Shokolaadivähk ja balletisussid

Ma mäletan oma lapsepõlvest kahte kingitust. Käekella, siis kui sain seitsmeseks, ja suurt kolmemõõtmelist shokolaadivähki, kui sain viieseks. Vähi kinkis mulle onu Aare, see oli õhukesse värvilisse tõetruu prindiga shokolaadipaberisse pakitud iludus, mis, ma ei kujuta ettegi, kust välja võeti. Ma mäletan tunnet ja üllatust ja vaimustust. Mia läheneva kuuenda sünnipäevaga tuli see jutuks. Mia: "Kas sa sõid selle vähi ära?", "Ei", vastasin mina, "ilusad asjad pandi vitriinkappi klaasi taha." "Mis klaasi taha?" ei saa Mia aru. "Kappi klaasi taha pandi kõik ilusad asjad - sirgeks triigitud nätsupaberid, shokolaadikarbid, seebid," seletan mina. Mia hakkab itsitama: "Aa, te sõite siis ka seepi!"

Ma ostsin Miale alanud allahindluste tähistamiseks heleroosad balletisussid tumeroosade roosidega. "Kuule, kas keegi on nendega juba käinud?", küsis ta. Susside varbaosa oli tehtud natuke tugevamast, aga luitunumast nahast. Ta ei pannud neid jalgagi. Tal oli täitsa ükspuha. Oi, kuidas ma oleksin tahtnud sel hetkel ulatada need sussid üle aja ja aastate sellele väiksele viieaastasele tüdrukule, kes hoidis sholodaadivähki niikaua kapis klaasi taga, kui see enam süüa ei kõlvanud, aga olnuks ühtesid roosasid balletisusse vägagi väärt. Nende susside saamine olnuks kindlasti üks meeldejäävamaid lapsepõlve sündmusi! Kaks meelde jäänud kingitust... aga võib-olla kokkuvõttes isegi rohkem kui jääb meelde Miale ja kogu sellele põlvkonnale, kes põhimõtteliselt saab kõik kätte veel enne, kui ta sellest unistadagi oskab.

Selles suhtes on jaanuaris peetav sünnipäev veel eriti üle võlli, et alles lõppes jõuluralli, 12 korda ööpäevas kontrollitud suss ja tohutud pakikuhilad kuuse all (natuke vabandab sellega, et õega kahe peale on meil nüüd lapsi kuus!) ja juba hakkab jälle peale - mida Sa sünnipäevaks SAADA TAHAD?

Aga selle sünnipäevalooga tuleb mulle meelde lugu eelmisest aastast, sõitsime parasjagu Ungarist Eestisse ja rääkisime ka sünnipäevajuttu ning seda, et õde Kristi sai viiendaks sünnipäevaks neli pudelit Fantat. Ega muidu ei mäletaks, kui et sellest on diapositiiv - hommikupäike paistab tuppa, laual on tort ja päiksest säravamad fantapudelid (nb! aasta siis oli 1982). "Mis asi see Fanta on?", küsib Mia. No kas ei paita siuke tore küsimus kõrvu!?!? Mina, et järgmises bensiinijaamas tutvustan sulle Fantat! Ja siis me ostsimegi pudeli, laps kulistas, kulistas, kulistas, lõpuks võttis pudeli suult ja mõmises "fantasztikus" (see on ungari k). Oi, me naersime Plameniga, huvitav, kas sõnadel "Fanta" ja "fantastiline" on mingi kokkupuutepunkt?

Ühe fantapeatuse tegime veel, aga ma ütlen, tänapäeva lastel ei ole kirglikke soove. Ma ei usu, et ta oleks kunagi hiljem veel Fanta või üldse näiteks limonaadi joomise peale tulnud või sellest unistanud. Mul on hea meel, et mõned hullused on tast mööda läinud - hiljuti oli lasteaiakaaslase sünnipäevakutsel märgitud kingisooviks Petshopi nukud. Mia küsis siiralt, et mis asi see veel on, ostame ikka parem mõne asjaliku raamatu...

Teretulemast tagasi - mina ja teie, kallid sõbrad ja armsad lugejad! Järgmine sissekanne räägib pika vaikimise põhjusest, Maailma Armsaimast Olevusest - kuuekuusest Theodorist - ja mis kõik enne seda, kui ta viimaks meie juurde saabus, juhtus!