-fiilingut ma kätte saanud veel ei ole. Kuigi võib ka olla, et see on juba käest lastud - kuidagi rohkelt on see suurlinn oma pimedamat ja suisa vägivaldset palet meile näidanud.


No ja kuna Plamenit peetakse Türgis türklaseks ja pole miskit, mis teda tigedamaks teeks:))) siis suvist city breaki me Istanbuli ilmselt ei kavandagi:))) Alles hiljuti rääkis mulle Plamen, kuidas türklaste reaktsioon, kui me kunagi ammu-ammu Istanbulis patseerisime, oli tema suunas selline tunnustav, et vaat valge naise endale saanud... Rahule sind seal ei jäeta ja omaette olla ei lasta, sellega peab arvestama.   

Istanbuli ellu ja olemisse aitab palju selgust tuua selline nobelist nagu Orhan Pamuk, erakordselt poeetiline on ta "Istanbul. Linn ja mälestused". Sealt saab muide ka teada, et Istanbul elab pidevas uue maavärina hirmus.

Teisipäev, 30. november 2010

Raamatutest ja fotodest

Marsruudilt Budapest-Turu-Helsinki-Tallinn-Stockholm-Viin-Skopje-Viin-Budapest (kus ma kohtusin paljude uute inspireerivate inimestega, aga jõudsin ka oma 22.11.77 sündinud õe 33ndale sünnipäevale) tõin ma Miale kaasa jänesepildiga kampsuni, tibuaplikatsiooniga pluusi, mustad peokingad, imeilusa talvemütsi, pikkade koibadega päkapikutüdruku, ühe Heljo Männi luuleraamatu ning Pipi (raamatu kujul). Väljaarvatud kaks viimast, võinuks kõik ülejäänu olemata olla. Ma arvan, et me ei tee peagi algavat sokiriputamise ja päkapikurallit kaasa. Esiteks ei mahu raamatud soki sisse, teiseks ei jaksa neid iga päev ikka osta ka ning kõik muu (muusika tuleb siit küll välja arvata) jätab Mia absoluutselt külmaks. Ta ei saaks mõhkugi aru, miks peaks päkapikud hakkama talle kommi ja muud nänni tooma. Tädi Pille juba tõi kivikesi (valged arahiisikommid) ja nendest jätkub jõuludeni:))

Mul ei ole ikka veel pilte tädi Helle ja tädi Pille meeleolukast siinviibimisest. Sestap olgu õiendatud üks vana võlg Martin Munkácsi näol. Tegemist on ühega paljudest Ungari headest fotograafidest, kes oli muideks esimene, kes tõi modellid moesessiooniks stuudiost välja, ja kelle ilmakuulus näitus "Think while you shoot" on lõpuks kodulinna tagasi jõudnud. Kõigil, kel siiapoole asja, soovitan ma väga seda Ludwigi muuseumisse vaatama minna!


Muude kuulsuste hulgas fotografeeris Munkácsi rohkelt ka Katharine Hepburni ja minu üllatuseks tehti juba siis "enne ja pärast" fotosid. Munkácsil on üks hirmus hea kontrastide sari, a'la New Yorki pilvelõhkujad ning nende jalamil laiutav surnuaed, ning selles sarjas on ka pilt Hepburnist naturaalist, väsinud naha, suurepoorilise ninaga, kortsus laubaga naine, allkirjaks "Kathy" ning seesama retušeeritult, allkirjaks "Hepburn", nii nagu me teda teame.

Aga põhiline on ikka see, et Munkácsi seisukohavõtt selle kohta, mis on fotograafia, kuidas teha head fotot, millist kaamerat millise töö jaoks valida jne kõlab 100% kaasaegsena. Asenda pimik photoshopi või lightroomiga ning mitte midagi ei ole peamistes fotograafiapõhimõtetes viimase 80 aastaga muutunud. Ja tegelikult ei ole ju ka hakatud paremaid fotosid tegema, geeniust ei piira ükski aeg ega tehniline võimalus.

Kusjuures see on meile juba teine hää fotograafiaelamus Ludwigist, eelmine aasta rippus üleval Robert Capa, eelmise sajandi kuulsaima sõjafotograafi (ka ungarlane) isikunäitus. Sellist inimestemurdu, kui Capa näitusel, olin ma varem ainult muuseumiööl ning Vatikanis kogenud. Mia on kõik näitused muidugi ilusti kaasa teinud, aga aasta pressifotode väljapanekule me temaga siiski enam ei läinud. See-eest käisime vaatamas teist toredat näitust - mehhiklase Fernando Botero paksukesi. Väga muhe oli. Ta kohe ei oska peenikesi joonistada, isegi Kristus ristil oli ülekaaluline, kusjuures nagu ta jutust aru oli saada, ei tee ta mingeid statemente, vaid on lihtsalt võlutud ümarustest ja volüümist. Nii kosutav!

Kui aga Ludwigi muusumi juurde tagasi tulla, siis muuseumihoone ja sinna juurde käiv kontserthall on ise ka vaatamisväärsused. Oma selge joonega nii erinev kogu ülejäänud Budapesti arhitektuurist.




PS! Selle sissekande ajal kukkus postkasti ülalkorruselt selline kiri: "Due to the recent weather forecasts for the afternoon with huge snowfalls in the area of Budapest and the expected chaotic traffic situation due to very probably icy road conditions - on behalf of Marta – I kindly ask you to leave the Szentendre HQs for home as soon as possible but latest by noon today. If the conditions will have no change for tomorrow and if it is possible, please, work from home also tomorrow similarly to this afternoon."

Kusjuures täiesti asjakohane - mul on ka veel suvekummid all. Praegu aknast välja vaadates tundub küll, et garaazini selle lumega enam ei jõua. Ilusat talve meile!

Pühapäev, 21. november 2010

"Arened täiesti normaalselt, oled suur, paks ja raske"

Ma vabandan ilmatuma pausi pärast ja luban kõigest kirjutada järjekorras, ent vahepalaks tuleb see - ema andis mulle hommikul lugeda (seda lauset tuleb tõlgendada nii, et ma olen kolmeks ja pooleks päevaks Eestis) oma päevikut, täpsemalt siis seda, mida ta kirjutas minule. Sünnihetkest kuni minu 1,9 aastaseks saamiseni. Siis suri mu vanaema ja ema päevikupidmine jäi ka katki. Siinkohal tuleb kohe öelda, et ehkki mu Hiiumaa-vanaema suri minu väga varajases nooruses, rääkisin mina kuni kooliminekuni tugevat hiiu murret.


Mul on hea meel, et päevik seisab siin, mitte ei rända minuga kaasa. Ma oleks ta kindlasti juba kuskile ära kaotanud, nii nagu ma olen kaotanud sadu kirju ja tuhandeid pilte. Eks ma olen seda nooruses ka sirvinud ning põhiasjad on kõik teada, aga nüüd oskab sellega palju paremini dialoogi astuda.

Ma olin sündides suur laps ("kaalusid 4 kilo ja 200 grammi, olid päris tore, sest ei olnud väga väike, see-eest aga kiilakas") ja juba kümnepäevaselt läksin üle lehmapiimale, sest vanaisa suri ja matustel kadus emal piim ära ega tulnudki enam tagasi. No ja päevikust selgub, et kui ma vanaema toita olin, segas ta piima hulka veel suhkrut ja võid ka, et see ikka maitsvam oleks. Ime siis, et ema arsti käest nahutada ei saanud, et laps on nii suur, et ta ei hakka kunagi ise kõndima - nagu päevik ütleb, kaalusin ma viiekuuselt 10 kilo!!! Aga olgu ajaloolise tõe huvides öeldud, et käima hakkasin ma üheksanda kuu alguses ja iseseisvalt keset põrandat püsti tõusma ka. Juba kuuenda kuu sissekanne ütleb "tõused ise juba istuma ja tõusid ka esimest korda püsti." Ma mäletan, et Mia ei tõusnud veel kaua aega pärast käima hakkamist (mis juhtus täpselt aastaselt) ise põrandalt püsti, vaid roomas seina/voodi äärde ja tegi seda siis.

Eks ma annan veel mitmeski asjas Miale silmad ette;) aga ühes üsna ennenägematus asjas ka! Mia on  küll ilmarändur ja lendas juba neljakuusena Bulgaaria vanaema juurde, aga minu vastu ta ikka ei saa - mina sõitsin vanaema juurde lennukiga juba kahekuuselt. Kusjuures selgub, et esimest korda mulle Hiiumaal väga ei meeldinudki. Maja lagi oli liiga madal! Ei sobinud!

Kaheksanda kuu sissekanne - "Kasvad nagu mürakas. Ajad omateada niisugust laia juttu, et ei jõua ära kuulata. Ja hirmus jäme hääl on Sul." No tore, mida siis hilisemast tahta!

Ning lõpetuseks miskit teisest elukuust - "kahekuuselt tegid endale ise sünnipäevakingi - avastasid puud. Oi, kui toredad on nende oksad, mis vaikselt kahisevad, kui tuul neid liigutab. Ei maganud peaaegu terve söögivahe, vaid vaatasid neid oksi. Nüüd oled leidnud, et maailm on laiem kui sinu voodi ja vanker."

Aitäh, emme!


Pilt "kaks pontsikut" on natuke hilisemast ajast, nooremat pole nii äkitselt digitaalselt võtta! Aga põhiteema on sama, kõik, mis kätte annad, sööb ära.  

Teisipäev, 9. november 2010

Isa ja tütar

See on kolmas pilt sarjast isa ja tütar. Teisi samast sarjast näeb siin. Küll ma olen ikka produktiivne:) Kusjuures siin on hästi näha, kuidas Mia on endal juuksed lühemaks lõiganud. Ei-ei juuksuri juurde pole me veel jõudnud, kui keegi peaks küsima.

Ma tahaks nii pildistada, aga mul ei ole mitte tuhkagi aega, valgusolusid täitsa on. Pärast halba-külma-vesist maid, juunit, juulit, augusti, septembrit ja poolt oktoobrit (kõikide nimetatud kuude kohta pole mul isiklikke andmeid, aga nii nad räägivad) on november osutunud täitsa mõnusaks. Päike sirab sini-sinises taevas, sooja mõnipäev 20. kraadi ümber. Lehed on lõpetanud puudelt langemise, õhus on mõnus bukett sügist. Nii jõuan ma veel nii mõnegi sügispostituse teha enne, kui ta lahkub.

Esmaspäev, 8. november 2010

Esimene laulu- ja mängutund

Ma olen k o h u t a v a l t töösse uppunud ja ma loodan, et järgmise postitusega meie hiljutisest vilkast kultuurielust tuleb ikka mõni pilt ka kaasa, aga praegu tahan ma välkkiiresti kirja panna ja siis taas töösse sukelduda (kl on 12.29 südaöösel), et viimaks sai teoks kaua plaanitud Ungari eesti laste esimene laulu- ja mängutund.

Oi, see oli tore! Reet, kellelt muide ilmub ka kohe-kohe "Minu Ungari", on siukesteks asjadeks lausa loodud. Ta jagas ümber suure laua istujatele välja juhised paberlille voltimiseks, väiksematele eesti rahvusmustritega lehmad ja lehmamammad värvimiseks. Siis luges mõne väikse muinasjutu ja võttis üles viisijupi, mis muinasjututeemaga sobis. Ma kuulsin üht imearmast laulu esimest korda.

Ämblik, ära tee
võrku minu hingele!
Kui tahan hinge avada,
võrgu katki käristan...

Ämblik, ära tee
võrku minu silmile!
Kui tahan silmi avada,
võrgu katki käristan.

Ja nii muudkui edasi!

Siis me muudkui voltisime edasi, laulsime, vahepeal jälle lugesime muinasjutte, tantsisime ringmänge ja laulsime veel. Saatkonnarahvas laekus ilmatusuure hunniku kass Arturi maisikepikestega. See oli üks viimase aja parimaid pühapäevahommikuid, siuke videviku-, tõeline rehetalus istumise ja ajaveeretamise tunne.

Mia ei teinud kogu olengu aja suu lahti, aga kui külalised ära läksid, võttis kogu repertuaari läbi. Veel uneski ümises midagi.

Esmaspäev, 1. november 2010

Padi tuleb ikka alati kaasa võtta!

Kui öösel Mia meie juurde voodisse ronib, siis ma olen ikka öelnud, et võta oma padi kaasa. Täna südaöösel oli esmalt kuulda vähkremist ja natuke nuttu, siis paljaste jalgade pladinat meie suunas, tagasi minekut ning uuesti tulekut ühes resoluutse hüüatusega: "Emme, ma tulen koos padjaga!" Umbes, et tehke ruumi...

Ning hoobilt tagasi unemaale kukkumist. See padjaga tulek tegi mulle hirmasti nalja ja mulle tuli meelde üks teine padjalugu, aegade hämarusest, kui ma veel väga hajameelne olin, palju rohkem kui praegu. Olime kooriga kuskil 80ndate lõpus Soomes laulmas ja kaasa oli palutud võtta enda voodilinad ja -püürid, kuna üheks kohaks, kus ööbisime, oli mingi laste suvelaager. Ööbime, hommikul pressin asjad hädavaevu kotti, õhtul, kui on vaja oma sumadaniga järgmisesse kohta maanduda, kaeblen, et polegi veel nagu miskit ostnud, aga kott juba hirmus suur. Ja kui ma siis koti lahti teen, vaatab sealt vastu ilmatusuur padi, minu padjapüür ümber. Eks siis pererahvas pidi selle postiga eelmisesse kohta saatma. Aga juba järgmisel hommikul tõmbasin ma väljaminnes miskit pererahva esikust selga, ja alles poole teel avastasin, et tegemist ei ole minu enda täiesti viisaka teksajakiga, vaid pereema "prügikasti väljaviimise" riietega*.

Ah, kõik need naljakad lood tulid mulle öösel meelde, ajasid une ära ja ma vaatasin lõpuni ühe väga toreda Saksa filmi nimega Im Juli. Soovitan!!! Road movie Hamburgist läbi Ungari, Rumeenia ja Bulgaaria Istanbuli. 


* Termin "prügikasti väljaviimise riided" tuli meil kasutusele lapsepõlves Le Mujerese pabernukkudele riideid disainides. Selliseid oli kah vaja noh.

Kolmapäev, 27. oktoober 2010

Kihvad on suus ja teravad, nüüd pole muud kui ründama...

... ründama, ründama, rün-rün-rün. Oi, mis see siis on, omad kihvad tulevad kallale...

Kui teile on need read tuttavad ja lisaks ka rämeda häälega vanaema laul
...reuma on mul kontides
ja sukka muudkui koon,
oma lapselapsele
nõnda rõõmu toon...

siis olete oma lapsepõlves kuulanud ilmselt tuhandeid kordi tollase noorsooteatri kauamängivat nimega "Punamütsike". Kus alguses laeti kõvasti päikeseid taevasse - prrr pomps - oi, palju sai -, siis vaadati kohvrite sisu üle ning mängimiseks võeti välja jänes - kes oli kõva kiitleja, et ükskord läheb ta Riiga ja Moskvasse ning kui eriti veab, siis isegi Narva! Ning samal ajal mürgeldas hunt kohvris ning nõudis väljapääsu. Ja kuna lugu jänesega jooksis ummikusse (Punamütsike muudkui jalutas metsas, korjas lilli, laulis kõvasti ja valesti ning miskit ei juhtunud), võeti teisel poolel hunt kohvrist välja ja... (appi, ma kuulasin seda plaati viimati 25 aastat tagasi ja mul on kõik ikka veel meeles:)

Ma ei mõelnud kunagi sellele, et miks jänes mängu toodi - aga nüüd ma tean! Niisiis, Punamütsikest me magamaminekuks enam ei jutusta, sest Mia kardab hunti, ning Lottet enam ei vaata, sest Mia kardab Lotte isa, kuna viimane tõmbab endale skafandri selga, kui hakkab elektrit taltsutama, ja Muumiorulugusid me ei vaata, sest seal on saladuslik kübar, ning Pipit ei julge vaadata (aint kuulata), sest Pipi isa on tõepoolest pisut tahumatu mees. Ja pingviinipoeg Lolo seiklustes on suured mereelukad, kes omavahel võitlevad, ning viimati tunnistas Mia, et ta kardab isegi Sheep the Shauni väikest lambabeebit.

Tuhkatriinu läheb veel peale - kõike veel ei adu, aga see, et kell lõi pimm-pomm, Tuhkatriinu kaotas oma kristallkinga ära, kõrvitsast sai tõld ning prints on üks ütlemata tähtis tegelane (üldse on nüüd kõik, kes hobuse seljas istuvad, printsid, ehkki tegemist võib olla ka läki-läki peas vene talupojaga), on selge, no ja Beatrix Potteri stiilis jänku- ning muud loomalood lähevad ka peale.

Punamütsikese plaadiga tulid mulle nüüd meelde paljud enda lapsepõlvelood, me kuulasime hullumiseni plaate - plaadid olid meie lapsehoidjad, tollal jäeti ju lapsed üksi koju - ja telekat ei vaadatud kunagi muul ajal kui õhtul kell 8 lastesaadet vaadates.

Aga praegu lõpetame eilse dialoogi...

Mia: "Ära karju!"
mina: "Ma ei karju, ma kolistan nõudega!"
Mia: "Ära kolista!"
mina: "Eks ma katsun!"
Mia: "Ära katsu!"

.... ja nostalgiapildiga 2008. aasta suvest. Minu arvates meenutab Mia siin väikest pahupidi punamütsikest.

Teisipäev, 19. oktoober 2010

Sügis: Estergom

Sügis sobib Ungari olemuse ja meeleoludega! Hetkel on need muidugi eriti hullud. Aga kuna meil telekat kodus ei ole, jõuab punase muda-meeleolu meieni vaid siis, kui lehte sirvima juhtub.

Selles postituses veel värvilisi lehti pole. Sel nädalavahetusel, kui me Estergomi sattusime, oli plaanis tegelikult Tokaijsse minna, Tokaij nõlvadel paiknevad viinamarjaistandused on UNESCO kultuuripärandi ja loodusväärtuse nimekirjas. Ma pole sinna kunagi sattunud, ja ära jäi seegi kord. Ilm oli lauspilves ning me piirdusime matkaga omakandi metsades - peamiselt on tegu suurte lehismetsadega, kus üllatuseks oli hulgaliselt seeni (mitte ükski ei tulnud tuttav ette), seenilisi ja tohtult matkaradu. Ungarlased armastavad väga looduses matkata, aga mind see ungari loodus ei kõneta ja otseselt loodusesse satun ma siin ikka väga vähe, ehkki võimalusi, ja just meie kandis, kus nii ühel- kui ka teiselpool Doonaud laiub Doonau rahvuspark, on rohkelt.

Metsaskäik lõppes Estergomi katedraali külastusega ning toidupoes käiguga Slovakkias. Ütleme nii, et pere nädalase toidukorvi maksumus Slovakkias on kolmandiku võrra odavam kui Ungaris.  
Estergomi katedraali tagauks.


  
Aitab nüüd küll!

Kas ma ikka mahun pildile?

Neljapäev, 14. oktoober 2010

Jälle lasteaeda!

Juba teine selle lapsukese elus, aga kohanemine oli momentaalne ning kui eelmine poolaasta polnud Mialt võimalik veel kätte saada, kuidas lasteaias meeldib, mida ta tegi ja mida ta sõi, siis nüüd on ülevaade täiesti olemas. Meeldib, sõi makarone lihaga ning jäätist (!!!) ja mängis Luccaga - vot selle Luccaga on nii, et teda tegelikult sellest lasteaias ei ole. Oli eelmises, aga Miale on saanud vist Lucca mängukaaslaste üldnimeks.

Tegelikult kasvatajad ütlevad, et ta eriti teiste lastega ei mängi, rohkem täiskasvanutega. Seda ma usun küll. Eks me Plameniga oleme ju Mia peamised mängukaaslased ja ta peab siukest vanuse- ja kasvuvahet loomulikuks. 

Lasteaeda sissekirjutamine oli huvitav. Lisaks sünnikuupäevale nõuti ka kellaaega - ei tea, kas koostavad sünnikaarti?, ja muude küsimuste seas (näiteks, et kas laps on agressiivne või rahulik, jutukas või vaikne, jne) küsiti ka, et kas laps on teie arvates ilus või inetu. Ma jätsin sellele küsimusele vastamata.

Kui lasteaeda järele lähen ja last riidesse panen, imestavad kasvatajad, et laps on tegelikult nii jutukas. Kogu päeva on ta ju pidanud naeratusega läbi ajama. Ja naeratama peab ta palju, sest suvega on Mia ilmselt ungari keele täitsa ära unustanud. Aga niipalju ta küll mõikab, et teistes keeltes, mida ta oskab, pole mõtet siinset rahvast kõnetada. 

Mial on üks fantaasisõber veel tekkinud - Bo(o)ja. Ta teeb alati väga kavala näo, kui Bojast rääkima hakkab. Tundub, et nad magavad öösiti ja mängivad päeviti koos. Mis loom või inimene see Boja on, pole meil arusaamist tekkinud.  

Üldse on Mial hakanud fantaasiamänge mängima: vihmavarjust, patjadest-vaipadest ning toolidest ehitab maja, paitava käe rebib kaissu ning mängib, et see on kiisu, kellele ta ütleb, et "kraabi, kraabi" ja siis mänguklotsidest ehitatud agregaadist piima annab. Legoklotsid kingiti talle teiseks sünnipäevaks ja nüüd siis on hakanud nendest viimaks maju ehitama.

Ma olen pidevalt unustanud ühest väljendist kirjutada - " ei saa", "ei oska" jne asemel ütleb Mia "ei saagi", "ei oskagi" - ma ei saagi siit trepist üles, ma ei oskagi nööpi lahti teha. See on nii armas!

Neljapäev, 7. oktoober 2010

Perepilt

Kuidas me ka ei proovinud sel suvel perepilti teha, läks see üritus vett vedama. Heikki sõitis sama praamiga Hiiumaalt ära, millega meie pool tundi hiljem Hiiumaale, siis oli liiga palav, siis liiga päikseline, siis jäi mõttes olnud asukoht kaugeks, siis ei klappinud ajad ning lõpuks oli käes meie Eestimaal olemise kõige viimane valge tund, ja seda tuleb võtta sõna-sõnalt, sest täpselt tunni pärast loojus päike, ning selle tunni sisse mahutatud sessioon oli paras õppetund selle kohta, kuidas pildistada ei tohi-saa-ega õnnestu.

Kusjuures oli vist tegemist ka esimese tõeliselt jaheda õhtuga (20. august!), Mia jäi mere äärde sõites magama, külmetas kogu sessiooni ega toibunud kuni lõpuni. Säh sulle sajandi soojeima suve pilte. Aga mis siis ikka, pilte pole, mäletada on!

See oli värviproovipilt, ja võib-olla isegi parim, mis lõpuks välja tuli. 

Selline perepilt seekord!
No kellel sa siin seletad, et meil on kuumad suved!


Aga vähemasti sai kiikuda! Mia külakiigega kiikuda ei julge, ega Plamen ka eriti ei julge!

 Ja lõppeks üks isamaaline (Mia perspektiivist emamaaline) pilt ka - oli ju ikkagi taasisesesvumispäeva loojang.

Kolmapäev, 6. oktoober 2010

(jälle) kakskeelsusest

Olgu siis annaalide jaoks kirjas, et kahe aasta ja kaheksa kuu vanuselt võib Miat täitsa ametlikult kakskeelseks lapseks pidada. Bulgaaria keel on viimase pooleteise kuu jooksul jõudsalt järele võtnud, ning Mia kasutab mõlemat keelt üsna võrdselt ja automaatselt ühelt keelelt teisele minnes, olenevalt siis sellest, kellega räägib. On läinud tõeks kolleegi sõnad, kelle kolmekeelsed lapsed neljandas keeles eemisel nädalal kooli läksid, et kolmeselt räägib me võsuke puhtalt mõlemat keelt.

"Mia, mine küsi isa käes kääre!" (jälle need käärid, eks ole!) ja Mia tormab Plameni juurde "ножици, ножици". Raamatutega on ka selge sott, neid loetakse minuga, книжка'sid aga hoopis Plameniga.

Teadlikke keelenalju veel ei tee, aga mõningaid otsetõlkeid küll, mis naljakad tunduvad. Näiteks on bulgaaria keeles jogurt "кисело мляко", mille siis Mia omakorda "hapuks mahlaks" tõlgib. Aga ma näen, et neid nalju hakkab tulema!

Ah, taga on nii tore! Eile hommikul, pesen vannitoas hambaid, Mia tuleb uksele. Mina: "Kas peseme hambad puhtaks või lähed veel sööma?" Mia: "Oota, ma lähen vaatan, kas ma pidin veel sööma!"

Mis edasi keeltest saab, ei tea, sest järgmine nädal peaks laps ungarikeelsesse lasteaeda naasema. Kahjuks pandi me vana lasteaed suvel kinni, ning polegi uut nii meeldivat leidnud.

Neljapäev, 30. september 2010

Appi!

Niisiis, Mia käis kääridega juuste kallal ja lõikas, tuka, säuhti, juuksejuurelt maha! Siis veel üheltpoolt lühikeseks, patsi enam ei ulata, ja teiseltpoolt õhukeseks ning sakiliseks! Ma ütlen APPIIIIIIIIIIII!!!! Ok, me lõikame nüüd ülejäänud juuksed ka lühikeseks, aga mis me tukaga teeme? Müts jõuludeni või pigem ikka kevadeni peas?

Ma sain nii vihaseks, kui ma seda nägin, et läksin ära magama, ning hommikul ärkasin ikka veel täitsa vihasena. Ta ise arvab muidugi, et ta on endale ilmatuma toreda soengu lõiganud, äkki ma peaks siis ka asjale samamoodi lähenema? Ma ei või seda jubedat tukka vaadata, ma ei või selle peale mõeldagi, ma muutun kole vihaseks.

Esmaspäev, 27. september 2010

Kärt kasvab

Loomulikult ei möödunud koduskäimine Kärti nägemata! Ta on juba neljakuune ning siia ilma tulemise vaevadest täitsa toibunud - naerab, suhtleb ja "räägib" ohtralt. Kristi kirjutas mulle ükspäev, ja ma ei saa jätta seda siia panemata (autori nõusolekul), nii - "meie laps jäi täna hommikul täiesti iseseisvalt, ilma igasuguse kõrvalise abita magama!!! Ei mingit kiigutamist, teki sisse mähkimist, tissitamist, õue viimist, autoga sõitmist, laulmist, võrkkiiget ega suss-sussutamist. Ärkas kell pool seitse meie vahel, siis mängis umbes tunnikese Kuldariga veel voodis, seejärel pandi riidesse ja meie hakkasime hommikust sööma. Istub Kärt mu süles, vaikselt nagu sukk, vaatab ringi, seejärel üksisilmi lauda ja siis - jah, siis see juhtuski - laseb silma looja. Mispeale ma tõstan ta vankrisse. Veel kerge naeratus, siis pea küljele ja silmakene uuesti kinni. Oeh. OEHHH. ....... Jehuuuuuuu!"

Kolmapäev, 22. september 2010

Suur Baltituur

Nii on ju tihti, et üks ettevõtmine ajab teisel maal teist taga ning vahepeale jääb nädalavahetus kuskil kolmandas, puhkamiseks sobivas riigis, ent mitte kunagi pole veel sattunud nii, et see üks on Vilniuses, teine Riias/Valmieras ning vahepeale jääb nädalavahetus Eestis!

Ma tunnen end kohe palju paremini, kui mul on kapp jälle eesti leiba täis, ja ometi ma ei jõudnud ju kuu aegagi Eestist ära olla. Igaljuhul - Vilniuses peetav ÜRO e-governance forum oli väga inspireeriv ja põnev ka. Üks side event näiteks, millel oli mahti osaleda, oli pühendatud sotsiaalsete võrgustike turvaküsimustele ja kujunes lõpuks Richard Allani, kes esindas Facebooki, pressikonverentsiks, kus osalejad oma teaduslikud ja poliitilised hoiakud üle parda viskasid ja lihtsalt Facebooki tavakasutajatena teda küsimustega pommitama hakkasid. Google'i mees Orkutist istus kõrval ja oli vait, temalt ei küsitud enam midagi.

Meie endi paneeli lõpuks kõlasid mõned väga huvitavad mõtted, võta või see, et internet ei ole suutnud ebavõrdsust inimeste, rahvaste, riikide vahel mitte kuidagi vähendada. Ma oleme päriselu üks ühele küberruumi üle kandnud ja võitleme seal täpselt samade probleemidega enamvähem niisama edutult.

Ja siis, kui oli juba enamvähem viisakas lahkuda, rentisin ma auto ning kimasin Riiga, kus täiesti imelugu - ootas mind Helle hall Toyota, mis ei jäänud teel Eestisse mitte ühelegi politseile silma ja mulle ka mitte, kui olin ta kuhugi parkinud. Seega olin ma mitu korda parkimisplatsidel minestamas - auto ära varastatud! Eestis jõudsin ma käia peaasjalikult juuksuris ja Kõrvemaal seenemetsas, kust me vanematega paari tunniga kuus ämbritäit seeni välja tõime. Paar pannitäit puravikke ja pilvikumütsikesi, kõik muu oli männiseened. Ega keegi teine neid ei korjanud, aga meie kohe ei saanud, pidi korjama... Vahetevahel me küll keelasime üksteist, et jätaks muuks ka ruumi, aga raskusi oli.

No ja pärast kuuendat ämbrit hakkas vihma sadama ja me läksime koju kupatama. Pühapäeval istusime me ühe vana sõbraga, kellega jutt 2001. aasta Viljandi folgil katkes, ja samast kohast kohe ka edasi läks, pikalt Le Bonapardis, ning esmaspäeva hommikul olin ma halli Toyotaga taas ettevaatlikult Riiga teel. Kus ma sain 40 minutilise energeetikaaalase jutuajamise käigus Läti riigist ja poliitikast rohkem teada kui kogu oma eelneva elu jooksul kokku (mis näitab muidugi rääkija headuse kõrval ka minu üldist ignorantsust). Kuna päev oli veel noor, sõitsin ma Eestisse tagasi, jalutasin Tolkuse rabas: hingasin, nuusutasin, meenutasin, nutsin, kogusin kokku, sõnastasin ja sõitsin tagasi Lätti, seekord Valmierasse. Kust ma omakorda järgmise lõuna paiku Riia lennujaama maandusin ning tagasi lendasin. 

Ungaris on ilm vahepeal heaks keeranud, siinne Eesti instituut on aktiivseks muutunud ning üks väga töine sügis on taas ees!
Ilusat homme algavat sügist!

Esmaspäev, 13. september 2010

Peatage maakera, tahaks sisse-välja hingata

Laps Bulgaariast käes, autol on trobikond uusi kettaid, diske, laagreid all  - ütleme nii, et Bulgaarias parandab kogu auto selle summaga ära, mille eest Ungaris umbes ühe rattalaagri saab ära vahetada.

Uhamist ühe nädalavahetuse sees sai ikka jälle liiga palju - 1600 km. Kusjuures tagasitulek oli tehtud veel parajalt komplitseerituks. Ma ei tea, kuidas mina, vana Serbia veteran, ei teadnud, et Serbias on vaja rohelist kaarti,  Green Cardi. Eelmise 20 visiteerimise korral ei ole minult seda mitte kunagi küsitud. Aga vot seekord küsiti ja saadeti Bulgaariasse tagasi ostma. Bulgaarias selgus, et Eesti numbrimärgile seda väljastada ei saa, samas kadus piiripunktis ära elekter, nii et me pidime keset ööd ühes teiste kannatamatutega ootama, et me uuesti Serbiasse saaksime. Serbia ei halastanud, võib-olla nad veel ei teadnud, et Novak Djokovic on Fredereri võitnud, käskisid aga 10 000 Dinaari lauale lüüa, see on 100 Eurot, ja loomulikult, nagu sellistel juhtudel kombeks, pole võimalik kaardiga maksta, ainult sulas. No me ei hakanud ka keset ööd Rumeenia või Makedoonia poole suunda võtma.

Edasi näitasid serblased Djokovici võidu valguses ainul oma helgemat palet, ja täpselt tööleminekuajaks jõudsimegi Ungarisse tagasi. Vahepeal teavitas Elisa, et "mõnusat kõnelemist, kõne Eestisse 58 krooni minut..." Ma arvan, et meil on kollektiivne palavik sellest rahvusvahelisest elust.

 "Mia, kas Sa jogurtit tahad?", "Ei"
"Aga juustu?", "Ei"
"Aga ploomi?", "Ei"
"Aga musta leiba?", "Musta leiba ei ole."

Varsti vist jälle on, ma tulen Leedu ja ÜRO infotehnoloogiafoorumi ning Läti ja energiasäästuprojektide kaudu nädalavahetuseks ilmselt Eestisse. Juhei!

________

* Rääkisin just ka oma bulgaaria kolleegiga, kes Serbia-Bulgaaria vahet pidevalt sõidab. Never heard about any Green Card.

Pühapäev, 5. september 2010

Paikne rahvas

Rääkisin ükspäev pikemalt ühe briti kolleegiga, kellel käsil oma suguvõsaraamatu kirjutamine (suguvõsaraamatu kirjutamise projekt - nagu ta ütleb - ta räägib ka oma isiklikest asjadest alati töö/kontorsõnavara kasutades). Ta ütles, et kõige üllatavam avastus on olnud, et ühes kohas ei peeta kunagi vastu rohkem kui üks põlvkond. Liikumised toimuvad Euroopa, mitte Briti saarte ulatuses. Üks generatsioon Saksamaal, järgmine juba Hollandis, siis Inglismaal, siis Poolas...

Täiesti alateadlikult läksin ma sel õhtul www.geni.com ja kirjutasin üles mõlemad liinid vanaemadest-vanaisadest kui täditütarde ja onupoegade lasteni. Nii mu ema- kui ka isasuguvõsast on tegelikult uurimus tehtud, ja isa isapoolne suguvõsa, mida me rohkem teame, viib välja kuni meie isaisaisa isaisaisa...  Toomaseni (sünd. 1740), kes töötas Vihula mõisa kangurina ja kellele oli antud meie perekonnanimi (siis küll nõrga D-ga) peaaegu pool sajandit varem kui eestlastele üldiselt perekonnanimesid pandi.

Aga kui nüüd seda suguvõsalugu uurida ja nende 56 lähisugulase peale mõelda, kelle ma eile õhtul genisse üles panin, siis meie oleme ikka kole paiksed. Vanem kiht vahetevahel (olude sunnil) Venemaale, siis taas tagasi, see praegune 56 - need kes elus, need kodus, kõik mõnuga kodus. Mina olen ainus, kes vist Eestimaal hakkama ei saa ja pagenduses peab olema.

Oleme ikka maarahvas, kodukohas - mullas, meres, kivides ja kadakates - tihkelt kinni.

Harry Hommik Epp Pretone raamatus "Kas süda on ümmargune" (nüüd te ka teate, mis raamatust ma peagi teile kirjutan!) ütleb et sarnased kombinatsioonid tekitavad häid tugevaid järglasi, aga geenide rikastamiseks oleks vaja iga viie põlvkonna järel uut verd sisse tuua. Kui oma homogeenseid suguvõsasid uurida, siis vaat et oligi paras aeg:)))

Muidugi ega kõik nii homogeenne nüüd pole ka. Onunaine on Kashastanist, ehkki passi järgi eestlane. Minu isapoolne vanaema (kes on sündinud Peterburis ja kelle ei ees-, ega neiupõlvenimi pole eesti nimi) on noorepõlvepiltide peal eksootiline iludus. Tema eksootilise võõrapärasuse pärisid kõik ta kolm tõmmut poega, st minu isa, ta kaksikvend ja nende noorem vend. Oi, ma ei teagi, kui paljude tüdrukute südameid nad murdsid. Eriti hull, ma kujutan ette, oli olukord, kui nad kolmekesi koos kuhugi kohale sammusid. No nagu mu ema on ju öelnud, et kui nad kas siis kahekesi või kolmekesi Hiiumaale nende hoovi korraga ilmusid, surus 14 aastane ema nii tugevasti jalad vastu maad, et kingapaelad läksid katki.

Selle tõmmu vere pärast liikus perekonnas ka väga elujõuline legend, et kuskilt on suguvõssa imbunud kreeka veri. Kusjuures kurioossum on see, et Kreekas, Thessalonikis ongi suur meie perekonnanimeline kogukond ja teine suur on Chicagos (Kreekast väljarännanuid). Aga see peab olema täiesti juhuslik, kuna "võõras veri" tuleb vanaemaga, ent perekonnanimi ju hoopis vanaisaga ja nagu tema suguvõsa uurimine Toomaseni välja näitab, on kõik enamvähem paiksed blondid läänevirumaalased. Aga kuna Toomasele olevat pandud nimi kellegi (a'la sõbra) järgi, siis äkki panigi mõisahärra talle perekonnanime oma kreeklasest sõbra järgi....?

No ja tänu sellele kreeka-verele on mul lapsepõlvest meeles isa jutt emale, et vaat võib-olla me ei olekski kohtunud, kuna meil ikka räägiti väljarändamisest Kreekasse. Mille peale ema jälle, et võib-olla oleks me siis ikkagi kohtunud vabas maailmas, sest meie ju ka loksusime 44ndal juba merel, kui laevamootor korraga katki läks ja sakslased meid kaldale tagasi tõid.

Noh ja nagu igal hiidlasel, on mul loomulikult ka sugulasi, kelle laevamootor ei läinud katki, ja milletõttu on ikka olemas Kanada-vanaonu ja New Yorki vanaonupoeg jne jne.

Lõputa suguvõsajutud!  Ja nüüd on jälle tõmmu veri sees.

Ülemisel pildil on Valipe laut, keskmisel tee Õngu randa ja alumisel Rukkirahu. See tuleb enamvähem kohe, kui Rohukülast praamiga välja sõita. Väiksena ma alati fantaseerisin, et kuidas seal elada ja ellu jääda oleks.

Reede, 3. september 2010

Kirgede torm Bulgaarias

On ilmselge, et Mia bulgaaria keel Eestis oldud aja jooksul ei paranenud. Endiselt räägib ta Plameniga eesti keeles, aga aru muidugi saab. Seega läksid Mia ja Plamen kohe, kui me siia tagasi jõudsime, Bulgaariasse keelekümblusele. 

Helistan ja küsin, millega nad tegelevad. Plamen: "Läks lasteaeda!" "Lasteaeda, pidi ju vanavanematele külla minema!" "Jah, aga talle nii meeldis, kui me käisime ühes ajaviiteks mängimas, ta on rühmas ainuke tüdruk." Peab ütlema, et talle tõesti poisid meeldivad, aga natuke vanemad kui omaealised. Need natuke vanemad poisid omakorda muidugi Miast välja ei tee. 

Teinepäev helistan, et küsida, kuidas läheb. Plamen: "Mia uus hobi on vaadata koos babaga telekast türgi seebioopereid. Nad keedavad endale igaks uueks osaks laari värsket teed ja siis rüüpavad ja vaatavad kirgede tormi." "Appi," jaksasin ma ainult oiata:)

Missuguse tüdruku ma sealt küll tagasi saan?



Pildid tehtud suvel Haapsalus.

Esmaspäev, 30. august 2010

Meenutus: üks udune rabaskäik

Mia sõitis peaaegu kohe edasi Musta mere äärde, mina mõnulen raamatute seltsis. Pole kohe väga hulk aega saanud niimoodi lugeda!

Esimesel õhtul, kui nad läinud olid (täpsuse huvides võiks küll öelda, et kui ma olin nad kella poole neljaks öösel lennujaama viinud), panin mingi rahakupüüri raamatu vahele ja jalutasin linna limonaadi jooma. Ungarlased mõistavad limonaadi teha! Põhjaks on Trabiszodaks kutsutav heledatest viinamarjadest tehtud kihisev jook, pärineb vanast ajast ja teeb nüüd oma võidukäiku nagu meil Kellukese limonaad. Sinna sisse uhatakse laimi, apelsini, sidrunit, münti ning rohkelt jääkuubikuid. Kui juhtute siiakanti, siis kindlasti tellige!!!

Aga sellesama Traubiszoda pärast oleks ma peaaegu et restorani jäänud nõusid pesema. Ei kujutanud mina ette, et limonaadi eest nõutakse täiesti tavalises pizzakohas rohkem kui Tallinnas Raekoja platsil õlle eest! Ja me pole mitte Budapestiski! Minu arvates on Ungaris nende hindadega ikka midagi täiesti lahti. Mäletan, kuidas ma panin hiljuti Lidli kassas ära karbi kõige tavalisemaid raseerijad, sest hind oli nii üüratu. Järgmisel päeval ostsin sama karbi Pariisi peatänavalt Champs-Élysées'lt kolm-neli korda odavamalt ehk ühe euroga.

Mida ma aga limonaadi rüübates lugesin, hiljem kodus poole ööni veel ka, ning teine öö takkapihta, kirjutan ma järgmises postituses.

Praegu aga, kui Ungariski on päev sombuseks ja meeleolu kuidagi sügiseseks tõmbunud, on paslik panna paar pilti ühest udusest augustihommikust rabas. Minu suveprogrammi, millest enamik taas uude suvve lükatud, kuulus ka päikesetõus Kakerdaja rabas, mis on minu jaoks üks väga oluline koht. Ent sel ainumal hommikul (muide pärast seda hullu tormi, kui Väike-Maarja kirikutorn alla kukkus), kus see võimalik, oli päike paksu pilvemassi taga, ilm udune ning ma valisin Tallinna tee peale jääva Viru raba. Ja ikkagi oli tore täiesti inimtühjas rabas oma kaks-kolm tundi jalutada. Umbes niimoodi peaksid hakkama kõik päevad.

 Viru väravad.


Miskipärast õnnestub mul alati ümbes kilomeetrijagu valesti sellest metsast välja tulla.

Esmaspäev, 23. august 2010

Tagasi

Tagasisõit ei olnud nii tore kui juunis Eestisse minek. Ajaliselt küll enamvähem sama – päeval kell kaks minema, öö Varssavi all, järgmiseks ööks Ungarisse, - ent õhtud on juba palju pimedamad ning auto oli muidugi raskelt maadligi.

Maja, nagu ma olin kartnudki, oli vallutanud loodus. Näiteks leidsin voodist õunaussimoodi eluka. Aias on õunu, pirne ja Othello-sorti viinamarju (minu lemmik söögiviinamarjad). Tuleb end jälle sisse koristada ja kraamida.

Mia oli hommikul esimese päikesega voodist väljas, et kohe kaua ilma olnud mängudega järje peale saada. Voodis sirutas end muudkui aga sõnadega „täitsa lõpp, kui mõnus“ ja enda voodis olevat „veel mõnusam“. Jube vahva oli Mia keelelist arengut selle kahe kuu jooksul jälgida. Kui alguses rääkis ta sõnadega, mida oskas, siis nüüd, tundub, pole sõnad enam takistuseks oma tõeliste mõtete-tunnete väljendamiseks.

Inimlik jutuajamine asedirektoriga, kiired tööplaanid armsa Bossiga, terav ristilõige läbi kõikide elukihtide ühes kolleegiga, kellega me oleme kaheksa aastat ühes toas töötanud ja kes on õpetanud mulle inimloomuse kohta võib-olla rohkem, kui kunagi keegi teine.

Taas uus aastaring, aga ma loodan, et see toob selgust ja vaheldust, ning seda mitte ainult erinevate projektide näol.

Ent järgmised postitused tulevad ikka veel suvisest Eestist.

Neljapäev, 19. august 2010

Selle suve teisipäevad

Ühed ülimalt mõnusad tunnid selle nüüdseks juba üle kahe kuu kestnud Eesti-suve juures olid teisipäeva õhtud. Need dikteerisid kogu mu suverütmi ja geograafilise paiknemise ning leidsid aset halvasti ventileeritud mustas black boxis, kus sai pidevalt naerda. Ja kust väljudes olid ajud m õ n u s a l t tuulutatud.

Ühel teisipäeval, kui Koshkin oli peaaegu südaööni meid stuudiofotokunsti pühendanud ja me olime paar tundi Saagimi ja teiste näitel valgusega joonistamist õppinud, tuli teha kodutööks koduste vahenditega kodustuudiofoto. Ma olin tegelikult päris üllatunud, et kahe põrandalambiga, millele isegi torbikuid pole otsa keeratud, helenditest rääkimata, on võimalik miskit, kust edasi minna, saavutada. Lõpueksamil leidis mu modellivalik heakskiitu - habetunud alfaisast on alati kergem portreteerida ning tugevad varjud ja must silm käivad asja juurde, nagu Kaupo Kikas kommenteeris.

Ma soovitan Eesti foto fotokoolitusi kohe väga! Nalja saab!

Laupäev, 7. august 2010

Rahvusvaheline Tallinn

Eile õhtul sain ma ilmselt oma selle suve parima muusikaelamuse, sestap pole ma ka vist veel Käsmu folgi poole teel. Käisime Miaga Stenbocki maja hoovi kontserdite sarjas kuulamas Ellerheina. Kuigi tegemist on ju tasuta kontserdite sarjaga, polnud Ellerheina poolt mingit järeleandmist, ligi kaks tundi kooriklassikakulda. Pluss täiesti fantastiline Tiia-Ester Loitme!!! Kuna ta on nii nihestunud, siis tihti need intervjuud (eriti ajaleheintervjuud), mis taga tehakse, jäävad kuidagi õhku rippuma. Ma saan täiesti aru, et seda nihestatust on jube raske paberile vormistada. Ent kui ta sai soleerida - laule sisse ja välja juhatada, publikuga suhelda, oli iga hetk jumalikult nauditav.

Ent point, ei-ei, ütleme eesti keeles ilusti tipphetk oli selline, mida ainult Elu ise oskab pakkuda ja mida mitte kunagi ette organiseerida ei anna. Niisiis tuli Ellerhein just Türgist ja Itaaliast (huvitav, kas nende imeilusad sinised hõlstid, mis muu ära katsid, aga naba siidi tagant välkuma jätsid, olid õmmeldud spets Türgi reisi jaoks?) ning seega esitasid nad ka ühe türgikeelse armastuslaulu, solist pluss koor. Loitme tõlkes oli see siis midagi sellist, et ma otsin armastust nagu Jumal, ma ei leia seda, aga ma ikkagi jätkan armastuse otsimist nagu Jumal. Jube ilus laul, juba laulu ajal tekkis Stenbocki hoovi väravas, kuhu ju alati vaateplatvormidele liikuvaid turiste tekib, jube kahin, ning kui laul oli lauldud, jooksis seltskond türklasi (!!!) solisti ja dirigenti õnnitlema ning pilti tegema. Muidugi pidi Loitme selle peale minestama, ja kui ta toibus, tuli tal meelde küsida, ega keegi seltskonnast taha seda laulu nüüd päris originaalis laulda. No ja selgus et "one indeed is a singer among us", ette astus keskealine meesterahvas ning lõi oma registrid lahti... koor laulis backi... See oli täiesti fantastiline hetk, jube harva satub millegi sellise peale.

No ja siis liikus seltskond türklasi edasi... Loitme hakkas järgmist lugu siis heietama, lööb siis ühel hetkel käega, et "ma pole ikka veel üle saanud, et see türklane seda laulu nii hästi laulis". Publik ka mitte!

Aitäh kontserdi eest!

____

Üks järelmärkus ka veel: koor reklaamis pärast kontserti, et nende tavapäraselt 200 kr maksvad plaadid on trepimademel saadaval 50 krooniga, ma oleks hea meelega mõne soetanud, aga rahakotti vaadates selgus, et mul on seal sularahana ainult türgi liire:)))

Neljapäev, 5. august 2010

Aasta tagasi....

...peeti Mia tädi pulmi, juba aastapärast ehk siis täna potsatas postkasti link pulmapiltidele. Olgu siin üks neist. Ma pole oi kui ammu oma emaga ühe pildi peale jäänud + taustajõud

Teisipäev, 3. august 2010

Õngu paradiisis


Eesti väikseim tuuleveski.

Privaatrand.
Piltidelt on vanaonupojad ja -tütred Liisa, Martin, Andreas, Timo ja Mia ning lastele külla tulnud Magda. Sõnu vist ei olegi vaja, kui siis ainult niipalju, et jumal tänatud, et keegi, eriti aga mõni säärane potentsiaalne investor, kes Hispaania või nt Bulgaaria liivarannad on kolehotelle täis ehitanud, ei usu, et Eestiski võib leiduda suve ning kuuma merevett.