Mia imagomuutus

Mia sai endale prillid, ja kohe samal õhtul hakkas ta ka ilma komistamata ja koperdamata lugema - vahepeal oli mul juba mure, et inimene kirjutab ilma kirjavigadeta, aga lugeda sujuvalt ei oska.

Ja oh mis mõnu, ka prilliraamid leidsime kohe esimesest poest ning lapsevanema rõõmuks oli Instrumentaariumis mingi imeline allahindlus, mille käigus pidi ainult oma vanuse jagu protsendi täishinnast maksma. Ehk siis Mia puhul 8% täishinnast.

Prillid on seestpoolt roosad ja see roosa viskab jube vahvaid varje erineva nurga alt ja erinevas valguses. Ma ei ole näinud, et kellelegi prillid paremini sobiks kui Miale ja ta ise arvab samamoodi.

Theo läks lasteaeda

Mina: "Theo, ära enam suuremaks kasva!" Theo: Aga miks Sina suureks kasvasid? Kui Sa oleksid väike, saaksime koos mängida, näiteks puzzlet kokku panna!" Ahh, kui valus! Puzzle on, aga pole, kellega seda kokku panna:(

Theodor hakkas viimaks lasteaias käima, aga ei lähe sinna sisseelamine niisama sujuvalt nagu Mial - liiga hilja viisin, on minu teooria, laps juba jagab, et maailmas on ka palju muud põnevat, kui iga päev lasteaias käia. Theo hakkab juba kodus anuma, et ärme parem lasteaeda lähe - ehkki ta on varajase ärkamisega ja võiks juba varakult seal ka kohal olla - autos muutub argumenteerimine kõvahäälsemaks ja lasteaeda sisse lähme juba suure nutuga. Minust jääbki ta kasvataja sülle nutma ning lõpema pidi see siis, kui ma nurga taha kaon. Õhtul vastu minnes on laps muidugi asjade käiguga väga rahul, aga kodus hakkab jälle, et "iga päev ei taha-ei taha lasteaeda minna". (Theo kasutab kordust, a'la "ma tahan putru-putru", kui tahab midagi rõhutada, see kostub väga naljakalt.)

Mia sai rahulikult üle ukse lasteaeda antud, kokku ju isegi kolme Ungaris ja ühte Eestis, suuremalt pabistamata, et kas ta ka võõrkeelses lasteaias hakkama saab, ja kuidagi juhtus nii, et tal oli ka iga kord seal keegi, kellele ta hirmasti meeldis. Kas siis söögitädi, kelle muside järele lõhnavana ta koju tagasi saabus, või kasvataja, kes teda juba kaugel käed laiali ootas, või mõni kiiresti leitud sõbranna.

Kuidas Mia Poska lasteias kohe esimese päeva esimesel tunnil sõbrannad leidis, nägin ma ise pealt. Viisime lapse mänguajal hoovi mängima, niikaua kui ma kasvatajaga rääkisin, ronis Mia turnimispuude otsa, kus istus kaks temasugust heledate tukkadega tüdrukut, ja kui nad sealt alla tulid, oli neist saanud juba südamesõbrannad. Ka kasvatajad ütlesid, et nad ei ole varem näinud, et keegi nii kiiresti suudab uude situatsiooni sisse elada. Kuigi näiteks kooliga läks meil terve aasta, alles nüüd, teisel aastal võib öelda, et oleme kollektiivselt sisse elanud ja Mial läheb hästi.

Mida ma öelda tahan, on vist see, et Theo lasteaias jääb natuke puudu sellest soojusest, mis igas Mia lasteaias olemas oli, no ja sellest ühes ka, kelle pärast sinna minna. Ehkki aega on, et endale sõbrad leida, pealegi pole Theo saanud väga regulaarselt veel lasteaias käiagi. Pärast väikest sisseelamist läks ta kohe kolmeks nädalaks Bulgaariasse keelekümblusele, suve ikka ka pikendama, kust naastes oli ta päev otsa täiesti vait ja edasi suhtles ikka ainult eesti keeles. Nii et kakskeelseks kasvamisest pole mul vajadust raporteerida....:) Siis tuli juba koolivaheaeg, mida ka lasteaialaps pidas, ja nii on see läinud.

Kui nüüd Mia Ungari lasteaia-ajast veel rääkida, siis ega ta meile tollal palju ei jutustanud, et mis ta seal tegi ja kuidas meeldis. Nüüd takkajärgi on aga lasteaiaaastad osa Mia Ungari-lapsepõlvest, millest ta hea meelega räägib ja mõnikord ka taga igatseb (eriti seda suurt valget linna, nagu ta Budapesti kutsub). Hiljuti rääkis ta mulle, et neil tehti lasteaia hommikuringis muude harjutuste sekka ka keeleharjutisi, ehk siis keel oli ahv, kes limpsis, ajas palli taga, lutsus ja matsutas. Kui geniaalne, kas pole? Mõnda aega tagasi ringles siin video ühest emast, kes oli oma lastele logopeedilisi harjutusi välja mõelnud, selgub, et Ungaris on logopeedilised harjutused riikliku programmi osa, et kõneprobleeme ennetada. Nii et kokkuvõtteks pean ma ütlema, et kui ma ka siin vahetevahel virisesin Ungari lasteaia üle, või õigemini pigem nagu igatsesin pidagi muud, siis tegelikkuses on Mial head mälestused ja peale toiduteema polnudki vist põhjust virisemiseks.

Keele on Mia praeguseks muidugi unustanud, millest on kahju, eriti kui mõelda, kui hästi ta seda viimaks oskas, aga mingi keeletunnetuse on ta küll saanud. Muidugi nostalgiline suhe ungari keelega on Mial jäänud ja nt telekas Orbanit kuuldes väidab ta, et saab aru, mida onu räägib. Ega ikka ei saa küll, keegi ei saa.

Kuna postitusi on nii harva, võib panna ka pilte aegade tagant. Üleval Theo 3. sünnipäeval sel suvel, all Mia lasteaia lõpetamisel kaks suve tagasi.

Minu kassipojad

Mial oli sõbranna Kristiina pulmas täita auline ülesanne, võtta osa pulmakinost, kus ta pidi rääkima armastusest. (Mial on vedanud: kõik minu sõbrannad on ka tema omad ja siinkohal sügav kummardus meie ühistele sõbrannadele - te olete parimad!) Me pidime Plameniga pulmakino vaadates tõdema, et täitsa hästi paneb, ei mingit kaamerakrampi. Mis tulenes ilmselt sellest, et teda intervjueeris tema parim sõbranna Pille. Nad vestlesid ikka vist tunni, sisse läks ma arvan kaks minutit juttu. Nii et ma Pillelt hiljem kuulsingi, et välja oli lõigatud ka umbes selline dialoog: "Mia, mis Sa arvad, palju Kristiinal ja Peetril lapsi võiks olla?" Mia: "No kaks või kolm võiks ikka olla. Kolmega on muidugi väga raske, eriti kui nad kõik on kolmeaastased.... Rohkem võib ka olla, näiteks kuus. Siis võib osa ära anda nagu kassipoegi antakse."

Mia oli pulmas täitsa rakkes. Ta vahetas pruudil tennised tuhkatriinukingade vastu, kui pruutpaar aasa pealt mõisatrepile, kus laulatus peeti, jõudis. Ta viis sõrmused õigel ajal pastori kätte, sest peiuposs Theo keeldus oma ülesandest, ehkki me olime eelmine õhtu sealsamas kõik läbi mänginud. Ta lihtsalt väitis, et tal on kõht tühi ega saa seetõttu sõrmustega toimetada. Kolmest ei saa veel kriitiliselt hetkel usaldada:). Ja siis viiuldas Mia Pärdi "Ukuaru valsiga" sisse pulmapeo.
 


Kogu selle augustikuunädala oli sadanud, pulmapeo hommikul siras päike, ja padukas tuli uuesti peale siis, kui laulatus oli just lõpenud ja grupipilt ka tehtud. Siinsed vihmapitseriga pildid on tehtud just pärast sadu. Hiljem tuli päike jälle välja ning mõisapargis võis imetleda maailma ilusaimat niiskest õhust intensiivset päikeseloojangut. Aga siis pidi keskenduma juba pruutpaarile.

No see särk lihtsalt ei püsinud pükstes:(

Ehk saab nüüd veel suvest mõne postituse kirja. 

Kuidas me lõpetame...

Samal ajal jutuajamine Miaga.

Mia: "Mis meist siis saab, kui meid maha maetakse?"
Mina: "Pikapeale saab meist luukere, selline nagu eile Tervishoiumuuseumis nägid. Ja siis elad edasi puu või lille või muruliblena. Aga budismis näiteks arvatakse, et inimene sünnib uuesti mõne olendina."
Mia: "Seana ma ei tahaks sündida, lõpp on väga valus. Kanana ka ei tahaks: ei taha joosta verisena mööda hoovi ringi, pea juba maha võetud. Võiks sündida kassi või koerana, siis ehk keegi võtab mu enda juurde ja hoolitseb minu eest."

Seda tüdrukut peab kuulama.

Ilusatest kohtadest

Mul on südamest kahju, et me suvel midagi Amandast ei teadnud! Matiase-Mia kooslusesse, kes omavahel inglise keeles pidid suhtlema, ja seetõttu ka rohkelt kommuniktsioonihäireid üle elama, oleks Amanda sobinud suurepäraselt! Ja ta oleks näinud ühes meiega niipalju ilusat Eestit!

Igaljuhul rehabiliteeris minu silmis Eesti riik end mõnevõrra sellega, et otsustas Albaania perekonnale alalise elamisloa väljastada ning ma ei teadnud, kas nutta või naerda, kui sealsamas kommentaariumis, kus absoluutselt kõiki ropult sõimati, hakkasid inimesed korraga end täiesti adekvaatselt väljendama ja poolehoidu pakkuma juba Eestisse integreerunud perekonnale. Võib-olla tulekski teha iga pagulasega intervjuu - nagu Rein Raud kuskil soovitas -, tahaks loota, et indiviidi tasandil suudame inimestele ikka veel kaasa elada. 

Ma ei taha oma lapsi ksenofoobses ja rassismile õhutavas ühiskonnas üles kavatada. Mina ei tunne end siin Eestis mitte kellegi poolt mitte kuidagi ohustatuna ja mulle meeldib inimestega dialoogi astuda. Eesti on nii ürgne, et seda ei ole võimalik ära kaotada! Ja väärt avastamist. Mina ei tahaks teda küll ainult endale hoida! Võib-olla Ungari seal Euroopa keskel suudab Orbani ja okastraadid üle elada ja ta arvatakse kunagi taas demokraatlike riikide sekka, aga meie siin peaaegu et maailmakaardilt väljas olev väikeriik peaks suutma küll targemini käituda. Ma tegelikult usun, et me suudame ka. Omaenda heaolu ja jätkusuutlikkuse pärast.

Aga teile siis pilte imeilusast Albaaniast, kust Amanda pere on pidanud lahkuma. Pole peaaegu mitte midagi valusamat kui koduigatsus, tean ma oma kogemusest.

Durrëse rannik. Kuidas imeilus rannikumets on maha võetud ja kolemaju täis ehitatud (mis kalamehega pildi taustal ka paistavad), olen ma mõned aastad varem kirjutanud. Aga praegusel jahedal aastaajal tundub neid juulikuiseid pilte vaadates kõik paradiislik. Kusjuures, kui paar aastat tagasi mina Durreses vette minna ei tahtnud, siis nüüd on laht puhas ja kanalisatsioonisüsteemid ehitatud ja töös. Asi edeneb. Üleüldse näib, nagu oleks Albaaniast mingi suurem puhastus- ja korrastusaktsioon üle käinud. Seal, kus paar aastat tagasi olid Tirana slummid, maalt linna rännanud inimesed elasid sõna otseses mõttes pappkastides, on nüüd mitmerealised kiirteed, ja kus ei ole veel kiirteed, on sellest tõetruu üleelusuurune plakat püsti pandud. Kus need inimesed on, ma ei tea, võib-olla plakati taga.

Tirana ise on muutunud õitsvaks, tõeliselt sarmantseks lõunalinnaks, tegelema on hakatud linnahaljastusega, mis sealses kontekstis tähendab palmipuude istutamist.

 Teel randa.

***

Kunagi varem polnud aga ma käinud Shkodëres, mis asub Montenegro-Albaania samanimelise järve ääres, Põhja-Albaanias ja kus minu üllatuseks sõitsid kõik inimesed jalgrattaga. Nagu Taani oleks sattunud. Selgus, et jalgrattakultuuri oligi sinna 60ndatel toonud üks Rootsi suursaadik ja sellest ajast peale on nendegi eelistatuim sõiduviis ratas.      

Shkodër on väga uhke ka oma rahumeelse eri uskkondade kooseksisteerimise üle, minu hotelliuksest oli sõna otseses mõttes nii moseesse kui ka katoliku kirikusse kolm sammu, selle tõestuseks ka internetist üks ilus pilt Oli parasjagu ramadan ja mosee valjuhääldi oli otse minu rõdu vastas. Ei, mulle on idamaised hääled alati meeldinud...

Kui teie aga sinnakanti satute, siis minge kindlasti kindlusesse, sealt avaneb suurepärane vaade orgu, ning samuti Mesi külakeses asuva kuulsa silla juurde, nimega Ura e Mesit.

Presidendilood

Seda sissekannet olete te ilmselt juba Fb-st lugenud - Theo 24. veebruari teleülekannet vaadates: "Vaata, kui palju printsesse!" Mia asiselt: "Nad ei ole printsessid, meil on presidentaalne riik!" - aga sellega seoses tuli mulle meelde, kui tähtsat rolli ikka president meie Mia elus mängib.

Ma ei tea, kas tänu sellele, et Mia lasteaed tihti Kadrioru pargis jalutas või Kumu suunas liikus, aga Mia on alati presidendi vastu huvi tundnud (kusjuures Perviku "Presidendilugusid" pole me lugenudki, nagu mulle praegu kangastus). Nii on ta teinud endale selgeks presidendiinstitutsiooni, mis on vahet kuningriikidelt ja nendel riikidel, kus on president, mis vahet on presidendil ja peaministril, mis vahet on Ameerika Ühendriikide presidendil ja nt Eesti presidendil, kas naised ka saavad presidendiks ja ta on küsinud isegi nt selliseid küsimusi, et kas nii on võimalik, et elad presidendiga riigis, aga töötad näiteks kuningriigis. Mis viib meie jutuajamise edasi juba teiste teemade juurde: näiteks eestlased Londonis, näiteks immigratsioon, näiteks pagulased.

Ükskord ammu tegi ta mulle isegi komplimendi, et ma nägevat oma uues kostüümes välja nagu presidendiproua.  

Aga ikkagi oli väheke shokeeriv - sest pole nagu last Põhja-Korea vaimus üles kasvatanud - et kui Mia pidi lasteaia lõpuraamatusse kirjutama kolm kõige tähtsamat asja siin elus, siis (kahte ma hetkel mäletan) olid need heaks lapseks olemine ja president. Teised lapsed kirjutasid ikka, et "isal oleks raha" või et "minuga midagi halba ei juhtuks". (Samasse raamatusse tuli ka kirjutada üles ka oma lemmiktegevused - Mia siis kirjutas, et päikseloojangute vaatamine:)

Õigupoolest tuleb meelde veel kaks lõbusat seika: kord oli Mia põlve verele kukkunud, ja kui me siis teda lohutasime, teatas ta, et see pole midagi, kõige tähtsam on ikka, et presidendiga kõik hästi on... no ma ei tea, mul pole sõnu...

Ja teine kord oli tegelikult seik kuninganna Elisabethiga, kes teatavasti ühes James Bondi ja langevarjuga Londoni olümpiale saabus. Mia oli siis neljane ja meelde jäid talle eriti eredalt kuninganna koerakesed. Nende koerte järgi identifitseeris ta siis kuninganna nii mõnelgi korral.


Edit: Leidsin lasteaiaraamatu üles, vastavalt Mia sissekirjutusele, on maailma kolm kõige tähtsamat asja president, loodus ja hea käitumine. 

Aastalõpp (uue alguses)

Ehkki mul ei ole pakkuda teile vaatepilti nagu aasta eest, oleme surnud punktist üle. Kui 25. detsembril päike ühtäkki oma nägu näitas, hõiskas Theo: "Leidsimegi päikse üles!" No ja sealt edasi on saanud juba iga päev valgusteraapilisi seansse pidada!

Kaamost aitas viimaks leevendada ka PÖFF, kus ma täiesti rekordiliselt kolm filmi jõudsin ära vaadata, kõigile neile minu viis punkti viiest. "Ainult meie kolm" - seda võiks ka ainult soundtracki pärast vaatama minna! Päris lõpus oli ehk tunne, et äkitselt on film kuskilt Euroopa sotsiaalfondist raha saanud, sest ühe kriminaalse Põhja-Pariisi linnaosa ülesehitustööd käisid mõneti integratsioonist ja ühistegevusest jutustava sotsiaalreklaami vormis - aga see ei kahandanud filmi väärtust mitte vähematki, ning ajakohasemat filmilinastust oleks raske olnud välja mõelda. Pealegi oli ülisümpaatne - novembrikaamost ja uluvaid hunte arvestades - et tegemist oli komöödiaga.

Teiseks jäi aasia ja ühtlasi ka paljudest leinafilmidest (mida olevatki sel PÖFFil rohkelt olnud) sõelale Taiwani film "Tsinniaõis", mille treiler ei olnud üldse huvitav (sest ilmvõimatu on budistlikku 100 päeva leinatseremooniat kaheks minutiks kokku lõigata), aga film ise algusest lõpuni väga lummav ja vaba igasugu euroopalikest kliseedest leina ja leinast ülesaamise kujutamisel.

Ning viimaks "Taani tüdruk" - nii ilus-nii lummav, millised interjöörid, millised kostüümid ja loomulikult MILLINE meistritöö Eddie Redmayne'ilt!!

No ja siis juba tuligi jõulumöll ja kõik sellega seoses tegemist vajavad tegevused. Seitsmene küsib jõulude ajal nii: "Kui Jeesus on Jumala poeg, siis kes on Joosep?" Minust pühapäevakooliõpetajat küll ei saaks: pikk (ilmselt segane) seletus... Natuke mõtlemist, uurib seitsmene edasi: "Aga kes Jeesuse sündides ta nabanööri läbi lõikas?" Milline kergendus - olemegi leidnud Joosepile tegevust! Sealt edasi: "Aga kas tal olid seal laudas siis käärid kaasas?" Vaat kui enesestmõistetavalt ja süvenemata me teada tuntud piiblilugusid võtame. Laps läheneb asjale ikka värske pilguga. Mis viib mõtted kohe järgmise nähtud filmi, "Väikse printsi" juurde... Väike prints meenutas mulle kangesti oma headuses Theod ja mul hakkas lausa füüsiliselt valus, kui ma mõtlesin Theo suurekssaamise peale! Muidu leidis filmivaatamise komisjon, et filmi võiks vaadata soojemal ajal vabas õhus vastu taevatähti, sest teatav süngus jäi painama (mis tegelikult haakub hästi ju raamatu tonaalsusega). Seitsmesele ei meeldinud üldse - võib-olla jäid täiskasvanute mured veel kaugeks. 

2015. aasta kõige ettearvamatum hetk - pidada Moldova iseseisvuspäeva (paar päeva meie taasiseseisvumise omast edasi) Kiievis Maidanil! (Muide, me organiseerime sel aastal Ukrainas energeetikateemalise suvelaagri ja võtame kampa need mehed, kes Maidanil laagri püsti panid ja Maidani ülikooli korraldasid). Ettearvatavatest - loomulikult Mia kooliminek, mis kogu senise elukorralduse pea peale keeras: no tuleks ikkagi teha eraldi postitus (ma olen vist ka ainus ema, kes oma esimesse klassi minevast lapsest sotsiaalmeediasse isegi pilti ei pannud).
      
Uisuhooaeg on alanud, aga loodusesse pole ühes talvevalgusega veel pääsenud, sestap pöördun pühadevärvides piltpostkaardi leidmiseks Mia kooli jõululaada ja Kruja vaibaturu poole. Ilmselt juhtub enamus asju selgi aastal traektooril Tallinn-Szentendre-ja see kolmas (mis on tänavu peaasjalikult Ukraina).

Küll ma tahaks suvisest Albaaniast postitust teha, aga jälle lubada oleks lihtsalt piinlik!

Ilusat aastat, kallid lugejad!

PS! Kas te peale ilutulestiku ka eilset kummuli kuud nägite? Theo: "Kuu on täna tööl. Theo läheb kuule, autoga." Ja siis kuu poole sirutades, "no anna kätte!" Ka kui me juba kuu juures oleme, siis üks tore vaidlus Theoga. Mina: "Öö on!" Theo: "Ei ole öö on!" Ja kui me juba auto juures oleme, siis mina: "Theo, mis selle suure kolaka nuku nimi on, kellega Sa mängid? Kas Tiina, Liina, Maret... ?" Theo: "Nuku nimi on auto."

Kaks maailma

Ja siis veel teile kaks pilti, mis omavahel kuidagi dialoogi astusid - esimene neist tehtud Krujas, Albaanias, kus ma käisin pärast jaanipäeva endale uut vaipa ostmas, ja teine Käsmu mustikametsas (Käsmu seostub mulle alati mustikate ja päikeseloojangute, mitte kunagi folgiga).

Aasta Eestis. Kontorielu kiituseks

Sellest sai eile aasta, kui me Eestisse tagasi kolisime. Eile ja täna sadas hommikul lund (aga aasta tagasi oli soe ja läks üha soojemaks) ning ma olen korduvalt tabanud end mõttelt, et mis asi see oli, mis meid sealt Ungarist õigupoolest tagasi ajas!  Mis asi see oli, mis mulle õigupoolest ei meeldinud... Ja-jaa, need pimedad sumedad lõunamaa õhtud ei meeldinud mulle kõige vähematki! Aga arvake ära, mitu korda olen ma selle aastanumbri sees Eestis päikeseloojangut vaatamas käinud - õige, null korda! Kui eelmine november padupimedus kätte jõudis, ma isegi ohkasin korraks kergendunult - polegi vaja kuhugi kõike seda ilu enam vaatama joosta, saab emotsioonidest, värvidest, meeleoludest puhata. Ja siis see pimedus muudkui kestis ja kestis ja kestis, lund ei tulnud, lumevalgust ei olnud. Ma ei tea, minu jaoks ei olegi veel valgeks läinud, ma ei ole sellest kaamosest veel välja saanud. Sellele väiksele seigale, et veel hilisõhtulgi on valge, pööras mu tähelepanu päevad läbi lastega õues olev õde. Aga mina - ehkki meil on korteris maast laeni aknad - pole seda märganud. Vist sellepärast, et pole soojaks läinud, ja ärge tulge mulle ütlema, et aprillis oli soe! Igaljuhul - aastaring siin põhjamaal on täis ja ma mõistan paremini ka kliimapõgenikke.

Aga mul on ka oma väike põgenemistee, see viib küll otsejoones Ungarisse kontorilaua taha, aga see ei tähenda ainult üliefektiivset klahvide klõbistamist (öö ja päev võrreldes koduse rööprähklemisega, asjad, mille üle võib lõputult kirju vahetama jäädagi, saavad trepimademel möödaminnes aetud...), vaid ka tööleminemist - viimati Ungaris olles kõndisin iga päeva läbi Szentendre vanalinna kaheksa kilomeetrit tööle ja tagasi -, oh mis mõnu võrreldes magamistoast elutuppa astumise ja arvuti sisselülitamisega. Siis veel talveniiskusest ülessulamist, paljaid varbaid, magnooliaehteis RECi tagaaeda, pikka lõunapausi terrassil, kus ütleme, et parasjagu iirlane, usbekk, prantslane, eestlane ja portugaallane söövad naabruses elava vietnamlase poolt valmistatud Pho Xao'd ja vestlevad Ukrainas toimuvast. 

Jah, võttis üheksa kuud aega, et kontorielust välja puhata ja seda kõike, mis nii igapäevane oli, taas märgata, väärtustada ja NAUTIDA. Nagu ma Eesti puhkuseid nautisin. Kahepaiksus on tore asi, aga nagu selle iseloomule omane, saab seegi olla vaid ajutine. 

Magnooliad RECi aiast. 

***

Et lugu nüüd väga roosiliseks, või siis magnooliaseks ei läheks, teile ka üks pilt Budapesti linnalähirongist, millega sai omal ajal ikka omajagu tööle sõidetud. Kui ma siin ennist kiitsin jalutamist läbi vanalinna või Doonau kaldapealsel, siis enne Mia sündi elasin ma viis aastat Budapestis, mis tähendas igal kontoripäeval 50 km sõitu töö ja kodu vahet. Tihti ka rongiga, mis nüüd küll mingi porgand pole, logiseb teine Budapesti ja Szentendre vahet 40 minutit, läbi lõputute kaubahoovide ja tapvalt igavate pustade, 100 korda uksi avades, 100 korda valjuhääldi krõbisedes uste avanemise eest hoiatades*. Sellega tööle logistades (ilmselt oled eelnevalt ka trammi või metrooga sõitnud, et üldse rongi peale jõuda ja siis pärast rongi pealt tulekut veel läbi vanalinna kablutanud) oled sinna päriselt ka jõudes moraalselt juba täiesti väsinud!

Muide, ehkki me töötasime Plameniga samas asutuses, kohtusime me justnimelt hilisõhtuses rongis koju sõites. Plamen üritas mind aastaid vedada sel tähtsal päeval rongiga sõitma, aga ei saa olla midagi tüütumat!

* Märtsi viimastel päevadel avati (vahetult enne valimisi muidugi) Budapesti sajandi ehitusprojekt - 4 metrooliin. Esimese päeva tasuta sõidust oli meilgi võimalik kohe osa saada! Kuna selle liini peal rongides enam uste sulgemise eest ei hoiatata, jäi esimesel päeval 17 last kas sulgunud rongiuste taha või üksinda rongi. Nii harjunud on selle kutsungiga ungarlased.    

Shokolaadivähk ja balletisussid

Ma mäletan oma lapsepõlvest kahte kingitust. Käekella, siis kui sain seitsmeseks, ja suurt kolmemõõtmelist shokolaadivähki, kui sain viieseks. Vähi kinkis mulle onu Aare, see oli õhukesse värvilisse tõetruu prindiga shokolaadipaberisse pakitud iludus, mis, ma ei kujuta ettegi, kust välja võeti. Ma mäletan tunnet ja üllatust ja vaimustust. Mia läheneva kuuenda sünnipäevaga tuli see jutuks. Mia: "Kas sa sõid selle vähi ära?", "Ei", vastasin mina, "ilusad asjad pandi vitriinkappi klaasi taha." "Mis klaasi taha?" ei saa Mia aru. "Kappi klaasi taha pandi kõik ilusad asjad - sirgeks triigitud nätsupaberid, shokolaadikarbid, seebid," seletan mina. Mia hakkab itsitama: "Aa, te sõite siis ka seepi!"

Ma ostsin Miale alanud allahindluste tähistamiseks heleroosad balletisussid tumeroosade roosidega. "Kuule, kas keegi on nendega juba käinud?", küsis ta. Susside varbaosa oli tehtud natuke tugevamast, aga luitunumast nahast. Ta ei pannud neid jalgagi. Tal oli täitsa ükspuha. Oi, kuidas ma oleksin tahtnud sel hetkel ulatada need sussid üle aja ja aastate sellele väiksele viieaastasele tüdrukule, kes hoidis sholodaadivähki niikaua kapis klaasi taga, kui see enam süüa ei kõlvanud, aga olnuks ühtesid roosasid balletisusse vägagi väärt. Nende susside saamine olnuks kindlasti üks meeldejäävamaid lapsepõlve sündmusi! Kaks meelde jäänud kingitust... aga võib-olla kokkuvõttes isegi rohkem kui jääb meelde Miale ja kogu sellele põlvkonnale, kes põhimõtteliselt saab kõik kätte veel enne, kui ta sellest unistadagi oskab.

Selles suhtes on jaanuaris peetav sünnipäev veel eriti üle võlli, et alles lõppes jõuluralli, 12 korda ööpäevas kontrollitud suss ja tohutud pakikuhilad kuuse all (natuke vabandab sellega, et õega kahe peale on meil nüüd lapsi kuus!) ja juba hakkab jälle peale - mida Sa sünnipäevaks SAADA TAHAD?

Aga selle sünnipäevalooga tuleb mulle meelde lugu eelmisest aastast, sõitsime parasjagu Ungarist Eestisse ja rääkisime ka sünnipäevajuttu ning seda, et õde Kristi sai viiendaks sünnipäevaks neli pudelit Fantat. Ega muidu ei mäletaks, kui et sellest on diapositiiv - hommikupäike paistab tuppa, laual on tort ja päiksest säravamad fantapudelid (nb! aasta siis oli 1982). "Mis asi see Fanta on?", küsib Mia. No kas ei paita siuke tore küsimus kõrvu!?!? Mina, et järgmises bensiinijaamas tutvustan sulle Fantat! Ja siis me ostsimegi pudeli, laps kulistas, kulistas, kulistas, lõpuks võttis pudeli suult ja mõmises "fantasztikus" (see on ungari k). Oi, me naersime Plameniga, huvitav, kas sõnadel "Fanta" ja "fantastiline" on mingi kokkupuutepunkt?

Ühe fantapeatuse tegime veel, aga ma ütlen, tänapäeva lastel ei ole kirglikke soove. Ma ei usu, et ta oleks kunagi hiljem veel Fanta või üldse näiteks limonaadi joomise peale tulnud või sellest unistanud. Mul on hea meel, et mõned hullused on tast mööda läinud - hiljuti oli lasteaiakaaslase sünnipäevakutsel märgitud kingisooviks Petshopi nukud. Mia küsis siiralt, et mis asi see veel on, ostame ikka parem mõne asjaliku raamatu...

Teretulemast tagasi - mina ja teie, kallid sõbrad ja armsad lugejad! Järgmine sissekanne räägib pika vaikimise põhjusest, Maailma Armsaimast Olevusest - kuuekuusest Theodorist - ja mis kõik enne seda, kui ta viimaks meie juurde saabus, juhtus!

Aastaraamat

RECi loomingulisel kollektiivil pole piire, kui asi puudutab meie aastaraamatut. Sisult küll aina õhemaks muutuv, ma pean ütlema, aga vormilt alati rohkelt üllatusi pakkuv. Oli aasta, kus country office'ite võrku tutvustati rahvustoitude kaudu ja kogu staffil oli ühispildistamisel kokamütsid peas. Kõik toidud küpsetati ühiselt muidugi läbi ja püüti pildile. Ning loomulikult oli balkanlikku vaidlust, et kelle rahvustoit see või teine asi ikka tõeliselt on. Eestit esindas mannavaht.

Paar aastat tagasi sai aastaraamatut ainult prillidega uurida, kuna see oli tehtud 3D-s ja hiljuti sai ohustatud liike paberloomadena välja lõigata ja nendega siis mängida.  

Sel aastal kutsus RECi kirjastus üles esitama meie endi tehtud pilte ja nüüd ma siis saangi uhkusega teatada, et minu esimesed üheksa looduspilti on leidnud tee trükki:) Siin ta on, ja eriti on mul hea meel selle üle, et tänu rohkele saagile (mitte ainult minult) sai Eesti ja veel täpsemalt Saaremaa lausa omaette sissekande. Ja see on Lõuna-Euroopale orienteeritud organisatsioonis suur asi.

Tegelikult ma mõtlesin siinkohal ka kirjutada, miks ma pildistan, ja muutusin juba üpris emotsionaalseks, aga siis sain aru, et mul pole statiivigi, heast objektiivist ja oskustest rääkimata, mis ma siin ikka...

Pealegi ei pidanud see olema nii, see pidi olema nii, nagu ma MK-le mõned aastad tagasi kirjutasin: "Ma ostsin /---/ Aitäh aitamast! Tunnen juba Canoni värvigammast puudust:) Aga eks see kõik võtab harjumist ja nõuab palju õppimist. Kohutavalt raske oli see valik - pärast esimest tõsisemat korda fotopoes - ikka vist tund või kaks - läksin ma sealt välja tuikudes naaberpoodi ja ostsin endale kolme minutiga suvemantli (valge, suurte roheliste ja roosade lilledega). Ja mõtlesin, et kas mu elu ei pidanud mitte olema selline, et minu mure on kleidid ja mantlid, ning pilti teeb keegi teine."

Mul ei olnud mitte mingit ambitsiooni teha midagi rohkem, kui kolmjalga ringi vedada ja modelliks olla. Aga nüüd ma pean;)

Kohtumine tundmatuga (hambaarsti ukse taga)

Hambaarsti, kuhu logopeed meid juba talvel keelekida lõikama suunas ja kuhu me pärast taaskordset suunamist viimaks läksime, ukse taga istub ema väikse poisiga, kes kogu alljärgneva dialoogi ajal taob mingi pulgaga vastu koridori radiaatorit.

Mina: "Tere, kas te ootate dr T.K-d?"
Poisi ema: "Jah, meil on kella üheteistkümnene aeg." Hindav pilk lapsele. "Kas te käite juba koolis?"
Mina: "Ei, ta on alles neljane"
Poisi ema: "Meie oleme alles kolmesed, aga oskame kirjutada ja lugeda ning tahaks väga kooli minna!"
Mina: "Väga tubli teist."
(Aga miks me ei ütelnud, et siis tuleb välismaale kolida, seal pääseb kool varem, eriti Jaapanis võetakse juba kolmeseid kooli...)
Poisi ema: "Kas te olete esimest korda hambaarsti juures?"
Mina: "Ei ole."
Poisi ema: "Kas siis hambad on nii augulised?"
Mina: "Ei ole, hoopis..."
(Aga miks ma ei ütelnud, et hambaid tuleb kontrollida igal aastal.)
Poisi ema: "Aa, siis on puseriti, küll on kahju, siis jah tuleb breketid panna."
Mina: "Breketeid nüüd vaevalt nii väikestele lastele pannakse..."
Arst: "Sisse!"

45 sekundit hiljem tuleb tandem välja. Mina: "Nii kiiresti?" Poisi ema: "Me tegime juba ukse peal suu hästi pärani lahti, kõik on korras!"

Muide, keelekida lõikamine võttis ka 45 sek plus 15 sek muud sehkendamist. Ja sellel arstile antakse aegu igaks täistunniks, ehk siis üks laps tunni aja peale. Nii vist need eriarsti juurde pääsemise järjekorrad tekivadki... Aga muidu oli ka huvitav see kohtumine Teistsugusega, ma hakkasin juba vahepeal pilku teritama, et kas tõepoolest on tegemist sellesama emaga, kellega me ühes beebi võimlemistunnis käisime, ja kelle poeg tegi ülemõistuse suuri tegusid ning arenguhüppeid iga kahe tunni vahele jäänud ajal.

Ehkki ma ei tea, kas ma oleks üle ühe minuti suutnud seda dialoogi jätkata, hakkasin ma hiljem mõtlema, et mis see blogipidaminegi muud on kui enesest ja oma lapsest teatavakstegemine positiivses võtmes ja üsna valimatult kõikidele juhuslikele, kes siia satuvad. 

Elu nagu hernes

Mia sai paljajalu Kalasadama kandis joostes varba veriseks - keegi ei tohi sinna suunaski vaadata, kus Mia end ära on löönud või vere välja saanud - ja seal ta siis omaette koogutas: "Ma ei saagi enam elada, ma suren nüüd välja..." Te aimate sellest repliigist juba liigset Jääaja vaatamist, eks ole! Aga mulle oli see väikseks äratuskellaks - kui ma kohe siia sissekanded tublisti tegema ei hakka, siis sureb see meedium ka välja.

Mia palub ühtevalu, et räägi kristidest (ta hakkas mu õde Kristit mitmuses kutsuma siis, kui too kaksikuid - Metet ja Looret - ootas). Niisiis on meil ajaloorubriik "Lugusid kristidest", mis sisaldab kõiksugu vanu jutte, enamjaolt minu ja Kristi lapsepõlvest ja oleks ometi keegi päevaraamatut vähe kauem kui aasta aega pidanud, oleks ka jutte rohkem rääkida. Nüüd ma pean end juba kordama ja kord kui ma taadu ja mummi lapsepõlvest üritasin jutustada, pajatas Mia hiljem oma versiooni loost, mille peategelaseks olid eestlane, sakslane ja venelane ning mis poliitilise korrektsusega just eriti ei hiilanud.

Igaljuhul, loo moraal on selles, et ma kirjutan Miale, kes tulevikus võiks mõne lapsepõlveseiga, -aistingu, -koha või -lõhna siinsete lugude abil üles leida, aga ühtlasi vabandan kõigi teie ees pika pausi pärast ning kutsun edasi lugema!

Mul on väga selekteeriv mälu - suvi on olnud imeilus, soe ja päikseline ning mõnest eredamast hetkest sooviksin ma väga pajatada, aga enne veel räägiks peategelasest, kes on vahepeal nelja ja pooleseks saanud ja elab täpselt sellist neljapoolese elu nagu kirjutab Anna Wahlgren oma "Kooskasvamises", mida ma tsiteerisin ka siis, kui Mia kolme ja pooleseks sai. Küll on kerge, kui kõik käib raamatu järgi:)

"Neljane laps on tõeline seikleja, kartmatu, uudishimulik ja erk. Tal ei ole vaja ennast tõestada, et just tema on parim, suurim ja ilusaim. Ta lihtsalt on seda. Ta võib endale lubada lasta teistel ennast tõestada." 

"Ta on küps teistega suhtlemiseks... ta on esmakordselt oma noore elu jooksul võimeline pidama midagi vestluse laadis... uues keskonnas on teda lausa rõõm tegustemas näha... sõpru valib ta asjatundlikult... ta on võimeline alternatiivolukordi ette kujutama, ta oskab erinevaid lahendusi kaalutleda, käsitleda ja otsustada... lühidalt öeldes on neljane laps tark laps." 

Ju ei ole midagi väga valesti läinud, sest ma noogutan autoriga kaasa:) Mõnikord on meie nelja ja poolene kõhedusttegevalt täiskasvanulik, taiplik ja arusaaja, teiseltpoolt muidugi ka hästi naljakas ja krutskeid täis.

Miale on terviklik perepilt - ikka ema, isa ja laps(ed) - hästi oluline. Kui ta näeb kuskil last üksi mängimas, küsib ta kohe, et kus lapse ema on ja kui siis näiteks mõni vanem naisterahvas mööda jalutab, langeb Mial kivi südamelt, et näe, ikka vanaemaga on... Isegi "Sööbiku ja pisiku" raamatu lõpus on Mial hea meel, et Sööbik-Pisik saavad nüüd ome emme-issi juurde tagasi purjetada, ega pea enam Jussi suus ise endale maja ehitama. Muide, tema on ka see, kes küsib, millal me Plameniga abielluda kavatseme;)

Pissi-kaka huvi, mis Wahlgreni järgi ka neljasele iseloomulik, hakkab vist üle minema, igaljuhul oli mõni aeg tagasi selline jutuajamine: "Emme, on ju nii, et kui inimesel aju ei ole, siis on ainult pissi ja kaka ja poti jutud." Olen seisukohaga nõus:)

Laskem Mia isal ka sõna sekka öelda: "Mia is always on the bright side of life (likes to play, make jokes and climb around) unless she is in her other "self" - moody, demanding attention, crying for music listening rights. She is not obsessed with dolls, she is devoted to literature. I only could imagine what a reader she will be when she learns reading. And she is an athlete, outgrown her age. A loving child - always help to her parents, to console them. A good friend. A real, strong member of the family."

Olgu kommentaariks öeldud, et  koht, kus me oleme oma vanemlikud õigused küll täiesti ära andnud, on autoraadio muusikavalik. Ainus, kus me kompromissi leiame, on folk - Vägilased, Mari Kalkun, Paabel, need lähevad Miale ka peale. Aga millala saan ma tagasi näiteks oma elektroonilise jazzi...? 

Mis lugemisse puutub, siis Mia tunneb enamiku tähti ning kirjutab oma nime, aga sellega esialgu kirjatarkus ka piirdub.

"demanding attention" on aga asi, mille puhul ei taha ma Plameniga nõustuda - minu arvates saab Mia erakordselt hästi omaenda meelelahutamisega hakkama, isegi tundide viisi (Wahlgreni järgi teeb neljane meelsasti umbes kolmetunniseid retki oma "kodukarja" juurest ära), aga ilmselt sokutan ma tähelepanu nõudva lapse lihtsalt Plameni kaela...  

Nelja-aastase lapse parooliks olevat seiklus, meie seiklesime kahekesi Mia nelja ja pooleseks saamist tähistades Käsmu rannalt läbi madala vee Kuradisaarele (te näete pilte järgmine kord). Siinsed pildid on tehtud aga Kärdla rannas, kust ma ka päikeseloojangupilte kavatsen näidata. Kurb on mõelda, et mina olen kuskil mujal, aga Kärdla rannas loojub päike...