Reede, 22. jaanuar 2010

Helge sünnipäevahommik


Juba paar päeva enne Mia sünnipäeva sadas maha õhuke kiht lund, sünnipäevaöösel tuli veel juurdegi ning sestap puges sünnipäevalapsele hommikul ootamatult põue üks väike kohalik lumememm. Ma sooviks alati elada kohas, kus jaanuaris ikka lund leidub!

Mial tuli öelda, kui vanaks ta saab, aga nagu näete, sõrmed ei allu korraldustele.

Suure patsutamisega kukkus lumememme pea viimaks ära ning ma kardan, et umbes pool keret pistis Mia ka nahka, ta armastab samamoodi kui mina lund süüa ning jääd krõpsutada.

Nagu tellitud oli sel hommikul ka päikesepaiste, mis on nüüd jaanuaris olnud küll tõeliselt harv külaline. Hommikulaual oli minu elu esimene Manhattani juustukook (ahjus küpsetatud, välja tuli nii täiuslikult nagu mõnikord ainult esimest korda asjad välja tulevad), aga Mia, nagu ka pildi pealt näha, vohmib suurema isuga hoopis oma igahommikust neljaviljaputru. Seda sööks muidu isegi, aga meil on siinsed neljaviljapudruvarud piiratud.


Laua peal istub Arabella, kes lastekirjandusega tuttav, siis konnast Arabella on pärit siit Ta aitab Mial hommikul putru süüa. (Lugu ise on tobe, aga need illustratsioonid! Illustraatori Maggy Kneen´i kodulehe leiab siit)

Baba sünnipäevapakist tuli välja aga bulgaaria keeles laulev nukk ning ülistiilne prantsuse kleidike, mil kõlinad küljes. Kleit rõutab oma lõikega puusajoont ja sisse on ka kirjutatud, et neljaaastasele, ent tegelikult on see Miale absoluutselt paras.


Väga helge hommik oli. Ent lõunast pidime siiski tööle minema, ning Mia jäi tavapäraselt babaga. Päev hiljem pidasime täiskasvanute pidu (Manhattani juustukook läks juba teist korda tegemisse) ning sel nädalavahetusel jätkuvad lastepeod. Ma tahaksin teha aeda lõkke ja küpsetada seal skaudisaia (puupulga otsa aetud pärmitaignast) ning sardelle, aga ma ei tea, kas see siinsetele lõunamaalastele ikka peale läheb. Lumi ju maas ning kerged miinuskraadid. Aga see võib küll juhtuda, et ma teen kartulisalatit. Seda enam, et eestlasi ka oodata!

Milline me kaheaastane Mia Johanna on, kirjutan järgmises postituses.

Pilditegemisereziim oli tol hommikul täiesti puusse.

Esmaspäev, 18. jaanuar 2010

Sünnipäeva eelõhtul

Niisiis kestis Mia Lotte-paast nädala ning minu suureks kergenduseks saime oma 60 kilo esmatarbekaupa kätte. Reede õhtul helistati mulle, et helistame Finnairist, tuleksime homme läbi ja võtaksime teie katkise kohvri parandada. Mina siis vastu, et tore uudis vähemalt, ehkki minuni ei ole veel ühtegi kohvrit - ei tervet ega katkist - jõudnud. No ja siis varsti laekusidki. Laupäeva varahommikul tuldi katkise kohvri järele, ent nii kui pilk peale visati, toodi autost uus, katkine kohver võeti kaasa ja sellega sai saaga läbi. Supi kõrvale sõime Jussi seemneleiba...

Kogu nädalavahetuse kraamisin elamist, pesin aknaid, lagesid, kardinaid, poleerisin põrandaid - ütleme, et koristasin end meie järjekordsesse majja sisse -, pühapäeval tegin süüa ning siis saabusid esimesed Mia sünnipäevakülalised. Nii tore, kui inimesed, kes pole kunagi varem üksteist näinud, end tundide viisi nii mõnusalt tunnevad. Väga õnnestunud ungarlaste, bulgaarlaste ja eestlaste matching oli seekord. Viimaks pidime me kõik lahkuma, sest meil tuli veel hilisõhtul Budapesti bussijaama Mia bulgaaria vanaema - baba - järele sõita. Selle nädalal on kolm pidu ja söömingut veel ees ning homme hommikuks tuleks ikka ka väike sünnipäevatort küpsetada.

Reede, 15. jaanuar 2010

Aastavahetus Arankülas

Kolmenädalane jõulupuhkus Eestis kujunes nii kiireks ja tihedaks, nagu oleks kodunt mitu aastat ära olnud. Põhitegija oli ja on muidugi lumi, lumevalgus, härmatis (mis tekkis meie viimasel kodusolemise päeval ja pidavat praegugi veel muutumatul kuhul kestma).

Aasta viimane päev osutus päikseliseks nagu paljud päevad enne ja pärast seda - nii päikselisi talvepäevi mäletan ma ainult lapsepõlvest. Kui mul on millesti kibedasti kahju, siis sellest, et tolle kolme nädala jooksul mere äärde päikseloojangut vaatama ei jõudnudki. Tuleb teha päikseloojanguvaatamise puhkus. Igaljuhul vaated, mis viimasel päeval Raplamaal Kristil-Kuldaril külas olles avanesid, olid sellised -


Nõmme kõrtsi naaberkõrts, millest äkki mu tegus õepere veel päriskõrtsi üles lööb. 
 

Tüüpiline eesti hajaküla - naaber on vähemalt poole kilomeetri kauguses. Aga katus ikka paistab. 


Zuumime naabri lähemale.



Aasta viimane päikeseloojang.

Aasta viimasel päeval olen mina ikka siin-seal lõket teinud, seekord, nagu ka eelmine aasta, käisimine metsas Kristi ja Kuldariga. Lõkkele eelnev kohustuslik matk jäi ära, sest lume sees oli pea võimatu matkata. Ning jube külmaks (-20) kiskus ka, põhimõtteliselt oligi ainult lõkkeraadiuses võimalik olla.



Teekond lõkkeplatsile.



Suvel on siin metsmaasikavälud.


Lõkkeplats asub seal, kus Kristi-Kuldar oma unistustekodu kavatsevad rajada (st 300 meetrit nende praegusest kodust), suvel laiuvad ümberringi metsmaasikavälud. Mia tulevased tädilapsed saavad olema puhta maalapsed.




Väike lõkkemeister.

Meie AD2009/2010

Kristi oli teinud pajatäie hernesuppi, Kuldari õed tegid muusikat (ning Varje tõi paar päeva hiljem Miale kamaluga lastelauluplaate ning laulupeoülekandeid - ilmselgelt oli Mia nende kõige tähelepanelikum kuulaja), mida president rääkis, ma ei kuulnud, sest Mia otsustas just sellel hetkel viimaks magama jääda.


Ja kui meie õuele oli näha Nõmme kõrtsi ilutulestik, siis pool tundi hiljem saatsime vastu ka oma.


Urbaniseerunud

Mina: "Mia, see lind punase kurgualusega on leevike."
Mia: "See on lennuk."
Mina: "Ei, leevike on."
Mia: "Ei, lennuk."

Neljapäev, 14. jaanuar 2010

Olemise talumatu kergus

Kõigile lugejatele head uut aastat!

Iga algus on raske - ja tundub, et see käib ka blogi toimimasaamise kohta uue aasta alguses. Me oleme Ungaris tagasi - Eesti supertalvest on vaid ilus mälestus ja ma saan aru, miks mu lõunamaakolleegid vaevu usuvad, et Põhjamaa talv on nautimist väärt - siinses lumetus ja uduses talves on päris talve nagu ta on - ühes rohkete miinukraadide, paksu lume, härmatise ja uskumatu lumevalgusega - tõeliselt võimatu ette kujutada.

Kui kõik pildid saab viimaks arvutisse laetud, teen kolmenädalasest kodusviibimisest reportaazi, ent hetkel olen ma liiga uneasy, et seda ette võtta. Tundub, et meie aasta on alanud umbes samamoodi, nagu vana lõppes - asjade kadumisega. Seekord pole Finnair suutnud me 35 pluss 25 kilo kohvreid siia toimetada ning me oleme üsna püksatud (seda ka otseses tähenduses - ma nägin Plamenit täna kandmas punast aluspesu, mis ma olin talle kinkinud Sõbrapäevaks, siiamaani polnud ta pakkigi lahti võtnud). Ma ei tea, kellel meist on kõige suuremad kaod, aga Mia on kaotanud küll enamvähem kõik - kogu garderoobi talveasjadest suveasjadeni välja (enda suveasjad jätsime veel Eestisse), lisaks muidugi raamatud ja plaadid (nii et väiksel melomaanil Mial on nüüd kodus vaid kaks eesti ja kaks bulgaariakeelset plaati, mida käiata). Peale kõige olid mul kaasas Mia esimesed kleidid ja särgid, mis oli kavas memoriseerida, ja mul on tunne, et just nende pärast on mu asjad ka on omapäi rändama läinud, sest viimasel ajal võetakse ära mult kõik, mis on seotud mälestustega.

Mia viskas killu lennukis - "tita hammustab", ütles ta rinda saava tita kohta. Eile hommikul putru süües, muutus ta korraga unelevaks ja ütles "kukupai". Täna öösel sonis ta ühtevalu "pähkleid ja piima". Ja tänane öö oli eriline veel selle poolest, et ta jäi esimest korda ööunne lutita. Meil on kõik lutid kadunud, see ongi vist lutiaja lõpp.

Pildi tegi muidugi Heikki.