Maailma lael

Minu viimase Jazzkaare suur leid: Lambert (mitte küll Adam, sinna kontserdile oleks ka läinud... või siis ikkagi mitte, sest kes suudaks Freddie Mercury't ületada) - sobib siia taustaks imehästi. Sest mis siin pikalt rääkida: mäed on lummavad, mida kõrgemale tõused, seda suurem on heameel jätta tsivilisatsioon selja taha, seda suurem on kiusatus alla mitte üldse naastagi - igapäevakohustuste, suhete, kõrgete kontsade, poodide ja kohvikute manu...

Ma olin just mingis hiljutises tutvumismängus, kus pidin valima mägede versus mere vahel, mere valinud, sest esiteks, mere olengi ma valinud, milline piin oli elada Buda mägede vahel... Teiseks vajub päike pooles päevas juba mäe taha, aga loojub merre, kolmandaks, jah, meri on ligipääsetavam. Mägedes ronimiseks on vaja võhma ja vastupidavust ning mul oli ronides siiralt heameel, et ma nii tihti, kui vähegi võimalik, käin oma 14 kilomeetrit rulluisutamas. Muidu ma ei oleks küll 15 aastat noorematega suutnud sammu pidada. Ma hakkasin igalt puhkepausilt ikka kolm minutit varem liikuma, jube kui peaks kellegi sabas sörkima;) Aga vahetevahel mägedesse minna (ja seda võiks ikka tihedamini juhtuda) - see lööb prioriteedid paika!

Varahommikune mets. 

Üks loovusharjutus Karpaatide-koolituselt: mitu ühisnimetajat oskad Eesti ja Karpaatide vahel välja tuua: sama mustikamets, samad kivid, ainult et suuremad, kartul maitseb samamoodi nagu kodus. Sama taevas. 
 

Me kõik olime pärast 14. kilomeetrist matka ja end kivi kivi kaupa üles vinnamist üsna veendunud, et homme me voodist ei tõuse, Oleksandr, meie matkajuht väitis vastu, et tõuseme küll, me isegi ei tunne lihasvalu. Ja tõsi ta oli - ma ei tea, mida ta marsruuti planeerides arvestas, aga ilmselt said siis lihased nii koormust kui ka parajat lõdvestust. No ja paar tundi hiljem istusin juba Ivano-Frankivskis Caffe Latte manu. Milline kontrast ligi kaks kilomeetrit kõrgemal mõeldud mõtetega - tsivilisatsiooni mulle paluks mitte enam! Ainus vabandus on vast see, et istumine Caffee Lattega viib meid paari nädala pärast taas metsikusse loodusesse:)

Läänemaalt Ukrainasse

Sõitsime nädalavahetusel Mia ja Theoga pool Läänemaad läbi, nägime mis me nägime, tegime mis me tegime, aga Theo jaoks jäi suurimaks sündmuseks kukekommi ostmine Haapsalu laadalt. Kaks päeva lutsutas ja kleepis sellega kokku kõike, mida kleepida andis, ja kui ta lutsukomm käes ühele hilisele lõunaunele jäi, likvideerisin ma selle viimaks. Oi sellest tõusis kisa! Kujutage ette, et olete ise kahene ja oma armastatud lutsukommi hoolikalt rusikasse pigistades magama jäänud ning ärgates seda lihtsalt enam ei ole!!!! Ei ole! Kuigi Tallinn juba paistis, käis laps peale, et tuleb Haapsalusse uue lutsukommi järele sõita ja kui ma viimase trumpässana käisin välja, et pood on juba kinni, väitis Theo vastu, et pood ei saa kinni olla, sest poel ei olnud uksi ees! Ei sellel laadalaual tõesti uksi ei olnud ja loogikaga trumpab ta meid kõiki varsti üle.

Need poleks minu lapsed, kui nad ühel viimaks-vabal-hommikul inimtühjas rannas rannakive ei sorteeriks. 

 Ja see poleks mina, kui me kogu päeva ÜHES rannas veedaksime!

¤¤¤
Teel Tallinna tegime toreda peatuse Vihterpalus, kus üks norrakast talumees mune müüs. Läksime maamune ostma (mida saime viimaks ise ka pesast korjata), aga ette näidati kogu majapidamine, sh kahenädalane varss ja vähem kui ööpäevavanune tall, kes ema saba alla hoidis. Theo uuris lammast ja talle ning laiutas siis käsi: "Aga kus siis isa on?"

See on tore, et talle selline kooslus veel meelde tuleb, sest juba väga pikka aega on kodus kas üksnes ema või üksnes isa või on lapsed üldse vanavanemate juures. Ja minu elu ei koosne üldsegi mitte ainult humoorikatest seikadest lastega, vaid peaasjalikult hoopis ühest vägagi suurest riigist, mida ma alguses hoomamatult kolakaks pidasin, aga mille ma (küll teatud traektooridel) päris põhjalikult olen läbi sõitnud, kus ma vähem kui aasta jooksul olen rohkem kui kuu aega veetnud ja mis on mind kätte saanud ja mulle hinge pugenud - see on Ukraina.

See aasta on tähendanud kiirrongikiirusel katsetamist. Selle põhjal, mida ma hiljuti Valgevenes ja Moldovas tegin, uue loomist, enne õigeid valikuid valesi valikuid, rahvusvahelise mentorite seltskonna kokkupanekut ja sealt sündinud sünergiat, proovimist, timmimist, läbimurret, see, mis ma oma peas välja mõtlesin, töötab-ja-läheb-korda-kogemust. Emotsionaalseid kõrghetki, ärkamisi öösel kl 2, nädalate kaupa ärkamist kl 5, Skypekoosolekuid kl 6 (sest ma tean, et Rodica ärkab ka siis, et saaks enne laste tõusmist korralikult mõelda), administeerimist, meeletult administreerimist, aga peaasjalikult inimesi, inimesi, inimesi, uusi sõpru, uusi jutuaineid, uusi maitseid. Tõeliselt inspireerivat koostööd vanade heade kolleegidega nii mitmest riigist. Ja liikumist.

Oi, mulle siiski niiväga meeldib see, et jutuajamine, mis Budapestis katki jääb, läheb mõned nädala hiljem Kiievis samast kohast edasi. Või mõne teise linna juba tuttavaks saanud kohvikus. Mulle meeldib, et selle projekti põhiasjad said kokku lepitud aasta tagasi täiesti juhuslikult Kiideval, Matsalus, ühel väga tuuliselt õhtul, kui Tamara juhtumisi Eestis oli.

Et on inimesi, kellele saab igal ajal helistada ja paluda, et aita mul välja mõelda, kuidas seda paremini teha või teekaaslasi, kellega saab istuda kasvõi pargipingil, ehkki on juba üle südaöö, ning rääkida-rääkida-rääkida. Või et mu uus noor sõber Julia Poltavast, kellega meil on vähemasti 18aastane vanusevahe, kutsub mind värsket õhku hingama ja rabab siis küsimusega, et kas ma olen lugenud Clarissa Pinkola Estési raamatut "Naised, kes jooksevad huntidega" ja kas ma tean, milline arheotüüp ma olen. Muidugi olen ma lugenud. Muidugi ma tean. Ma olen Kontnaine. See küsimus, mis viib mind vähemasti 15 aasta taha, rabab mind siin Poltava mändide all elu kiirrongilt maha, pidurdusjäljed on massiivsed. Ma räägin Kontnaisest. Hiljem kirjutab ta mulle, et tahab samamoodi õppida autot juhtima nagu mina. Wildly. Ja tahab saada sama enesekindlaks kulgejaks nagu mina. Mina, Kontnaine.

Ja siis seda hetkelist salanaudingut, kui sa näed, et see toimib, et osalised on ühel lainel, sest sa oled selle veerema lükanud ning sa teed seda koos õigete inimestega.

Aga projekt ei ole ainult administreerimine ning ponnistused kodanikuühiskonna ülesehitamiseks. See hõlmab oma parimatel hetkedel ka varahommikusi ronimisi maailma laele. Vähemasti juhtus see nii eelmisel nädal Karpaatides. Püsige lainel.

Unematt tegutseb jm lood

Hommikul tõusin üles, üks silm lambist kinni paistetanud. Mia: "Äkki puistas Unematt Sulle öösel valet liiva silma, no mitte seda peent, vaid jämedat, mis oli must!"

Panin siis esimese asjana silmaarsti juurde aja kirja, aga jäi muidugi minemata. Mia ja Plamen tuli viia lennujaama, kust nad järgmiseks kaheks nädalaks Bulgaariasse sõitsid (ja esimest korda küsiti lasteaias paberit, mille põhjal laps vabastada - läbi saab meie hõlppõli, kus kõik on iseenda otsustada). 

Ning RECi külastas Rio+20 protsessi kokkuvõtva konverentsi raames Dennis Meadows, kes on üks nendest keskkonnateadlastest, kes ütleb, et jätkusuutlik areng ei ole enam võimalik ("It is too late for sustainable development" on üks ta peamisi ettekandeid). Hetk, kus võinuks sellele teele pöörata, on minetatud. Sellest rääkimine on poliitiline demagoogia. Me peame tegutsema ning vaimu valmis panema selleks, et vastu pidada pärast kriisi. Niisiis on "jätkusuutlik areng" asendunud mõistega "resilience" - "vastupanuvõime, paindlikkus". Meadows kasutab "resilience'i" kohta sellist definitsiooni - "the availability to continue providing essential functions after receiving a shock" ehk siis võime eksisteerida ka peamiste loodus- ja energiaressursside lõppedes, ellu jääda, kohalduda. Meadowsil on kuus ettepanekut, kuidas oma vastupanu- ja kohaldumisvõimet suurendada ja nendest esimene on sotsiaalsete muutuste ellutoomine, sh ka sotsiaalsetele võrgustikele ja kogukondadele ülesehitatud toimimine. 

Tore, kui värsked mõtted otse koju tuuakse ning seosed taas selgemaks lähevad. Kel tahtmist, võib mõnda Dennis Meadowsi loengut YouTubist kuulata-vaadata. 

Nagu kombeks, lasime just hetk enne Eestist ärasõitu Heikkil end üles pildistada. Stiilinäited laekusid postkasti juba ammu, aga kui mul õnnestub ehk veel mõnda pilti näha, siis näitan teilegi:)

Fukushima, Doonau ja Moldova värvilised külad

Ma olen tahtnud teile kirjutada olukorrast Jaapanis aasta pärast Fukushima katastroofi, sealsest infosulust ja sellest alguse saanud kodanikuliikumisest. (Kas te kujutate ette, et jaapanlased ei tea pooltki sellest, mida meie ajakirjandusest Fukushima katastroofi ulatusest ning sealsest radioaktiivsest saastatusest teada oleme saanud?) Mul oli paar nädalat tagasi ühe tuumaenergeetika ja avalikkuse kaasamise (teemadekomplekt, millega ma olen paar viimast aastat tegelenud) üritusel Luksemburgis väga huvitav kohtumine ajakirjaniku Takashi Uesugiga, kes esindab Jaapani vaba ajakirjandust ning kelle lood Fukushimast on täiesti uskumatud, aga vastavad ka Euroopa Komisjoni missiooni raportites kirjutatutele. Kel huvi, võib uurida http://www.uesugitakashi.com/

Aga loomulikult vajus see kõik kohe uute asjade/aistingute/avastuste alla, ja kui ma teile lubaks, et kunagi ikka kirjutan, siis ilmselt läheb nii, nagu üks mu sõbranna on öelnud… lubad maad ja ilmad kokku kirjutada, aga kunagi ei tee seda.

Pärast silmiavavat Luksemburgi, pidin ma kohe kuhugi Belgradi taha kihutama. Ega ma täpselt ei teadnudki, kus see Golubaci nimeline koht asub. Belgrad on Budapestist järgmine suurlinn, pole muud kui sõida aga kohale, aga kui teeviit näitab ikkagi, et ees on 450 kilomeetrit ja sa oled lubanud kolleegile, et pärastlõunaks oled Belgradis ja kell on juba 11 ennelõunal, siis reguleerid kiiruse 150 peale (lootes, et diplomaatiline registrimärk kaitseb ka sel korral igasuguste trahvide eest) ja mõtiskled omaette, et kas kõik maailmas teevad umbes selliselt tööd, et kõigepealt kihutavad 150 km/h kohale, siis veavad kaks täispäeva koolitust, mis koosneb eranditult ülesannetest, rühmatöödest, rollimängudest, pidevast tagasiside andmisest, suhtlemisest-suhtlemiset-suhtlemisest, õnneks ka osaliste väga ergutavast rahulolust, ning kimavad siis samamoodi tagasi, olles kolme päevaga sõitnud taaskord maha 1300 kilomeetrit, muu, sh orienteerumine Belgradi kesklinnas ilma igasuguse GPSi või kaardita, pealekauba…? Seda ma lubasin endale küll, et kui kunagi aega peaks olema, löön ma 10 aastat vana mobiiltelefoni lauale ja nõuan tööandjalt sisse mõne natuke kaasaegsema seadme, millel ka GPS peal oleks.

Aga Golubac, täpsemalt sealne Doonau, võitis mu südame! Ma pean jälle sõber Google poole pöörduma, et te sellest kohast aimu saaksite, aga ütlen kohe, et ükski piltidest ei anna edasi kogu asja süngust ja võimsust. Küll ma siis jälle ise kord… eks!

Alustuseks peab ütlema, et ma olen üdini mereinimene, siis tulevad metsajärved ja siis kärestikulised Bosnia mägijõed. Mingid suured lahmakad Euroopa linnadest läbivoolavad solgineevad a’la Doonau jätavad mind täitsa külmaks (kas pole irooniline? 10 aastat väärtustamata elukeskkonda; ma olen veendunud, et väga paljud tahaksid minu asemel olla). Ja siis korraga seal allavoolu muudab Doonau oma palet. Esiteks muutub ilmatuma laiaks, seitse kilomeetrit, vähemasti järv, peaaegu et meri, mõlemal kaldal (sealpool juba Rumeenia) kerkivad sünged mäed, asjale lisab vürtsi vana kindlus, mis on plaanis lähiaastatel renoveerida. Doonaule tekib iseloom! Huvitav on ka see, et ehkki allavoolu, ja peaks veelgi saastatum olema, käib sealkandis Doonaul vilgas tegevus. Supelrand, Ungaris ei käi keegi Doonaus ujumas, taldrikul on Doonaust püütud ja maitseomaduste poolest väga hinnatud kala. (Mina isiklikult küll seda ei söö(ks).) Turism õitseb. Siuksel tohutul veekogul on siiski võimas puhastusvõime. Kuna Belgradist enam tööstusest tulenevat reovett peale ei tule, on Doonau palju puhtam kui Ungaris.

Kuna tegemist on siiski maakohaga ja suitsetamist eriti ei reguleerita (Serbia seaduse kohaselt saab meelelahutusasutus ise otsustada, kas keelab sees suitsetamise või mitte, ja suitsuvaba nurk tuleb tekitada ainult siis, kui kohvikul/restoranil on pinda rohkem kui 80 m2)¤, siis oli restoran, kus meile hommikut-lõunat pakuti, paksus suitsuvines ning selmet süüa, sõitsin ma mööda udust Doonau-äärset ja kahetsesin paksus udus väikse mootorpaadiga järvele, vabandust jõele, popsitavad kalamehi vaadates hirmsasti, et ma fotokat kaasa ei võtnud. Ja kohe paari päeva pärast siin Moldovas pidin ma seda jälle hirmsasti kahetsema.

Muide, selliseks rõskeks-uduseks ilmavahetuseks polnud ma enam sugugi valmis, Ungaris asusin teele +18ga.

Teiseks, koolituse viisime läbi kohalikus omavalitsuses, mis sarnanes oma sisustuse, tolmususe, allakäigu jm poolest ühe omavalitsushoonega Armeenias, kus ma 2004. aastal koolitust pidasin. Need omavalitsushoones on kohe siuksed puutumatud saarekesed üleüldiste muutuste keskel.

Aga selle nädala jooksul olen ma näinud palju võluvat Moldovat, millel sellest kahest korrusmajast koosneva linnaväravaga, millest ma siin hiljuti kirjutasin, miskit ühist pole. On lagunenud, aga imeilusate mosaiikidega bussiootepaviljonid, mida on kirjeldanud Marje Aksli oma „Minu Moldova“ raamatus (millest, ma pean ütlema, juba sellesama nädalaga välja kasvasin – mul on juba oma Moldova:) On imeilusad värvilised külad. Te peaksite neid nägema! Julgelt sinist, rohelist, valget. Puitnikerdustega aknapits, karniis, väiksed puidust nikerdatud tornikesed. Võluvad suveköögid lumises aias. Majaseintel on korduvad motiivid hobuste ja hanedega.¤¤ Hanekarju on kohutavalt palju igal pool. Mehed toestavad kõva talve järel viinamarjaoksi. Paari lambaga on orus jalutamas karjus. Surnuaias on kõik puuristid sinised. Ühes sellises külas, ma isegi ei tea täpselt, kus ta Euroopa kaardil asub, Rumeenia paistab kätte, Transnistriast võimalikult kaugel, pidin ma peaaegu ühe sellise maja ära ostma. See oleks ka ainuke kinnisvara, millele mul hammas peale hakkab:)

Ma olen rääkinud n arv inimestega, tüürinud ühes nendega läbi 30+ küsimusest, mis peaks aitama meil luua pilti valitsusväliste keskkonnaorganisatsioonide tegevusest ja probleemidest. Meil on olnud kolleegidega, nagu alati, tohutult lõbusad sõidud ühest kohast teise, teemaks näiteks täna nõukaaegne elu Moldaavias, Ungaris ja Eestis. Pidepunkte leiab igast küljest, aga kui minul on rääkida rohkem sellised naljakad lood a’la Disko ja Tuumasõda, siis Moldaavia reaalsus oli see, et neil polnud näiteks mitte ühtegi emakeelse raamatu poodi. Mu kolleeg tõi rumeeniakeelseid raamatuid endale koju Moskvast. Paar sellist asja, näiteks ka fakt rumeenia televisioonist, mis töötas kaks tundi päevas, ja millest 1,5 tundi vatras kingsepp, Mõtete Doonau, nagu ta ennast kutsuda lasi – Ceauşescu, ja sa mõistad, miks sul ei ole selles kandis peale hea veini, söögi, pitskaunistuste ning aastaid kolhoosiesimeeste poolt juhitud riiki jäänud heade ja tarkade inimeste mitte midagi imetleda.

Homme vaatan ma Turkish Airline’siga koju sõites ära teise poole filmist, mis siia lennates pooleli jäi. Ma loodan, et Mia pole vahepeale kogu eesti keelt ära unustanud. Kui ma talle viimati helistasin, ütles ta, et „emme, ma ei saa praegu rääkida, mu pitsa jahtub ära!“


¤ Zorica, mu Serbia kolleeg rääkis kunagi, kuidas esimesel suitsetamist reguleerival päeval läks ta jala läbi linna tööle ning mõtles, et mingi demonstratsioon on hakanud. Kõik inimesed seisavad väljas uste ees ja tõmbavad viimaseid mahve. Justiitsministeeriumi ees olevat oma 60 inimest olnud… see näitab ilmekalt suitsetajate ja põhimõtteliselt ahelsuitsetajate osakaalu. 

¤¤ Ma üritasin Google'ist ka mõne külapildi leida, üsna asjata. No üks suvine hetk sealsamas võiks olla selline 

A room with the view

Ükskord mingil hotelliaknal seistes ja vaadet imetledes/selle üle imestades vm iganes, mõtlesin ma kahjutundega, et oleks võinud kõik oma hotelliakende vaated üles pildistada. Saanuks toreda dokumentaalsarja. Siis aga keerasin selja ja nentisin ohates, et nüüd pole ka enam mõtet alustada, sest mitu aastat ülespildistamata hotellivaateid on juba tühja läinud.

Asja paradoks on selles, et tollal oli mul käsil teine-kolmas tööaasta RECis, ning praegu kümnes (fossiil olen). Ning mu ****tärnise akna taga laiutab selline datsadepiirkond, mida näeb/nägi üsna hiljuti Tallinna lennujaama maandumisel. Ning loomulikult ei ole mul fotokat ligi. Ma olen Moldovas, mis on ühes Valgevenega mu peamine sihtkoht järgmisel kolmel aastal. Kui eksootiline!!!

Kunagi teismeas tahtsime sõbranna Maega arbuusihooajaks (tollal veel) Moldaaviasse sõita, aga impeerium hakkas lagunema enne, kui plaan konkreetsemaks sai. Täna lennujaamas tund (!!!) aega hotellist vastusaadetud autot oodates, tõdesin ma, et selle aja jooksul pole Moldovas vist kõige vähematki muutunud. Ikka need tumedad palitud, läki-läkid, tsellofanipaberisse pakitud krüsanteemid. Kulunud välimus. Klientideta taksojuhid lõbustavad end i-phonist (varem ilmselt transistorraadiost) folkmuusikat kuulates. Kogu tee lennujaamast kesklinna on palistatud allakäinud kortermajadega, nõukogude tegelikkus nii nagu ma seda ennekooliealisena 70ndatest mäletan. Mitte keegi ei ole liigutanud siin sellest ajast alates mitte lillegi. Te linnaväravaid ikka teate? Olete te midagi inetumat kunagi näinud? Ühel mu endisel moldova kolleegil, Rodical, on fb-s "Ilusa Moldova" nimeline kaust ning seal on kõik pildid taevasinast ning päikesesärast, põhimõtteliselt ükskõik millise maa kohal. See on kuidagi tähenduslik.

Aga küll ma selle kolme aasta jooksul ka meeldivama üles leian, juhul kui mind Transnistrias (kus me ka õnnetuseks peame muutusi ellu viima) ei vahistata. Äkki jõuan ka mõnda arbuusikasvandusse. Näitan teilegi Moldova ilusamat palet.

Peale Transnistria on muidugi veel Valgevene küsimus: kui ma ühele sugulasele käsilolevat projekti kirjeldasin, siis ütles ta, et tema Lukašenkona paneks mu juba ette vangi ära ja ilmselt saabki sellest paras noateral kõndimine.

***
Mia on ikka veel Eestis, ise üritan pärast siinset Ungari ja Luxembourgi kaudu järgmise nädala lõpuks Eestisse tagasi jõuda, suusatada (mida jäi väheseks) ja siis tuleb tõesti Ungarisse, kus möllab Viktor Orban, permanentsemalt tagasi naasta. Huvitav, kas mul õnnestub veel Doonau peal triivivaid jäätükke näha. Midagi sellist pole mu silm veel enne näinud.

Eesti päiksepaistelistest talvepäevadest (ma tõesti ei saa aru inimestest, kes räägivad, kui pime on talvel), väljasõitudest, rabamatkast ja kultuurielamustest siis, kui pääsen ka piltide ligi.

70% kehasoojusest väljub pea kaudu. Hoidke müts peas.

Sarajevo-Tallinn

Miskipärast on kujunenud nii, et umbes sel ajal, kui peaks autonina Eesti poole keerama, tuleb enne veel Bosnia Hertsegoviinas kiiresti ära käia. Jõulude ajal on selleks ka mõistlik põhjendus: kuna tegemist on vähemasti poolenisti islamimaaga, siis võib seal vabalt ka veel 24. detsembril kellegagi tööasju ajada.

Enam-vähem umbes nii juhtuski - mul oli väga tore koolitus Lukavaci tsemendivabrikantidega, kellel on oluline hoida kohalike elanikega häid suhteid, seda eriti peatselt avatava autokummide põletamistsehhi ning kohalike seas ringiliikuvate kuulujuttude valgel sellest, et öösiti lülitab vabrik oma puhastusfiltrid välja. Ma ise küll usun, et filtreid ikka välja ei lülitata, see on tohutult kulukas protsess, aga see Tuzla ja Lukavaci kandi õhk on küll LIHTSALT JUBE!!! See on jube haisev keemiline kokteil, mida nad iga päev sisse hingavad. Ausalt öeldes ei vastanud autokummide põletamise testtulemused ka ootustele, aga siin on tsemendivabriku austerlasest omanikud siiski muretsenud korralikud testseadmed ja regulaarse monitooringu. Kõrval asuvate sooda- ja koksitehaste keskkonnainvesteeringud jäävad aga sinna null Euro kanti.

Igaljuhul, pika jutu mõte on, et see on üks selliseid kohti, kus tajud globaalse saaste ulatust, tajud füüsiliselt, kuidas me oma elukeskonda hävitame ja teiseltpoolt - Bosnia on imeilus koht, looduse pärl, kui kellelgi on alla rannikule asja, käige Bosnia mägedes ka ära, aga kui võimalik, vältige seda Tuzla kanti.

Kõik see aeg, mis ma seal olin, sadas lund, sestap teile paar pilti suvisest Sarajevost, ma lubasin neid juba suvel postitada.

Need on kõige punasemad pildid, mida te võite sellest blogist jõulude ajal leida - mina siseruumides pilti teha ei oska, lisaks on olulistel hetkedel, näiteks Eesti Ungari laste ühisel piparkookide küpsetamisel või saatkonna jõulupeol fotokas maha ununenud või patarei just sel hetkel tühjaks saanud, kui jõuluvana tuppa astub. Lasteaia jõulupeol olin ma aga ülalnimetatud kohas. 

Kui töö läbi sai, oli mul ees läbida üks haldusüksus (Serblaste vabariik, Republika Srbska) ja muud seitse riiki (neid teate isegi). Mia muidugi rõõmustas, kui teele asusime: nüüd saab pikalt magada! Tundub, et mitte kuskil mujal ei puhka ta nii hästi välja kui autoistmes:) Kõikjal kuni Baltimaadeni kas sadas lund või oli teine juba maas. Riskisime siiski minna üle Kõrg-Tatrate ja sealne oli täielik piltpostkaart. Kui saanuks kõik need pereliikmed, kellega 24. õhtul kuuse all pidi kokku saadama, Tatra mägedesse võluda, oleks seda küll teinud!

See 24. õhtu kokkutulemine, maailma parim söömaaeg, luuletuste lugemine, laulmine, kinkide lahtiharutamine ja rääkimine on siiski seda pikka pimedat ja kohutavalt väsitavat sõitu väärt!!! Muidugi on lumetu detsember trööstitu, aga kui päike välja tuleb ja siis tundide viisi loojuma hakkab, kompenseerib ta nii mõndagi. 

 Ilusat aastalõppu, kallid sõbrad!  

Inglismaa luhtadel

Umbes kaheksa aastat tagasi toimus kuskil Euroopa südames, ma isegi ei mäleta, kas Belgias või Luksemburgis, üks hullemat sorti komöödiasugemetega draama, täiesti kohane minu tollase elu peavoolule, mis komöödiasugemetega draamast, vahetevahel ka ainult puhtast tragöödiast koosneski. Ometi õnnestus mul seal kokku saada ühe hilisema väga hea kolleegi ja sõbraga, kelle sõprus on seda hinnatum, et tavaliselt sellises vanuses uusi suuri sõprussuhteid enam ei sõlmita.

Too briti daam on Inglismaal hinnatud keskkonna-, sotsiaal- ja majanduskonfliktide läbirääkija ning ma olen temalt tolle viimase kaheksa aasta jooksul õppinud rohkem kui kõikidelt teistelt inimestelt selle aja jooksul kokku. Ja ma usun, et ma olen ise oma töökohal olnud seetõttu ka oluliselt kasulikum inimene, kui ma muidu olnud oleks. Pärast paadimatka, millest ma teile kohe pajatan, ning üht ühist koosolekut EBRDs, läks Diana pidama läbirääkimisi Inglismaa rannikuelanikega, kelle kodusid ähvardab järgmiste aastakümnete jooksul hävitada Inglise randade laialdane erosioon. Millal see kuskil juhtub, on muidugi omaette küsimus, aga tähelepanuväärne on, et juba otsitakse (ja seda dialoogivormis) probleemile lahendusi. Diana on inimene, kes kutsutakse näiteks välja siis, kui on vaja leppida kokku rahvusvahelistes kalapüügikvootides! Kes vähegi teab, KUI sensitiivne on teema, tajub ka, kui õigesti erapooletud moderaatorit kasutades asjale lähenetakse.

Need on tööteemad...

Niisiis veetsin ma viimase nädalavahetuse linnuparadiisi ja tundsin, et mõni teine, väheke ornitoloogiakalduvustega, võinuks minu asemel seda matka veel palju rohkem nautida. Norfolk Broads  on Inglismaa suurim märgala. Jõgede võrgustik, mis tekkinud kuskil keskajal turba kaevandamise tulemusena ja kus tänapäeva suurimaks „tööstuseks“ on kõikjal kasvava pilliroo töötlemine katuse- ja muudeks materjalideks. Pilliroogu on seal aga seetõttu, et kõik need jõed viimaks ühinevad ning voolavad merre, mis ei ole kaugemal kui kuskil 12 miili.

Minusuguse jaoks, kes hoolimata kõigest, mis olnud, üle paarikümne linnu tuvastada ei suuda, on The broads (ehk siis eesti keeli luht) palistatud väikeste keskaegsete külakeste, kirikute ja linnakestega. Teisalt taas otse jõe ääres elavate asukatega, kel paat seisab seal, kus tavalisel majal on garaaž. Nii et meie kuskil viiemiiline teekond, umbes nii palju jõuab pooleteisepäevaga, oli palistatud Ferry Inni-de, kodudisainipoekeste ning kirikukohvikutega.

Aga teate, mis tunne oli – tunne oli nagu sõidaks mööda Valgejõge, kus me noorena kanuutamas käisime, ainult et Valgejõe-äärsed lepistikud ning sööti kasvanud karjamaad pole kuskilt otsast kaitstud, need ju nii tavalised. Ning kohvikusse jõudes oli tunne nagu jõuaks Saaremaale - seal kerkib ka õdus kohvik ja olemine kõige ettearvatumal kohal keset metsikut loodust. Ja kuna õhtud olid ka valged, tekkiski selline koduste väärtuste väärtustamise tunne ja meeleolu. Paati astudes nägin, kuidas Diana vajus sedamaid mingisse zenni meeleollu, minul olnuks vaja kuu aega järjest valitsevast hullumeelsusest väljatulemiseks palju pikemat paadisõitu. Alles teise päeva õhtuks tundsin, et nüüd suudan juba nautida ja vooluga kaasa minna. Sinnamaani oleks tahtnud mu rahutu hing ikka veel kuhugi tormata ja tormata...

Videod Luhast, kui kellelgi huvi tekkis, näeb siin

Albaaniasse ja tagasi

Tirana peaväljak, ainus tõeliselt esinduslik koht pealinnas. Kui Albaania kuningas riigi itaalia fasistidele maha müüs, ehitasid need Tiranasse mõned esinduslikud hooned ning rajasid laiad bulvarid. Ehitustööd jäid sõja pealetulekul pooleli.

Täna õnnestus mul paari kiire sõidutunniga nelja Balkani riiki väisata. See on küll võimalik ainult siis, kui järjepidevalt „hobuseid“ vahetada, tekkis mul iga piiri peal autot ja autojuhti vahetades paralleel kunagise postihobuste süsteemiga.

Kell kaks tutvusin Krujas alles Albaania rahvuskangelase Skanderbeumi vägitegudega. Skanderbeum on see kuulus albaanlane, kes kogu oma vägilase eluaja (50 aastat) hoidis Ottomani impeeriumi Balkani poolsaarele edasi laienemast, nii kui ta suri, türklased ka Albaania territooriumile valgusid ja sealt edasi muidugi Viini alla välja. Ent albaanlastel õnnestus türklaste ikke all olla kõige kauem, 500 aastat.

Kell kolm sõime Albaania maapiirkondadele omase võimsa lõuna ning kell neli valisin alles albaania vaipade vahel.

Kell pool viis istusin autosse ning jõudsin Montenegro ning oma üllatuseks Bosnia ja Herzegoviina kaudu (sisenemine käis küll Srpska vabariigi piirilt) tagasi Horvaatiasse, täpsemalt Cavtatisse, kust homme hommikul lend ühes ilmselt kogu selle aja Aadria rannikul suvitanud kaasmaalastega tagasi koju toob. Nii kiire sõit oli, et isegi kõht ei jõudnud vahepeal tühjaks minna!

Cavtatisse jõudes laotasin vaiba hotellipõrandale maha, väga kodune tunne tekkis.

See nädal on olnud kuupikkune ning tänasest on kaks emotsiooni – Albaaniast Montenegrosse sisenemisel, kui kõik hoobilt taas looduslikuks muutus, (Albaanias on kogu rannikuäärsed männimetsad viimase kümne aastaga maha raiutud ning kümnete kilomeetrite kaupa tohutuid kolemajasid vastu rannikut ehitanud) oli tunne, nagu oleks tagasi koju jõudnud ning teine, kunagist Haigekassa juhatuse liiget Toomas Palu parafraseerides, – on suur õnn olla sündinud Eestis.

Mul ei olegi Albaania kohta eestikeelset sõna – inglise keeles ütleks, et it is tought in Albania… Kosovos ei ole ma kunagi niimoodi tundnud, isegi mitte neli aastat tagasi, kui veel kõikjal sildid rippusid, et siia saate oma relvad tuua. Ikkagi sõdinud ja kannatanud kant… ent Albaania…

Eks ma kirjutan mõni päev sest pikemalt.

Peaväljakule jääb ka imeilus igivana mosee.

Veel näiteid itaallaste ehitistest. Sellesse jõkke, nagu seda kutsutakse, lastakse ka linna reovesi.


Tirana linnapea on viimased kümme aastat olnud kunstnik, kelle üks esimesi ideid linnapeaks saades oli värvida ära majade fassaadid. Värvid said erksad ja majad rõõmsad, ent edasi pole arendusi, nt kanalisatsiooni väljaarendamist vm sellist toimunud.