... türklaselt pügada said.
Eelmine nädal möödus taas Istanbulis, detsembris Grand Bazaarilt soetatud teetassid said täiendust teekannu näol, lisaks muidugi tuli kaasa mitmesuguseid kausse ja kausikesi. No ei saa mina neist mööda! Mingi uuringu järgi pidavat inimestel olema komme osta oma ostuiha rahuldamiseks enam-vähem ühtesid-samu asju. Kui keegi ostab nt kingi, siis ei saa ta kosmeetikat ostes hoopiski mitte nii suurt rahuldust. Mina ostan raamatuid ja nõusid. Ning nõudest ostan ma eriti veel kausikesi...:) Ma olen palju mõelnud, et kuidas perekond Raudnask, kelle ümbermaailmareisi blogi ma loen, suudavad maailmale tiiru peale teha, ilma et nad midagi eriti kaasa ostaksid. Ma oleksin enam-vähem esimesse kohta ilmselt kogu oma raha jätnud ning peagi suurte pakkidega koju naasenud:)))
Nojah, aga igaljuhul on kolmekesi ostlemine palju huvitavam ja odavam ka. Kui mu britist kolleeg, kes pelgab kauplemist, on oma salatikausi kalli rahaga kätte saanud, sokutatakse mulle teekann juba peaaegu suisa kingitusena kotti. Nii et bazaaril me petta ei saanud.
Seekord. Paar aastat tagasi ühes oma Bossiga tollelsamal turul käies juhtus küll nii, et otsustasime oma saapad jaanuarikuisest sodist lasta ära puhastada (kunagi oli mul Bakuus tänavasaapapuhastaja nii hea töö teinud, et ma käisin detsembris puhastatud ja läikima löödud saabastega kevadeni välja, ja ma eeldasin, et siinkandis nad tunnevad asja). Bazaari saapapuhastaja tegi väga meisterliku show, viskas saapaid nühkimise vahepeal nagu tsirkuseartist üles-alla, ning viimaks - küll kogemata - pani mu Bossi saapa ka põlema, st kukutas põleva puupulga talle saapasse, mispeale osa sisevoodrist krussi tõmbus - aga see kõik käis Allahi nimel ja vanavanaisasid meenutades, kes kõik sedasama ametit täpselt samas kohas olid pidanud. Lõpuks maksime, saapapuhastaja lapselaps saadeti raha vahetama, ja kui me siis selle tagasisaadud rahaga tahtsime peagi taksos maksta, tegi taksojuht suured silmad - pakkusime talle 20 liirise sõidu eest umbes 10 senti või nii.
Nii et jah, kuna vahepeal on vanad paljude nullidega liirid turult kõrvaldatud, tundus, et pettasaamine on raskendatud.
Aga võta näpust. Lasime end üleeile vihmasajuses Istanbulis Ayasofya juurest hotelli viia, hotelli ees maksma hakates pakkus esmalt raha eespingil istuv hispaanlane, millegipärast taksojuhile see raha ei meeldinud ning ta andis selle tagasi, ise samal miskipärast "all in corpore" või miskit sellist seletades. Siis pakkus 50 liirist inglasest kolleeg, kellele jälle samade sõnade saatel raha tagasi anti, ainult et ups jah tõesti - kuidas me kogemata 50 liiri asemel 5 andsime, no anname siis uuesti... Kusjuures samal ajal hispaanlasest kolleeg püüab seletada, et kas me ikka oleme kindlad, et me ei andnud juba 50, aga seda ikka nii tsiviliseeritud moel, et me ei saa aru... Kui me pärast omavahel arutasime, kuidas me umbes 70 liirist oma lääneliku tsiviliseeritusega ilma jäime - küsib juurde, anname lahkelt juurde... siis küsimus ei olegi umbes 35 EUR, mille eest tollessamas hotellis, kuhu me paigutatud olime, kolm värskelt pressitud apelsinimahla sai, vaid moes, kuidas too piinlikult täpne, üliviisakas, tsiviliseeritud, teisi inimesi usaldav sisemine mina nii ülitobedalt tüssata saab.
Aga lõpuks käib see asja juurde.
Tore oli õhtuti vanade heade kolleegidega väljas hängida, ilma laste ja lastevanemate juttudeta. See on seltskond, kellele lähevad korda keskkonnaasjad ja tänu kelle jõupingutustele on maailmas pisut rohkem avatust. We call it Aarhus family. Ühel õhtusöögil selgus, et väga paljudega neist, kellega ma täna koostööd teen, lendasin ma enda teadmata 2000. aastal ühes lennukis Dubrovnikusse, ent kuna üldiselt on Dubrovnikusse raske maanduda, siis maandusime me Spliti ja meid veeti bussiga peaaegu öö läbi Dubrovnikusse. Jeremy oli seal, Fe, Magdi Jamesiga... Ma mäletan, et istusin bussis ühe norra poisi kõrval, kes rääkis mulle, et ta läheb edasi Montenegrosse ja ma mõtlesin, et ta on veel rohkem eksinud kui mina... Montenegro-nimeline koht ei saa ju mujal kui kuskil Lõuna-Ameerikas olla...
Ja ega minu naasemine Budapestigi päris sujuvalt läinud - vahepeal oli Ungaris üle 40 cm lund maha tulnud, lennujaam oli suletud, ning me maandusime umbes 8 tundi plaanitust hiljem Viinis, kust meid bussidega Budapesti tagasi toodi.
Ent täna on see-eest imeilus päikseline rohke lumega talveilm, ning poodides valitseb totaalne kelgudefitsiit.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar