Teisipäev, 29. november 2011

Südamesõbranna


Mäletate lugu Lucast - Mia väiksest sõbrannast tema esimeses lasteaias ja sellest, et kogu järgmise lasteaia-aasta rääkis Mia muudkui Lucast, ehkki nad pärast lasteaia laialiminekut kokku enam ei saanud. Lucast sai sõprade sünonüüm, aga kui me siis umbes aasta pärast Luca isa üles otsisime ning tüdrukutele ühise mängimise organiseerisime, ei tundnud nad enam üksteist ära ega saanud ka aru, miks nad peaksid siin ronimispuudel üheskoos turnima.

Uues lasteaias ei tekkinud Mial suuri sõpru; üks poiss ikka ajas ta pead segamini:), aga kui ma nägin, et see poiss, nelja-viie aastane kannab ikka veel lutti!!! (muide Ungaris on üsna tavaline, et lapsevanem tuleb lapsele lasteaeda järele ja torkab talle esimese asjana luti suhu, ehkki tegemist on 3+ lastega), siis ma käskisin Mial poisiga flirt lõpetada:))))

No ja nüüdses, juba kolmandas lasteaias olles, küsin ma Mialt üsna tihti, et kas Sul ikka sõpru on ka tekkinud?, aga ta vastab umbes nii, et eriti ei ole, nad ei saa ju eesti keelest aru. "Mõni ikka natuke saab ka, nii et nendega olen sõber...":))) Nagu näha, seda muret ei ole, et laps ungarlaseks kätte läheb, aga teiseltpoolt pole meie ebastabiilne eluviis, kolm lasteaeda, kolm riiki ja kolm keelt stabiilsetele sõprussuhetele eriti kaasa aidanud.... kuni tuli Laura! 

Ingellikult ilus Laura saabus ühes oma eestlasest emaga Londonist ja võitis paugupealt Mia südame. Tõenäoliselt  lähevad nad Londonisse ka tagasi ning Lauraga võib juhtuda seesama mis Lucaga, aga praegusel hetkel ootab Mia igapühapäevaseid Lotte kooli kokkusaamisi just seepärast, et Lauraga kokku saada ja niikaua kui võimalik ühist päeva venitada.

Mia on Laura kõrval tõeline wild child - Laura esindab parimat lastetuba, eeskujulikku haridust (ta on Miast täpselt aasta vanem ja oskas juba pool aastat tagasi kirjutada) ja vabaajaharidust (ujumistrenn, balletikool, näitemäng), laitmatut käitumist, vastupandamatut stiili. Mial - ja minul ka - on, kuhu poole pürgida. Iga ema tahaks, et ta lapsel selline sõbranna oleks:)))) 
Vot sellised eesti kaunitarid kasvavad piiri taga üles.

Kahjuks Laurast ja Miast häid koospilte pole, tuleval kevadel kompenseerime vajakajäämise.

Teisipäev, 22. november 2011

Kõnelusi Bossiga

Mu ülemus kingib alati Miale jõuludeks-sünnipäevaks väikseid toredaid nukukesi, ainult viimane nukk ei meeldinud Miale mitte üks raas. Me olime Bossi juures, kui kingitus üle anti, Mia mängis sellega viisakalt, aga kui ära hakkasime minema, tahtis nukut maha jätta. Kui ta siiski hiljem autos avastas, et nukk on ikkagi kaasa tulnud, sai ta hirmus pahaseks ja oli valmis selle peaaegu et aknast välja viskama.

Nüüd aga sõitsime Bossiga Szegedist kodu poole, helistasin koju, räägin ka Miaga, Boss tervitab teda kõrvalt. Mina: "Magdi tervitab Sind!" Mia: "Ahah, kas ta mulle kingituse ka tõi?" Magdil vajub kõrval nägu pikaks. Tõlgendan seda niimoodi, et "Ei olnud mahti tuua, aga mis kingitust Sa tahaksid?" "Tahaksin ühte musta koera ja ühte valget koera... ühte mustvalget koera, ütle tädi Magdile edasi!" Mu vaene ülekoormatud Boss siis nüüd mõtiskleb, kuidas kombineerida nii, et Mia saaks ta poja, kes on teine äärmiselt ülekoormatud inimene, musta ja valge koeraga jalutama minna...;)

***
Kui ma Mialt küsin, mis tööd ma teen, ütleb ta, et ma kirjutan. "Ja mida ma siis kirjutan?", küsin mina. "Kirjutad tädi Magdile!". Vot nii huvitav töö on mul siis.

Illustratsiooniks päikeselist suve. 

Pühapäev, 13. november 2011

Taadu

Mingi ime läbi ärkasin täna kell 5. Kl 6.20 tuli ahjust välja toskakattega õunakook, ühtlasi sain teada, et päike hakkab siinkandis tõusma kella kuue paiku, hetkel, kolmveerand seitse on juba täitsa valge. Ees ootab rutakas nädal, mille vältel jõuan 10 aasta jooksul esimest korda (!) Szegedisse, siis Helsingisse ja siis loomulikult koju ka.

Tänase isadepäeva puhul räägiks aga Mia vanaisast, kes sai septembris 75. aastaseks.

Alustada tahaks sellest, et kahel tüdrukul on oma isaga hullu moodi vedanud! Peale selle, et isa on meile suur autoriteet eluterveks inimeseks olemise alal, on ta alati olnud ka meie parim, humoorikaim, seiklusrikkaim ja šarmantseim kaaslane nii lapsepõlves kui ka nüüd. 

Lapsepõlves oli ühtemoodi tore isaga koos sport teha (rõhuasetusega suusatamisel ja ujumisel), käia kuskil tühermaal Ziguli pidurist õhku välja pumpamas (oli vist selline võte) kui ka ühes lõunaks koju saabunud isaga liha- ja moosipontšikuid süüa. Isa lõi meeleldi kaasa ka kõigis meie ettevõtmistes, ei pidurdanud meie fantaasiat, vaid läks ise ka hoogu ning kui me ema käest millegipärast pragada saime, siis kõik kolm ikka korraga. 

Täiskasvanuks saades on isa olnud meile absoluutseks mõõdupuuks, milline üks meesterahvas peaks välja nägema, mida oskama, kuidas tundma ja ellu suhtuma. Me väga tahaks osata isa moodi vananeda: ilma vähima kibestuseta, elutarkust ja –tunnetust kogudes ja ikka elu suhtes nii avatud, leebe ja humoorikas olles

Mõned märksõnad, mis ilmtingimata isaga seostuvad.

Isa ja kõrgused
Kõik, kes meie isa teavad, teavad ühtlasi ka seda, et ta jumaldab kõrgeid kohti, ronimist ja turnimist mööda paekiviseinu, põhjaranniku klinti, puid, varemeid, mahajäetud sõjaväetorne, mis tuule käes kõiguvad, ja ajalooliste ehitiste väliskülgi. Ta on pooled Tallinna korstnad nooruses läbi roninud ning lapsepõlves käisime ikka Nõmme metsas mööda Glehni tähetorni välisseina üles ronimas. Tavaline pilt oli selline, et isa ronis püstloodis ees üles, kolm tüdrukut seelikusabade vehkides järgi (kolmas oli meie täditütar) ning ema, kes kardab kohutavalt kõrgust - ta ei julge Munamäe tornis ka püsti seista – alt hüüdmas: „Kui sa oma lapsed lased surnuks kukkuda, siis too vähemalt võõras laps eluga tagasi!“

Keegi pole kunagi kuskilt kukkunud, kuigi isa õhutusel on kõrgetes puulatvades tireleid visatud küll ja küll. Hea koordinatsioon, kiire reageerimine ning kõrguse mittekartmine olid olulised ning üldse ei imesta, et isa on keskaja kõrgeima kiriku kupli all peaaegu igapäevane toimetaja.

Isa ja autod
Plamen ikka vahetevahel küsib, et mis Sa isaga rääkisid – mina siis vastu, mis ma ikka rääkisin, autodest rääkisin. Autodest võime me rääkida lõputult. See on uskumatu, millised muutused on ühe eluea jooksul mootorite maailmas sündinud.

Isa sündis peaaegu autoeelsesse maailma, tema sõnul joosti igale autole poisikestekambaga järele, nii suur sündmus oli see. Keegi onu võttis väikse Vello mõnikord motorolleri peale ja et paar-kolm kilomeetrit sõitu saad, oli poiss valmis pärast ka pikalt tagasi koju vantsima. Isa eluea jooksul on toimunud tohutu autostumine ja isa on vist absoluutselt kõigega sõitnud, millele rattad all. Otse loomulikult on tal autojuhilubade kõik kategooriad: mootorrattast kuni lõõtsaga bussini välja ja otse loomulikult pole ta 60 aastase autojuhikarjääri jooksul ühtegi õnnetust teinud. Ehkki ta ikka seda meenutab, et kunagi ühel prokatiautol sai mõned kriimud peale tehtud ja siis see tagasi viies kuhugi tagaritta pargitud, et kellelegi silma ei jää.

Prokatiaastad on isa nooruse kuldsed aastad, sellest võiks ta õhtu otsa jutustada! Nüüdseks otsitakse globaalses plaanis autostumisele alternatiive ning naftabarreli hinna tõus teeb ka omad korrektiivid, kuid isa sõidab hea meelega ka jalgrattaga, kuigi ma olen kindel, et tal poleks ühe innovaatilise elektriauto vastu ka midagi!

Isa ja loodus
Isa oli see, kes iga reede õhtul auto ette ajas ja oma pesakonna linnast maale viis. Lapsepõlve algusaastatel käisime ikka Hiiumaal ja enne või pärast seda ka alati sutsti! Vormsilt läbi. Vormsi metsmaasikatest ja Valgest Vaalast on saanud meie pere sisekoodiga laused. Hiljem said risti ja põiki läbi käidud Põhja-Kõrvemaa metsad ja rabad. Ikka kummik jalga, ämber kätte ja Tapalt üle soo Rutka mägede poole. Mere ääres sündinud ema neid süngeid inimtühje metsi alguses kartis, aga sellest ülesaamiseks tuli talle vaid kõiki seal olevaid marju näidata. Samas oli nii, et sel ajal, kui me ülipraktiline ema punavate küngaste vahel „Pohlad-pohlad!“ kilkas, hüüdis isa romantilise metsamehe hingega: „Vaadake, järved-järved juba paistavad!“ Ja nende järvedeni me tema eestvedamisel ka jõudsime, sumpasime pikki päevi sookailust lõhnavas rabas ja tõime sealt välja kõik, mis tuua andis. Ükskord isegi kaheksa sakiga põdrasarved. See metsakohin ja rabade vaikus elab meie sees väga sügaval ja sinna igatseb hing alati tagasi.
 
Isa ja korraarmastus
Ma vist ei peagi pikalt peatuma sellistel meie jaoks enesestmõistetavatel asjadel, nagu et isale võib alati kindel olla, isa parandab kõik katki läinud asjad ära, isa otsib kõik kaduma läinud asjad üles ja mitte ainult siis, vaid ka nüüd, kui me juba ise vägagi arvestavas vanuses oleme. Need isa iseloomu- ja tegutsemisjooned on tal niivõrd äärmuseni välja arenenud ja meie jaoks niivõrd enesestmõistetavad, et see on kohati lausa tüütu.

Ema ajab näiteks närvi, et isa peab kasvõi maalt koju tulema, et täpselt õigel päeval elektri eest tasuda (see on nüüd küll minevik, sest suvel tegime otsekorralduslepingu), isa aga lausub leebelt, muie suunurgas, et kui kõik oleks oma maksudega niisama hoolikad kui tema, oleks Eesti juba ammu viie rikkama riigi hulgas.

Isa leebe meel ja otsatu huumor ning elust arusaamine

Olgu see viimaseks – isa pole kunagi ühegi inimese kohta halba sõna öelnud, kui tal on midagi öelda, ütleb ta ühe humoorika lause, mis paneb absoluutselt täppi. Ja rohkem ei ole sõnu vaja. Meie isa suguseid inimesi oleks vaja rohkem – inimesi, kes mõistavad elada täisväärtuslikult, avatult, uudishimulikult, vaimustudes, üllatudes, pettumusest üle saades, Elu kogu selle mitmekesisuses mõistes ning sellega rahujalal olles.

Otse loomulikult poleks isa see, kes ta on, ilma meie vaimustavalt vapustava emata! Aga sellest juba mõni teine kord!

Ilusat isadepäeva, kallis isa!
Seesinane tekst on kohandustega isa juubelikõnest, kirjutatud Kristiga kahepeale.

Kolmapäev, 9. november 2011

Kaks vaadet Budapestile

Täiesti kogemata avastasin täna, et Mia maailma refereeritakse Ungari maailma pähe ühes sellises rändurite blogis nagu http://seljakotirandur.com ja mina ju Ungarist peaaegu üldse ei kirjuta! Ja kui kirjutan, siis sellise komakohaga... Ning kui vähe olen ma Budapestist veel pilte olen teinud – ometi on see visuaalses plaanis lõputute võimaluste linn. Ühel päeval võiks pildistada ainult juugendit ja art deco'd, teisel barokki, kolmandal sisehoove (mu lemmik!), neljandal glamuuri. Siis võiks võtta ette aknad-uksed, maa-aluse maailma, pargid ja puiesteed, graffiti, Austria-Ungari aegsed tädikesed koertega, õdusad teise korruse teepoed, 7. linnajao underground pubid. Trammid ja sillad… te saate põhimõtteliselt aru, mis ma mõtlen, eks ole. 

Aga ma ei tea, kas ma võtan end kunagi kokku või saab aeg enne otsa. Ja lõppeks ei ole mul selle jaoks ka mingeid oskusi ega riistvara.

Igaljuhul, äsjase avastuse taustaks kaks seeriat pilte sellesuvisest Budapestist: esimene neist tehtud ühel palaval juunialguse päeval Budapesti südames Andrassy puiesteel, siinsel Champs-Élysée'l, teine seeria aga ühest hoopis uue ilmega kohast - Lagymanyosi puhkealalt. See on vast aasta tagasi loodud Doonau-äärne puhke- ja vabaajakeskus, mis on rajatud just nii suurejooneliselt nagu ungarlased seda teha oskavad. Igaljuhul eelistan ma Lagymanyosi puhkeala iga kell tolmunud ja 70ndate disaini ja disainitust (mida kogu Budapest on täis) evivale Margiti saarele.


Minu arvates Budapestile sobib liivakarva kollane: võimendab selle lõunapärase metropoli kuumpalavat pärastlõunat.





Tol mööda Andrassyt uitamise päeval (uitamine on muidugi vale sõna, tegemist on liikumisega mööda sirget) nägi puiestee ühes otsas (linnapargis, Varosligetil) sellist Veneetsiale sarnanevat pilti...


 ... ja teisest otsas Deak teri rokikohvikus toredat maitseainete ja müürilillede seina.

***
Aga  Lagymanyosil on hoopis teised teemad ja visuaalid. Uskumatult kaasaegne see flirt tehnomaatikega Budapesti üldise 18. sajandist pärit pildi taustal, kas pole! Tegelikult on selliseid Rottermanni taolisi paiku siin päris hulga kerkinud, aga peab teama, kuhu minna ja vaadata. Igaljuhul, minu silm puhkab.







Isegi kohvikutes-bistroodes on mõningast kergust, õhulisust ja minimalismi. Iseenesest üliharva ses linnas tabatavad jooned.

No ja selgi päeval läks päike Doonausse looja. Ma loodan, et olen nüüd pisut jälle Ungari-teemat rehabiliteerinud;)

Neljapäev, 3. november 2011

Pikk nädalavahetus

Kõigi pühakute päev, 1. november on Ungaris riiklik püha ja kui see satub kas teisipäevale või neljapäevale, on vaba ka sellele eelnev või järgnev päev, nii et tegu on pika nädalavahetusega, mil pool rahvast, kes on suutnud end varakult mobiliseerida, suundub odavlennufirmadega mõnele city breakile või kuhugi soojemasse kohta, kui on seda novembrialguse Ungari. Meie pidime esialgsete plaanide kohaselt minema Bulgaariasse, aga lõpuks olime siiski kodus, nautisime üle mitme päeva end näidanud kirgast sügistaevast ning hoogsaid sügisvärve.

Selline vaade avaneb mu silmale, kui pea padjalt tõstan, fotoka panin targu padja kõrvale, et hilishommikune päike üles pildistada.


Plamen istus juba väljas ja püüdis viimaseid sooje päiksekiiri. Kohvi ta ei joo, muidu peaks ikka aurav kohvikruus ka käes olema. Jah, te näete õigesti - ma pole ka veel sokke sahtlist välja võtnud.


Oli aega uurida, ega keegi pole tahtnud endale rohelist kaarti lunastada, aiale tiir peale teha, üles vaadates otsustada, et see kirgas sinine taevas tuleb ära kasutada ja väiksele matkale minna, veel natuke kohmitseda ning siis kella kahe paiku metsa asutades tõdeda, et järel on umbes kaks tundi valget aega!!! 







Me elame põhimõtteliselt kahe rahvuspargi vahel ning matkateid ja -radasid on siinkandis TOHUTULT ja matkajaid väga arvukalt. Ei ole nii nagu Eestis, et võid kaks päeva metsas uidata ilma, et kedagi näeks. Sellest hoolimata satume me siin metsa harva. No ei ole minu mets. Meile lähim kodumets (segamets, okaspuu, see õige lõhn jne) asub Tatra mägedes:)
 
Aga loomulikult olen ma ebaõiglane, sest see kõik on siiski tore ja vahva pluss värske mäestiku(või peaks ütlema küngaste)õhk. Meie matkarada viis vaateplatvormini, kus miskit näha ei olnud:) Alles pildi peal tuli välja, et imeilus! Seal kuskil kaugemal voolab Doonau. Huvitav on see, et ka kõige kirkamal päeval on ilm siiski jube udune.


Pärast matka ja vaadet ootas meid aga päeva nael! Metsas oli tulel kolm hiiglasuurt guljasipada - kalaga, loomaliha, ubade ja lihaga ning ausõna, ma pole paremat guljassi, kui see ubade ja lihaga oli, elu sees saanud. Supp oli lihast nii paks, et lusikas seisis sees püsti, portsion oli kuhjaga ning see kõik maitses imehea (ja kui keegi on huvitatud, siis maksis 2,3 Euri). Vähetähtis pole muidugi ka asjaolu, et süüa sai õues, taldriku ümber käsi soojendades ning valget saia peal haugates:) See on koht, kuhu ma teid viin (ühes kohustuslike matkaradadega loomulikult), kui keegi peaks veel külla tulema. Mul on endal ka kiusatus sinna järgmisel nädalavahetusel tagasi minna.
***

Järgmine vaba päeva aga avaneb juba sellise pildiga. Autonina keerasime (umbes samal ajal ehk siis paar tundi enne keskpäevast päikeseloojangut) vastasuunas ning mägede asemel sõitsime Szentendre saarele. Kui nüüd saar kangastub kellelegi millegina, mis näeb välja nagu... ma ei tea... Vormsi, siis tegelikult jätkub saarel samasugune tiheasustus nagu Doonau kallastel muidu: väikesed külakesed-linnakesed ning vahel põllumajandusmaa. Erilisi loodusväärtusi me saarelt ei avastanud.
Nägin esimest korda elus härjarakendit. Sel hetkel, kui neid tuhatnelja kihutama aeti, polnud mul veel kaamerat ligi. Aga põhimõtteliselt see teine mees sõitis seal taga autokummil ning andis loomadele muudkui rooska.
No ja suure osa pärastlõunast toitsime karjakoplis hobuseid. Väga sobivalt asus kopli kõrval üks ülesvõtmata maisipõld, kust me hobuseid tõlvikutega varustasime. Ma loodan, et keegi seda väikest kadu pahaks ei pane. Muide, hobused teevad tõlvikuid krõpsutades jääkrõmpsutamise häält, võite arvata, et mul hakkas suu vett jooksma;)

Päikseloojangu ajaks jõudsime täpselt kohakuti meie kodulinnaga, ainult et teiselpoolt vett. Silda siin ei ole, Szentendrest saab saarele ainult paadiga ja ma ei ole seda kunagi teinud. Ning seetõttu, selgus, olen ma maha maganud tohutultpalju tohutultilusaid päikeseloojanguid. Näed siis!



Lõpuks pimestas see muudkui loojuv ja loojuv päike juba silma ning mõned pildid tulid tagurpidi. Kell neli kiskus pimedaks ning me suundusime tagasi "mandrile" oma tavapärase õhtu manu.