Kaks vaadet Budapestile

Täiesti kogemata avastasin täna, et Mia maailma refereeritakse Ungari maailma pähe ühes sellises rändurite blogis nagu http://seljakotirandur.com ja mina ju Ungarist peaaegu üldse ei kirjuta! Ja kui kirjutan, siis sellise komakohaga... Ning kui vähe olen ma Budapestist veel pilte olen teinud – ometi on see visuaalses plaanis lõputute võimaluste linn. Ühel päeval võiks pildistada ainult juugendit ja art deco'd, teisel barokki, kolmandal sisehoove (mu lemmik!), neljandal glamuuri. Siis võiks võtta ette aknad-uksed, maa-aluse maailma, pargid ja puiesteed, graffiti, Austria-Ungari aegsed tädikesed koertega, õdusad teise korruse teepoed, 7. linnajao underground pubid. Trammid ja sillad… te saate põhimõtteliselt aru, mis ma mõtlen, eks ole. 

Aga ma ei tea, kas ma võtan end kunagi kokku või saab aeg enne otsa. Ja lõppeks ei ole mul selle jaoks ka mingeid oskusi ega riistvara.

Igaljuhul, äsjase avastuse taustaks kaks seeriat pilte sellesuvisest Budapestist: esimene neist tehtud ühel palaval juunialguse päeval Budapesti südames Andrassy puiesteel, siinsel Champs-Élysée'l, teine seeria aga ühest hoopis uue ilmega kohast - Lagymanyosi puhkealalt. See on vast aasta tagasi loodud Doonau-äärne puhke- ja vabaajakeskus, mis on rajatud just nii suurejooneliselt nagu ungarlased seda teha oskavad. Igaljuhul eelistan ma Lagymanyosi puhkeala iga kell tolmunud ja 70ndate disaini ja disainitust (mida kogu Budapest on täis) evivale Margiti saarele.


Minu arvates Budapestile sobib liivakarva kollane: võimendab selle lõunapärase metropoli kuumpalavat pärastlõunat.

Tol mööda Andrassyt uitamise päeval (uitamine on muidugi vale sõna, tegemist on liikumisega mööda sirget) nägi puiestee ühes otsas (linnapargis, Varosligetil) sellist Veneetsiale sarnanevat pilti...

 ... ja teisest otsas Deak teri rokikohvikus toredat maitseainete ja müürilillede seina.

***
Aga  Lagymanyosil on hoopis teised teemad ja visuaalid. Uskumatult kaasaegne see flirt tehnomaatikega Budapesti üldise 18. sajandist pärit pildi taustal, kas pole! Tegelikult on selliseid Rottermanni taolisi paiku siin päris hulga kerkinud, aga peab teama, kuhu minna ja vaadata. Igaljuhul, minu silm puhkab.

Isegi kohvikutes-bistroodes on mõningast kergust, õhulisust ja minimalismi. Iseenesest üliharva ses linnas tabatavad jooned.

No ja selgi päeval läks päike Doonausse looja. Ma loodan, et olen nüüd pisut jälle Ungari-teemat rehabiliteerinud;)