Reede, 19. veebruar 2010

Fatherhood

Kirjutab Plamen


A friend of mine - a schoolmate from the highschool- asked me to discribe in her blog my feelings and experiences about being a father.

According to her in Bulgaria fathers are somehow at the background of raising up their children (maybe a cultural phenomenon). Since Zornitsa is a poet and her husband, too, it happened so, that the two other fathers who shared their views, are poets, the second one even considered maybe the most famous recently (although Peter would not agree).

So, in a company of poets - the Bulgarian fathers step up.I thought that it could be posted to our blog, too.

"Моят опит, може би, не е показателен на пръв поглед, защото преплита в себе си проблеми и отношения, прострели се от България до Естония, а това е голямо емоционално разстояние.

Не знам дали това, че присъствах на раждането и бях още от първия ден с детето си, е предопределило да бъда баща и родител по начин, който не съм си представял. Нищо не ми е било трудно или досадно в грижите за нея. Да бъда баща е привилегия, радост и очакване. Стремя се да съм безрезервен и всеотдаен.

Мисля, че имам самочувствие на знаещ и можещ баща. Че знам най-добре, какво иска дъщеря ми, как мога да я успокоя. Аз я приспивам най-често, защото става по-лесно и бързо. Тя единствена ме е чувала да пея в последните 20 години.

Заради това, че често съм единственият край нея, който говори български, говоря нетипично много, дори в двубой с другия език за по-точна или незабравима дума. Определено научих да изразявам повече от себе си и съжалявам, когато не успявам да го правя.

Да бъда отдаден на грижите, може би се очакваше от мен, но най-вече аз го исках и преживявах. Това е чудо, което ме приближава до Бог и до хората, и особено до моите родители. То стана като първи живот за мен - от сутринта до нощта.

Но като във всяка любов, е имало тежки и дори мрачни моменти на избухване, невъздържаност и ревност. И се случвало тя да бъде засегната. Това ми напомня, че имам и друг живот и мисли извън нея и те могат ни връхлитат коварно понякога.

Ролята ни на родители е толкова важна, защото топлотата и нежността оставят следи в мисленето и поведението на децата ни, а грешките ни не се изтриват."

Ma otsisin siia juurde ka ühe pildi. Mia ja Plamen tuulises Õngu rannas.

Neljapäev, 11. veebruar 2010

Sõbrapäevaks koju

Kõigile lugejatele ilusast sõbrapäeva!



Ja seda Eestist. Kunagi aasta alguses pakkus Lufthansa imeodavaid pileteid Eestisse, aga kuna päris kindlalt ei olnud veel teada, kas mul õnnestub veebruari keskel tulla, jäid piletid võtmata, ent mõtte kuhugi ringlema, ning nii ma siis võtsingi odavamat sorti piletid Helsingisse.

Kuna pilet oli odav, otsustasime eile hommikul, et ei hakka ka siis ka taksole hirmsat summat raiskama (Szentendrest saab lennujaama ainult taksoga ja mu enda auto läks hooldusesse) ja lähme hoopis Budapesti kaudu ja ühistranspordiga, mis kokkuvõttes tähendas seda, et me sõitsime ühe päeva sees - 15 minutit bussiga rongijaama, 40 minutit rongiga Budapesti, pool tundi metrooga (sealhulgas korra metrooliini vahetades), siis pool tundi bussiga lennujaama, siis 2,5 tundi lennukiga Vantaasse, siis 30 minutit bussiga Helsinkisse, siis taksoga sadamasse, siis 3 tundi laevaga Tallinna ja siis vanavanemate autoga koju. Aint trammi ja trolliga jäi sel päeval sõitmata, siis oleks olnud küll täiskompleks transpordivahendeid ühe päeva jooksul. Tekkis juba selline reisimise tunne. Kusjuures Mia jäi magama alles taksos ja magas siis järgmised 20 minutit täiesti teadvusetult, seistes, istudes, ühelt käelt teisele venitades... Siis tegi silmad lahti ja oli valmis sama ettevõtlikult edasi minema...

Ma ütlen, temaga on lihtne, tihti palju lihtsam kui täiskasvanutega.

Pilt on tehtud Mia-Milla-Manda muuseumis. Pilte sellest muuseumist leidub vist küll iga lapsevanema blogis.

Kolmapäev, 10. veebruar 2010

Sukeldumine ja peapesu


Mia on oma kolmandast elukuust saati veeloom olnud, kusjuures veel selline parajalt külmaveeloom. Tormab vette seal, kus endal kananahk peale tuleb, ning meie suures vannis, mis tänu sooja ja külma vee kontrollimatule vaheldumisele jõuab enne jahedaks minna, kui päris täis saab, supleb tema mõnuga.

Eile õhtul basseinis käies (mitte seal välibasseinis, millest eelmises postituses juttu, ehkki me oleme muidu temaga küll ka südatalvel Lõuna-Eestis tünnis istunud, tutimüts peas) nägi ta umbes kaheksa aastast poissi basseini äärelt vette astumas... no ja ülejäänud õhtu astus siis tema ka. Nii et ma pidin teda ühtevalu basseini põhjast üles korjama... siis ujusime veel oma viis-kuus basseinipikkust, siis istusime mullivannis ja lamasime madalas vees kivilavatsitel, siis istusime saunas lae all ja võtsime leili ning siis hakkasime pead pesema - milline kisa! Kõik suplejad, kes olid enne naerulnäoga pealt vaadanud, kuidas väike põnn vett naudib, tegid imestunud näo. Esmamulje sellest kisavast lapsest igaljuhul oleks, et ta ei kannata veetilkagi, eriti kui see mööda nägu alla voolab. Kusjuures viimasel ajal käib ka muude kehaosade pesemine protesti saatel. Eh, võib-olla tuleneb see sellest, et ta saab aru, et seks korraks on veeprotseduuridega ühel pool...?


Pilt on tehtud täpselt aasta tagasi.

Teisipäev, 9. veebruar 2010

Veemõnu keset talve


Muidugi pole Ungaris külma ning lumega paremat tegevust, kui Széchenyi fürdős ligunemas käia. Minu Ungari numero uno atraktsioonist olen ma ennegi kirjutanud , ent kunagi pole seal etem kui talvel, kõige mõnusam veel lumesajuga.

Paks piimjas udu, mille seest inimesed aeg-ajalt välja ujuvad, kuuma ja külma mõnus vaheldumine. Ja muidugi kohutavalt üle ääre ajav jäämasin (mul hakkas praegu ka suu vett jooksma). Oeh, pärast veeprotseduure on - ma julgen seda oma vanust arvestades juba öelda - 10 aastat noorem tunne.

Esmaspäev, 8. veebruar 2010

Talv koduaias



Ma kipun end kordama - ma tean -, kui taaskord räägin sellest, et Ungaris on päris talv. Aga minu siinsete aastate jooksul ei ole seda kordagi sellisel moel juhtunud. Juba mitmendat nädalat on parajalt palju lund, vahetevahel sajab juurde, temperatuur kõigub paari miinuse ja paari plusskraadi (päikese käes) vahel - mõnus soe talv, ühes selle juurde kuuluvate talverõõmudega. Kui esimestel talvepäevadel müttasid Mia ja vanaema aias, siis hiljem hakati liumäel käima ning nüüd meil on Petra 70/80ndate aastate uhke suur puukelk ka, millega mäest alla lasta.

Mia nimetab jääpurikaid jäätiseks ja meil on pidevalt kemplemine selle üle, kas ja kui palju (jah, küsimus on ka selles, kui palju:) tohib neid lutsutada. Aga nad ripuvad ju NII ahvatlevalt otse ukse ees räästas.



Ehkki mägi teab kui suur siit pildi pealt ei paista, ei julge Mia peale minu mitte kellegi teisega mäest alla sõita, ja ma ütlen, et see kõrgel puukelgul allakihutamine võtab endal ka häälepaelad lahti. No ja lisaks tuleb ka navigeerida, et Rodini-nimelisse kunstikohvikusse sisse ei põruta.


See tume laik pildi keskel on mäest alla kihutav Mia.

Kolmapäev, 3. veebruar 2010

Kakskeelseks kasvamine


Ungaris on korralik talv, paar kraadi külma, rohkelt lund ja sajab muudkui juurde (just eile hilisõhtul kaevasin viimaks auto, mis oli rattakoobasteni lumes, välja). Kusjuures tali tuli just siis, kui olin Eestisse (kelgu)puhkusele* mineku piletid ära ostnud. Mia sõidab esimest korda täispiletiga ja ses osas - peab rahakotti vaadates nentima - on head ajad otsas...

Meil on kakskeelseks kasvamise aeg. Kui üsna hiljuti kirjeldas Mia bulgaaria-eesti keele suhet fakt, et eesti keeles luges Mia kümneni, ainult üheksa jättis miskipärast alati vahele, siis bulgaaria keeles ütles ta välja ainult just sellesama number üheksa. (Kui veel korra numbritel peatuda, siis tundub, et numbritega saab Mia paremini läbi kui tähtedega - ta loeb hea meelega asju kokku ja loetleb, kus saab. Tähtedega on hetkel suhe nõrgem, aga see on ilmselt ka kivi minu kapsaaeda.)

Ent tänu sellele, et hetkel hoiab Miat bulgaaria vanaema, on viimaks ka ta bulgaaria keel arenema hakanud. Mitte eesti keele asemel, nagu Mia eesti vanavanemad hirmasti kardavad, vaid selle kõrvale. Ehkki Mia ise pöördub kõigi poole eesti keeles, siis juhul, kui jätkata temaga vestlust bulgaaria keeles, lülitab ta oma sõnavara ulatuses bulgaaria keelele ümber. Või siis tõlgib needsamad asjad, mis talle just bulgaaria keeles öeldi, eesti keelde tagasi. Bulgaariakeelsed sõnad tulevad siiski välja ühekaupa, samas kui eestikeelseid paneb paar tükki ritta. Samas on tunne, et ta tahaks rääkida palju rohkem ja pikemalt - ning selleks on ta nüüd - viimaks! - välja töötanud oma keele. Varem tal sellist oma keelt ei olnud, ent nüüd jutustab ta selles kohe väga palju ja keegi aru ei saa.

Ent ühte teeb ta kahes keeles võrdselt hästi - laulab. Plameni ema laulab palju (Plameni ema ja isa laulsid nooruses pidudel duetti), kätepesemiseks ja hammastepesemiseks ja muudeks toiminguteks on oma laul. No ja eesti keele poolt on praeguseks lemmikuks rongisõidulaul, mida me laulame enne magamaminekut Eesti lasteluule kuldraamatut lehitsedes. See on ka uus, et Miale on hakanud luuletuste lugemine meeldima, enne tal ei olnud jaksu neid kuulata, ent nüüd ootab väga viisakalt, kui ma luuletusega ühele poole saan ja keerab alles siis lehte. Kulminatsiooniks on siis "Rong see sõitis tsuh-tsuh-tsuh...".

Plaatidest on ta vist tüdinud, neid ta viimasel ajal peaaegu ei kuulagi. Tundub, et ta laulaks heameelega ise ja koos teistega, aga kuna me pole ikka veel teda kuhugi lasteaeda möllinud, siis seda kooslaulmist natuke napib. Aga mul on ülihea meel, et tüdruk viisi peab - minul endal seda andi teatavasti napib.

Mis lasteaeda puutub, siis meie seisukoht on olnud, et las kinnistab olemasolevaid keeli, enne kui ungari keele ka veel kampa võtame, ent meie kolleegid, kes kodus kahe-, kolme- mõnikord ka neljakeelne laps kasvamas, ütlevad, et pole mitte mingisugust põhjust muretsemiseks - nad haaravad selle keele ka nagu muuseas ja probleem on pigem selles, et ei saa teisest enam lahti...

Ei tea-ei tea - kui mitmekeelsete laste arengufoorumeid lugeda, siis mitte vähe pole neid lapsi, kes juba pooleteiseaastaselt kolmes keeles räägivad, no ja Mia väiksed enamvähem samavanad (ühekeelsed) sugulased on tast keelearengus valgusaastate kaugusel... Mia ilmselt vajab natuke rohkem aega.
___

* Kelgupuhkusele seepärast, et Ungari kelguvarud on end ammendanud. Plamen on poolteist nädalat mööda poode silganud, mida pole-seda pole. Ent kelgumägi on meil peaaegu ukse all.


Esmaspäev, 1. veebruar 2010

Kuidas inglane, hispaanlane ja eestlane....

... türklaselt pügada said.

Eelmine nädal möödus taas Istanbulis, detsembris Grand Bazaarilt soetatud teetassid said täiendust teekannu näol, lisaks muidugi tuli kaasa mitmesuguseid kausse ja kausikesi. No ei saa mina neist mööda! Mingi uuringu järgi pidavat inimestel olema komme osta oma ostuiha rahuldamiseks enam-vähem ühtesid-samu asju. Kui keegi ostab nt kingi, siis ei saa ta kosmeetikat ostes hoopiski mitte nii suurt rahuldust. Mina ostan raamatuid ja nõusid. Ning nõudest ostan ma eriti veel kausikesi...:) Ma olen palju mõelnud, et kuidas perekond Raudnask, kelle ümbermaailmareisi blogi ma loen, suudavad maailmale tiiru peale teha, ilma et nad midagi eriti kaasa ostaksid. Ma oleksin enam-vähem esimesse kohta ilmselt kogu oma raha jätnud ning peagi suurte pakkidega koju naasenud:)))

Nojah, aga igaljuhul on kolmekesi ostlemine palju huvitavam ja odavam ka. Kui mu britist kolleeg, kes pelgab kauplemist, on oma salatikausi kalli rahaga kätte saanud, sokutatakse mulle teekann juba peaaegu suisa kingitusena kotti. Nii et bazaaril me petta ei saanud.

Seekord. Paar aastat tagasi ühes oma Bossiga tollelsamal turul käies juhtus küll nii, et otsustasime oma saapad jaanuarikuisest sodist lasta ära puhastada (kunagi oli mul Bakuus tänavasaapapuhastaja nii hea töö teinud, et ma käisin detsembris puhastatud ja läikima löödud saabastega kevadeni välja, ja ma eeldasin, et siinkandis nad tunnevad asja). Bazaari saapapuhastaja tegi väga meisterliku show, viskas saapaid nühkimise vahepeal nagu tsirkuseartist üles-alla, ning viimaks - küll kogemata - pani mu Bossi saapa ka põlema, st kukutas põleva puupulga talle saapasse, mispeale osa sisevoodrist krussi tõmbus - aga see kõik käis Allahi nimel ja vanavanaisasid meenutades, kes kõik sedasama ametit täpselt samas kohas olid pidanud. Lõpuks maksime, saapapuhastaja lapselaps saadeti raha vahetama, ja kui me siis selle tagasisaadud rahaga tahtsime peagi taksos maksta, tegi taksojuht suured silmad - pakkusime talle 20 liirise sõidu eest umbes 10 senti või nii.

Nii et jah, kuna vahepeal on vanad paljude nullidega liirid turult kõrvaldatud, tundus, et pettasaamine on raskendatud.

Aga võta näpust. Lasime end üleeile vihmasajuses Istanbulis Ayasofya juurest hotelli viia, hotelli ees maksma hakates pakkus esmalt raha eespingil istuv hispaanlane, millegipärast taksojuhile see raha ei meeldinud ning ta andis selle tagasi, ise samal miskipärast "all in corpore" või miskit sellist seletades. Siis pakkus 50 liirist inglasest kolleeg, kellele jälle samade sõnade saatel raha tagasi anti, ainult et ups jah tõesti - kuidas me kogemata 50 liiri asemel 5 andsime, no anname siis uuesti... Kusjuures samal ajal hispaanlasest kolleeg püüab seletada, et kas me ikka oleme kindlad, et me ei andnud juba 50, aga seda ikka nii tsiviliseeritud moel, et me ei saa aru... Kui me pärast omavahel arutasime, kuidas me umbes 70 liirist oma lääneliku tsiviliseeritusega ilma jäime - küsib juurde, anname lahkelt juurde... siis küsimus ei olegi umbes 35 EUR, mille eest tollessamas hotellis, kuhu me paigutatud olime, kolm värskelt pressitud apelsinimahla sai, vaid moes, kuidas too piinlikult täpne, üliviisakas, tsiviliseeritud, teisi inimesi usaldav sisemine mina nii ülitobedalt tüssata saab.

Aga lõpuks käib see asja juurde.

Tore oli õhtuti vanade heade kolleegidega väljas hängida, ilma laste ja lastevanemate juttudeta. See on seltskond, kellele lähevad korda keskkonnaasjad ja tänu kelle jõupingutustele on maailmas pisut rohkem avatust. We call it Aarhus family. Ühel õhtusöögil selgus, et väga paljudega neist, kellega ma täna koostööd teen, lendasin ma enda teadmata 2000. aastal ühes lennukis Dubrovnikusse, ent kuna üldiselt on Dubrovnikusse raske maanduda, siis maandusime me Spliti ja meid veeti bussiga peaaegu öö läbi Dubrovnikusse. Jeremy oli seal, Fe, Magdi Jamesiga... Ma mäletan, et istusin bussis ühe norra poisi kõrval, kes rääkis mulle, et ta läheb edasi Montenegrosse ja ma mõtlesin, et ta on veel rohkem eksinud kui mina... Montenegro-nimeline koht ei saa ju mujal kui kuskil Lõuna-Ameerikas olla...

Ja ega minu naasemine Budapestigi päris sujuvalt läinud - vahepeal oli Ungaris üle 40 cm lund maha tulnud, lennujaam oli suletud, ning me maandusime umbes 8 tundi plaanitust hiljem Viinis, kust meid bussidega Budapesti tagasi toodi.

Ent täna on see-eest imeilus päikseline rohke lumega talveilm, ning poodides valitseb totaalne kelgudefitsiit.