teisipäev, 26. jaanuar 2016

(ebatsensuurne)

Ma ei arvanud, et kaka-jutud nii kiiresti uuesti tee meie juurde leiavad! Pärast toredat Mia sünnipäevapidu - kus muide sünnipäevalaulu lauldi eesti, inglise, hiina, araabia ja soome keeles - õhkasin ma Theole, eks ole, elu on ilus! Theo välkvastus oli: "Elu on kaka!" Teine katse: kuna Mia oli paar päeva tagasi juhtumisi teada saanud, et sünnitamine on valus (valu kardab ta väga!), siis oli ta endale omaselt asja üle järele mõelnud ja tulnud välja arvamusega, et ta tahaks olla lind, sest siis saab oma pojad välja haududa. Niisiis, selle jutu peale küsisin ma Theolt, et eks ole Mia on nupukas, mille peale Theo: "Mia on nupukas kaka!"

Ma küsisin ka Mialt, et kas haudumine talle kole igava tegevusena ei tundu, ent ta väitis, et mõnus on ühe koha peal istuda ja tiibu sopsutada....

teisipäev, 19. jaanuar 2016

Enne ja pärast

Viimane märguanne sellest, et Theo poolde selga ulatuvad blondid lokid tuleb ära lõigata, tuli siis, kui ma läksin lapsele mummi juurde järele, ning ta oli poisile ümberpeapatsi pununud (no et juuksed jäävad silme ette!). Poiss ise käis juba ammu juuksekumm randmel, sest mine tea, millal on vaja juuksed patsi panna. Lisaks pidevad kommentaarid, et küll on õe nägu poiss, või võõramatelt: kes ta nüüd on, kas poiss või tüdruk... Ja ega ma ise ka patust vaba ei ole, mõnikord, kui teised veel magasid, proovisime Theoga Mia kleite selga, sahistasime satse ja itsitasime väljanägemise üle. Tegelikult ma arvangi, et beebidel pole sugu, pane aga kleit selga, lõks pähe ja ka kõige poisim poiss muutub tüdrukuks. Aga Theo ei ole enam beebi - lihtsalt neid beebijuukseid oli kuidagi hirmus raske maha lõigata - nendega läksid ju nii lokid kui ka tõeliselt heledad salgud (plaatinablondist, nagu ta aastasena oli, kasvas ta mõnevõrra varem välja).

Aga ära tegime - välja tuli šikk poisipea ja üks hoopis suurem poiss. Ma ei väsi imestamast, kui täiuslikult välja kujunenud isiksus on juba kahe ja poolene tegelane!

Enne juuksurisse minekut...



... ja pärast. Mainimata ei saa vist jätta ka fakti, et Theo juuksur on ühtlasi ka president Toomas Hendrik Ilvese juuksur;) Või peaks ütlema vastupidi? Kuidas Mia esimest korda juuksuris käis, saab lugeda siit


Kui juba pildistamiseks läks.








 _____

Ning lõpetuseks üks üleeelmise suve pilt, kus me kõik oleme palju nooremad ja blondimad...:)


esmaspäev, 11. jaanuar 2016

Päikesetõus (harv külaline siinses blogis)

Talv, kui lumi maha sajab ja päike välja tuleb, on vist ikkagi mu lemmikaastaaeg! Mulle meeldib, kuidas päike tõuseb nii hilja, et ka kõige suurem unimüts saab selle tõusule kaasa elada ja kuidas ta siis kiiresti-kiiresti üle taevavõlvi kihutab, pärastlõuna oma loojanguvärvides jälle üle kuldab ning lumega vastastikku sädemeid pillub!

Mulle meeldib ka see, et kõige selle ilusa nägemiseks peab natuke vaeva nägema, kaks paari sokke ja kolm kampsunit ja mitu paari pükse jalga tõmbama, läbi lume trampima ja natuke näppe külmetama, aga vaatepilt on alati seda väärt (ehkki, millest me räägime, mu täditütar pole veel ujumishooaega seks korraks ära lõpetanud). Seega, mida külmem, seda uhkem!

Minu selle aasta esimene päris päikesetõus (ma olen ikka kodus ka kohviveekeedu ajal paljaste säärtega maja taga lumes päikesetõusupilte teinud) oli Vainupeal. 









Aga pilt, mille ma tegelikult pidanuks sel hommikul tegema ja mis mulle sõna otseses mõttes sülle kukkus, jäi tegemata:( Seesama kollane Lada, aga eespoolt! Kui ta metsa vahelt välja rallitas, karvamütsidega mees ja naine autos ning hundikoer nende vahel, jäin ma lihtsalt tee äärde ahhetama, ning olidki must möödas. Muu on niisama ilulemine, siit oleks ikka pärispildi saanud!



reede, 1. jaanuar 2016

Aastalõpp (uue alguses)

Ehkki mul ei ole pakkuda teile vaatepilti nagu aasta eest, oleme surnud punktist üle. Kui 25. detsembril päike ühtäkki oma nägu näitas, hõiskas Theo: "Leidsimegi päikse üles!" No ja sealt edasi on saanud juba iga päev valgusteraapilisi seansse pidada!

Kaamost aitas viimaks leevendada ka PÖFF, kus ma täiesti rekordiliselt kolm filmi jõudsin ära vaadata, kõigile neile minu viis punkti viiest. "Ainult meie kolm" - seda võiks ka ainult soundtracki pärast vaatama minna! Päris lõpus oli ehk tunne, et äkitselt on film kuskilt Euroopa sotsiaalfondist raha saanud, sest ühe kriminaalse Põhja-Pariisi linnaosa ülesehitustööd käisid mõneti integratsioonist ja ühistegevusest jutustava sotsiaalreklaami vormis - aga see ei kahandanud filmi väärtust mitte vähematki, ning ajakohasemat filmilinastust oleks raske olnud välja mõelda. Pealegi oli ülisümpaatne - novembrikaamost ja uluvaid hunte arvestades - et tegemist oli komöödiaga.

Teiseks jäi aasia ja ühtlasi ka paljudest leinafilmidest (mida olevatki sel PÖFFil rohkelt olnud) sõelale Taiwani film "Tsinniaõis", mille treiler ei olnud üldse huvitav (sest ilmvõimatu on budistlikku 100 päeva leinatseremooniat kaheks minutiks kokku lõigata), aga film ise algusest lõpuni väga lummav ja vaba igasugu euroopalikest kliseedest leina ja leinast ülesaamise kujutamisel.

Ning viimaks "Taani tüdruk" - nii ilus-nii lummav, millised interjöörid, millised kostüümid ja loomulikult MILLINE meistritöö Eddie Redmayne'ilt!!

No ja siis juba tuligi jõulumöll ja kõik sellega seoses tegemist vajavad tegevused. Seitsmene küsib jõulude ajal nii: "Kui Jeesus on Jumala poeg, siis kes on Joosep?" Minust pühapäevakooliõpetajat küll ei saaks: pikk (ilmselt segane) seletus... Natuke mõtlemist, uurib seitsmene edasi: "Aga kes Jeesuse sündides ta nabanööri läbi lõikas?" Milline kergendus - olemegi leidnud Joosepile tegevust! Sealt edasi: "Aga kas tal olid seal laudas siis käärid kaasas?" Vaat kui enesestmõistetavalt ja süvenemata me teada tuntud piiblilugusid võtame. Laps läheneb asjale ikka värske pilguga. Mis viib mõtted kohe järgmise nähtud filmi, "Väikse printsi" juurde... Väike prints meenutas mulle kangesti oma headuses Theod ja mul hakkas lausa füüsiliselt valus, kui ma mõtlesin Theo suurekssaamise peale! Muidu leidis filmivaatamise komisjon, et filmi võiks vaadata soojemal ajal vabas õhus vastu taevatähti, sest teatav süngus jäi painama (mis tegelikult haakub hästi ju raamatu tonaalsusega). Seitsmesele ei meeldinud üldse - võib-olla jäid täiskasvanute mured veel kaugeks. 

2015. aasta kõige ettearvamatum hetk - pidada Moldova iseseisvuspäeva (paar päeva meie taasiseseisvumise omast edasi) Kiievis Maidanil! (Muide, me organiseerime sel aastal Ukrainas energeetikateemalise suvelaagri ja võtame kampa need mehed, kes Maidanil laagri püsti panid ja Maidani ülikooli korraldasid). Ettearvatavatest - loomulikult Mia kooliminek, mis kogu senise elukorralduse pea peale keeras: no tuleks ikkagi teha eraldi postitus (ma olen vist ka ainus ema, kes oma esimesse klassi minevast lapsest sotsiaalmeediasse isegi pilti ei pannud).
      
Uisuhooaeg on alanud, aga loodusesse pole ühes talvevalgusega veel pääsenud, sestap pöördun pühadevärvides piltpostkaardi leidmiseks Mia kooli jõululaada ja Kruja vaibaturu poole. Ilmselt juhtub enamus asju selgi aastal traektooril Tallinn-Szentendre-ja see kolmas (mis on tänavu peaasjalikult Ukraina).



Küll ma tahaks suvisest Albaaniast postitust teha, aga jälle lubada oleks lihtsalt piinlik!

Ilusat aastat, kallid lugejad!


PS! Kas te peale ilutulestiku ka eilset kummuli kuud nägite? Theo: "Kuu on täna tööl. Theo läheb kuule, autoga." Ja siis kuu poole sirutades, "no anna kätte!" Ka kui me juba kuu juures oleme, siis üks tore vaidlus Theoga. Mina: "Öö on!" Theo: "Ei ole öö on!" Ja kui me juba auto juures oleme, siis mina: "Theo, mis selle suure kolaka nuku nimi on, kellega Sa mängid? Kas Tiina, Liina, Maret... ?" Theo: "Nuku nimi on auto."