Neljapäev, 26. aprill 2012

Tuulerõuged

Niisiis tuulerõuged. Ausalt öeldes jõudsin ma juba mõelda, et millal siis Mia need kohustuslikud lastehaigused läbi põeb, kui ta kunagi haige ei ole, aga see jõudis nüüd küll kätte kõige ebasobivamal ajal.

Mia on nimelt olnud kolm nädalat Bulgaarias, tagasilennupilet oli tänaseks (mis jäi kasutamata) ja meil temaga edasilennupilet Eestisse laupäevaks! Mis tähendab seda, et kui ma Eestist tagasi tulen, pole ma last poolteist kuud näinud! Selle eest pannakse vist küll vangi!

Ja nüüd paar tundi tagasi hakkas Plamen rääkima, et asi siiski juba paraneb, et äkki ikka lastakse reisima, ja kui nad nüüd mere äärest Sofiasse jõuaks, kas tuleksin neid siis ära viima! Kahjuks baba ja taadu Petko juures internetti ei ole, nii et ma ei saa ka oma "eksperthinnangut" tuulerõugete seisule anda... Reisimise kasuks otsustamisel peab järgmise 36 tunni sisse mahtuma 1500 km sõitu ja õigeks ajaks lennukile jõudmine. Või ei ole sel ikkagi mõtet, laps peaks rahulikult paranema (palavikku oli tal vaid pool päeva juba hulk aega tagasi) ja mitte teistega kokku puutuma...? Nakkusohtlik ei pidavat ta enam olema.

Öelge nüüd, mis peaks tegema?

Pühapäev, 15. aprill 2012

Lõuna-Albaania rannikul


Uuel nädalal lähen ma sellisesse imelisse kohta. Berat asub Lõuna-Albaanias ja on vanimaid UNESCO kaitse all olevaid linnu. Kui pilte vaatate, siis ilmselt ka mõistate, miks seda Tuhane Akna Linnaks kutsutakse.

Kogu Albaanias käib vilgas ehitustegevus, kui jubedalt on nad nad näiteks Durrëse ranniku ära rikkunud, pääsu pole olnud ka Beratil, aga ma loodan siiski, et sügaval lõunas, kus juurdepääsuteed on enam kui kehvad, pole asjad veel väga hullud. 

Kuna mul seekord eriti aega uidata pole, panen üles paar pilti sügisesest Albaaniast Joonia mere rannikul, kus me Entela, mu kunagise Albaania kolleegiga, aasta viimast suplust käisime tegemas. Tähendab mina tegin, oli oktoobri keskpaik ning meres vähemasti 25 kraadi sooja, Entela istus telefoni otsas ja rahustas oma vanemaid, onupoegi, täditütreid, ühesõnaga kogu suguvõsa, kes tundis muret niivõrd ebakonventsionaalse käitumise pärast, st sõita keset talve Lõunasse ja minna veel ka merre ujuma.

Albaania pereelu, nagu ilmselt kõikjal lõunas, on ikka tõeliselt tihe! Ma tunnen peale Entela vanemate ka kõiki ta onusid, nii Albaanias kui ka Ameerikas elavaid. Kõiki ta täditütreid, nii siin kui sealpool piiri, Andi (Entela abikaasa) õde... Ei ole võimalik, et suhtled ühe inimesega, ei, kohe oled haaratud sugulaste sooja ja juba tuttavasse embusesse.

Aga ülemisel pildil, seal taamal, ainult kahe meremiili kaugusel on juba Korfu saar. Loomulikult ei olnud albaanlastel sinna ega rannikule üldse mingit ligipääsu, ehkki vahetevahel üritati vist siiski üle ujuda. Ent Korfu saare vastas olev, st Albaania rannik on selline. Muide, rannikumets lõhnab täpselt nagu Hiiumaa kadastik ja on samamoodi kivine ka.


Iga albaanlane teadis igal ajahetkel ja igas geograafilises punktis viibides, millisesse punkrisse peab ta kogu ülejäänud maailma kallaletungi korral pagema. Parim pilt jäi mul punkritest siiski üles pildistamata - kujutage ette: mereäär, punkrid ning kohe punkrite kõrval Raiffeiseni panga kollane sularahaautomaat. Kahjuks ei ole punkritega, nagu ma ka kunagi varem olen kirjutanud, ka siin midagi ette võetud.



 Seda kaljunukki kutsutakse Zeusi istmeks (jah, me oleme iidsetel Zeusi aladel) ning kaljunuki sees olevas mereveebasseinis käib Entela ühes poja Matthiasega suplemas ning Zeusist lugusid vestmas.




Kui teil peaks nüüd tulema tahtmine Joonia puhtas merevees supelda, siis on selleks ka kogu vajalik infrastruktuur, hotellid jm ka ikka olemas.



***
Kunagi küsisin Entelalt, et kas nad tunnevad suuremat sugulust kreeklaste või itaallastega. Ma eeldasin, et itaallastega, nad näevad sedamoodi välja, zestikuleerivad samamoodi, albaania keel kõlab nagu mingi iidne itaalia dialekt, aga ei - nad samastuvad kreeklastega!!! Entela ütleb, et see on absoluutselt loomulik, et just kreeklased on finantskriisis, nad majandavad samamoodi kui albaanlased. Itaalia kohta rääkis ta aga huvitava loo - nimelt nii nagu meie saime vene ajal vaadata soome televisooni, said nemad vaadata itaalia oma. Kui meie viimaks Soome jõudsime, ma usun, oli reaktsioon kõigil ühetine - päriselu on veel parem kui telekas nähtu, samas kui albaanlaste reaktsioon Itaalias oli täpselt vastupidine - jube, kuidas see televiisor meile valetanud on, milline jube vaene kole ja räpane Itaalia tundub.Vot nii. Hetkel elab Itaalias miljon albaanlast.

***

Rannikult ära sõites sattusime ühte mahajäetud ja pooleli mahalammutatud kloostrisse, aga selle koha energia oli kujutlematu. Täiesti oimetuks võttis. Minu jaoks midagi samasugust nagu ma kogesin kord (siis veel viltuse) Kiipsaare majaka juures südaöösel mäslevaid laineid vaadates.

Eriti müstiline oli värav merre, aias kasvasid laimi- ja litšipuud, saak kõik korjamata ning keegi pidi seal ka toimetama, sest ikoonide ees algelises kabelis põlesid küünlad.




***

Tagasiteel Tiranasse ostsime tee ääres mingit täringumängu mängivatelt meestelt tohutusuuri granaatõune ning muid puuvilja, osade nimed olen unustanud ja osade nimesid ei teagi. Entela kaupleb ja mina kuulen kõrvalt, et jutt läheb õige imelikuks. Mainitakse prantsuse revolutsiooni ja kommunismi. Külafilosoofid hakkasid targutama kuuldes, et olen Eestist, et noh, kas kahetsete ka, mis juhtus. Et nemad küll kahetsevad. Entela: "Mis kahetseb, õnnelik on!" Külamees: "Kus see õnn siin peitub, ma näen, daamid, et te pole kapitalismi valusaid vitsu tunda saanud!" Teine külamees: "Ja ongi hea, et ei ole. Las neile jääb nende õnn!"




Eks siis peagi jälle Albaaniast.

Laupäev, 14. aprill 2012

Natuke siit ja sealt

Vabandan vaikuse pärast, aga luban, et teen oma "kohustusliku neli" selle kuu sissekannet ikka ära. Kunagi sai endale lubatud, et kui blogi pidada, siis ikka vähemasti mõningase regulaarsusega.

Hetkel on vabanduseks see, et blogi peategelane on Bulgaarias. Telefonis ta minuga rääkida ei taha, väidab, et tal on paha tuju (mida tal muidugi ei ole!). Mina ise olin aga äärmiselt hõivatud Valgevenega, mis mulle kõikides muudes plaanides, v.a Lukashenka reziim, väga meeldis! (Sellest aga järgmises postituses.)

Plamen ja Mia plaanisid oma reisi nii, et nendega üheaegselt saaks lennata meie bulgaarlasest sõbra Paveli ungarlasest naine Emese oma kolme lapsega, nii et Plamen ja Emese olid moodustanud neljalapselise (vanuses aasta kuni viis) perekonna, mis pälvis muidugi rohkelt tähelepanu ja eesõigusi.

Nüüd üks väike vahepala teile:) 

Emese kolmas laps, Peter, sündis eelmise aasta mais Oxfordi sünnitushaigla esisel parkimisplatsil, ja selgus, et ta ei ole oma sünniasukoha osas üldse mingi erand. Kui perekond kolm tundi (!!!) pärast parkimisplatsil sünnitamist haiglast välja kirjutati, ja nad majast välja astusid, sünnitas parkimisplatsil parasjagu järgmine naine. Nimelt on Inglismaa riigisüsteem selline, et pärast haiglasse sissekirjutamist peab naine sünnitama mingite lühikeste loetud tundide jooksul ja sestap hoiavad ämmaemandad sünnitusele minejaid kuni viimase hetkeni kodus ja nii saabuvadki mõned lapsed varem, kui kohale on jõutud. Nende jaoks on isegi eraldi termin välja mõeldud - born before arrival. Erahaiglates, ma eeldan, sellist probleemi muidugi pole. Ja eriti jube tundub meie jaoks, eks ole, et paar tundi pärast sünnitust käidi järjepidevalt uksele koputamas, et ega te ei ole mõelnud, eksju, koju mineku peale... Siiamaani kõlab lugu parasjagu hirmsalt! Aga edasi tuleb jutus pöördepunkt. 

Haiglast välja kirjutamise paberite üleandmisel palus ämmaemand mõelda järgmine kord kodusünnitusele. Emese vastas, et rohkem tal sünnitada plaanis ei ole. Aga pange nüüd see Eesti konteksti! Minu arvates on jube õudne lugeda neid kodusünnitusi taunivaid lugusid, mida illustreeritakse mingite äärmuslike negatiivsete näidetega. Need tunduvad olevat nagu mingi riikliku strateegia tellimuslood. Eestis pakutav sünnitusabi tundub Vana Hea Inglismaa kõrval muidugi superluks, aga teha mingiteks veidrikeks naerualuseks need, kes on otsustanud sünnitada kodus, on ikka väga mage. Inglismaad ei tea, aga Hollandis sünnitab kolmandik naistest kodus. Minu arvates on meil - vähemalt tolerantsi suhtes - kõvasti arenemisruumi.

***

Natuke kontorijuttu ka. Paar aastat tagasi toimus kontoris mingi suurem istekohtade ümberkorraldus. See käis õilsate juttude saatel - direktor oli sepitsenud e-maili pealkirjaga "Back to the future" ning see rääkis sellest, kuidas meie new seating aitab kaasa tõhusamale keskkonnakaitsele Kesk- ja Ida-Euroopas... Nalja kui palju! (Kui meie poolt keskkonnakaitsele üldse miskit kaasa aitab, siis on see lennumiilide vähendamine.) Nüüd mõni aeg tagasi hakkasid jälle jutud pihta uutest kontorikompositsioonidest, aga direktor unustas meile seekord sootuks kirjutada. Ma olin parasjagu kesk kõige tihedamat tööpäva, kui kaks meest haarasid mu laua ja kolmas arvuti... Kuidagi sain nad pidama ja ühtlasi ka teada, et kuhu mind siis seekord kolitakse - ja nüüd ma siis maandusingi täpselt samale kohale, kus ma olen varem viis aastat istunud, ja kust me välja kolisime, sest kolmele jäi kontor väikseks. Palju meid siin nüüd istub? Neli. See on vist kontorielu klassika.

Ainult et vahepealsete aastatega on mulle kogunenud kõvast paberimaterjali, raamatuid, lahkunud kolleegide pärandatud kaustu, organisatsiooni mälu, suuri kaste raamatutega, mida ma 2007. aastal Eestisse kolides kaasa ei saanud võtta. Üks töömees kandis neid kogu päeva ühelt korruselt teisele, mulle eraldati koridoris lahkesti üks suuremat sorti kogu seina täitev riiul, mis kuulus vanasti raamatukogule ja kui siis töömees tuli mulle päeva lõpuks raporteerima, et pani kõik ka riiulisse, pidin ma naerukrambid saama! Seal nad siis uhkeldasid!!! Krossi "Kaasteelised", Orwelli "1984", ERMi "Eesti rahva elulood", aastakäigud Loomingut ja Vikerkaart läbinisti RECi manuaalide ja 10 aasta projektidokumentidega. Rohket väärtkirjandust oli mul kohe uhke vaadata (ega ma ise ka ei teadnud, mis mul nendes kastides on), aga kui naerud naerdud, toppisin kirjanduse kastidesse tagasi. Mine tea, kellele see ette jääb. Aga vahepeal tegin ikka päras raamatukoguhoidja tööd ka - soovitasin kolleegidele, kes mööda läksid, lugemist, rääkisin raamatute ajalugu jne. Ei, igav siin ei hakka.  

Järgmiseks tahan ma teha sissepõike kevadisse Budapesti, Albaaniasse ja Valgevenesse. Olge kuuldel!