Kogu Albaanias käib vilgas ehitustegevus, kui jubedalt on nad nad näiteks Durrëse ranniku ära rikkunud, pääsu pole olnud ka Beratil, aga ma loodan siiski, et sügaval lõunas, kus juurdepääsuteed on enam kui kehvad, pole asjad veel väga hullud.
Kuna mul seekord eriti aega uidata pole, panen üles paar pilti sügisesest Albaaniast Joonia mere rannikul, kus me Entela, mu kunagise Albaania kolleegiga, aasta viimast suplust käisime tegemas. Tähendab mina tegin, oli oktoobri keskpaik ning meres vähemasti 25 kraadi sooja, Entela istus telefoni otsas ja rahustas oma vanemaid, onupoegi, täditütreid, ühesõnaga kogu suguvõsa, kes tundis muret niivõrd ebakonventsionaalse käitumise pärast, st sõita keset talve Lõunasse ja minna veel ka merre ujuma.
Albaania pereelu, nagu ilmselt kõikjal lõunas, on ikka tõeliselt tihe! Ma tunnen peale Entela vanemate ka kõiki ta onusid, nii Albaanias kui ka Ameerikas elavaid. Kõiki ta täditütreid, nii siin kui sealpool piiri, Andi (Entela abikaasa) õde... Ei ole võimalik, et suhtled ühe inimesega, ei, kohe oled haaratud sugulaste sooja ja juba tuttavasse embusesse.
Aga ülemisel pildil, seal taamal, ainult kahe meremiili kaugusel on juba Korfu saar. Loomulikult ei olnud albaanlastel sinna ega rannikule üldse mingit ligipääsu, ehkki vahetevahel üritati vist siiski üle ujuda. Ent Korfu saare vastas olev, st Albaania rannik on selline. Muide, rannikumets lõhnab täpselt nagu Hiiumaa kadastik ja on samamoodi kivine ka.
Seda kaljunukki kutsutakse Zeusi istmeks (jah, me oleme
iidsetel Zeusi aladel) ning kaljunuki sees olevas mereveebasseinis käib Entela
ühes poja Matthiasega suplemas ning Zeusist lugusid vestmas.
Kunagi küsisin Entelalt, et kas nad tunnevad suuremat sugulust kreeklaste või itaallastega. Ma eeldasin, et itaallastega, nad näevad sedamoodi välja, zestikuleerivad samamoodi, albaania keel kõlab nagu mingi iidne itaalia dialekt, aga ei - nad samastuvad kreeklastega!!! Entela ütleb, et see on absoluutselt loomulik, et just kreeklased on finantskriisis, nad majandavad samamoodi kui albaanlased. Itaalia kohta rääkis ta aga huvitava loo - nimelt nii nagu meie saime vene ajal vaadata soome televisooni, said nemad vaadata itaalia oma. Kui meie viimaks Soome jõudsime, ma usun, oli reaktsioon kõigil ühetine - päriselu on veel parem kui telekas nähtu, samas kui albaanlaste reaktsioon Itaalias oli täpselt vastupidine - jube, kuidas see televiisor meile valetanud on, milline jube vaene kole ja räpane Itaalia tundub.Vot nii. Hetkel elab Itaalias miljon albaanlast.
***
Rannikult ära sõites sattusime ühte mahajäetud ja pooleli mahalammutatud kloostrisse, aga selle koha energia oli kujutlematu. Täiesti oimetuks võttis. Minu jaoks midagi samasugust nagu ma kogesin kord (siis veel viltuse) Kiipsaare majaka juures südaöösel mäslevaid laineid vaadates.
Eriti müstiline oli värav merre, aias kasvasid laimi- ja litšipuud, saak kõik korjamata ning keegi pidi seal ka toimetama, sest ikoonide ees algelises kabelis põlesid küünlad.
***
Tagasiteel Tiranasse ostsime tee ääres mingit täringumängu mängivatelt meestelt tohutusuuri granaatõune ning muid puuvilja, osade nimed olen unustanud ja osade nimesid ei teagi. Entela kaupleb ja mina kuulen kõrvalt, et jutt läheb õige imelikuks. Mainitakse prantsuse revolutsiooni ja kommunismi. Külafilosoofid hakkasid targutama kuuldes, et olen Eestist, et noh, kas kahetsete ka, mis juhtus. Et nemad küll kahetsevad. Entela: "Mis kahetseb, õnnelik on!" Külamees: "Kus see õnn siin peitub, ma näen, daamid, et te pole kapitalismi valusaid vitsu tunda saanud!" Teine külamees: "Ja ongi hea, et ei ole. Las neile jääb nende õnn!"
Eks siis peagi jälle Albaaniast.
Nüüd ma siis tean, missugune näeb välja daamide õnn!
VastaKustutaPaigad tunduvad ääretult võluvad.