Reede, 20. november 2009

Kogu fahmiil Kesk-Euroopasse kokku

Nonii, Mia saabus viimaks ühes mummi ja taaduga Budapesti. Esialgu oli plaan, et tulevad nädal pärast minu siia jõudmist, ent siis jäi Mia haigeks, kohe 40 kraadi palavikku ning isegi kiirabi käis ja tegi süsti. Seejärel aga, kui võinuks taas sõita, hakkas Finnair streikima. Hea, et meil olid nii haiguse tulles kui ka Finnairi streikima hakates kõigest broneeringud tehtud ja piletid veel välja ostmata.

Lõpuks lennati Praha kaudu. Ja ehkki kõigest kaks nädalat oli mööda läinud, saabus meie juurde üks hoopis suurem väike tüdruk. Oi, mul on kahju, et ma seda hetkel, kui nad kolmekesi lennujaama väravate vahelt välja ilmusid, üles ei pildistanud. Esiteks isa kahe suure kohvriga ja sellise muheda kõikehõlmava naeratusega, nagu oleks tal vastas kõik need inimesed, kes seal kedagi ootasid, mitte ainult mina. Meie isa on vaieldamatult maailma kõige šarmantsem ja loomulikum inimene, samast klassist Obamaga. Kui suudaks ise olla nii enesestmõistetav ja loomulik kui isa!

Siis tuli Mia, kes hoolimata sellest, et ta ilmselt juba teab, et lennujaamas kohatakse neid, keda kaua pole näinud, tegi mind nähes suured üllatunud silmad, siis häbenes korraks ja alles siis jooksis käed laiali vastu. Ning siis meie ema, kes nägi ütlemata noor välja ja mingit mummi-mõõtu üldse välja ei anna.

No ja eile Mia demonstreeris, et on õppinud vahepeal ise lihtsamaid riideid selga panema, ainult potti kasutama, täisnime ütlema (hm-hm, perekonnanimeks ütleb "peep") ja jonnima. See viimane on jah, miskit täitsa uut.

Plamen, kes Miat taas kauem pole näinud, ütleb, et ta tunneb end välismaalasest isana, kes on juhuslikult pildil. See on küll päris suur ohu märk! Miale ei peaks küll võõras ja oma eraldusjoon mööda ema- ja isakeelt, maad ja kultuuri jooksma. Samas ei saa rahvusvaheliste peresuhete puhul mõlemat osapoolt peaaegu kunagi päris võrdselt olla. Ja mis formaadis meie peaks jätkama, pole me suutnud veel välja mõelda. Aga tõsiasi on ka see, et vahe eesti ja bulgaaria keele vahel on ikka juba väga suureks veninud, ma pole isegi kindel, et Mia kõigest bulgaaria keeles (enam?) aru saab. Selles suhtes toetaks bulgaariakeelne lasteaed (mis on Budapestis täitsa olemas) küll Mia isakeele arengut, ent lasteaed on mõeldud 3+ lastele, kuid Mia pole veel kahenegi.

Eilse päevaga jõudsime väisata kahte ingliskeelset lasteaeda (üks neist tuleks täitsa kõne alla), kuna me oleme peaagu et otsustanud, et ungari keelt neljanda keelena me hetkel kultiveerima ei hakka. Aga enne tuleb veel otsustada, kas me jääme elama sinna, kus elame, või otsime mõne meile meelepärasema koha.

Öökapiraamatu vahetus

Nagu korduvalt siin blogis räägitud, on Mia üheks lemmikraamatuks (ja minu lemmikuks ka) olnud Alison Jay "Kuula, kuula" ja nüüd, mis ma kuulen - Mia on erakordselt heade illustratsioonide ja poeetiliste luulekatkenditega pildialbumi didaktilise pehmekaanelise Bruno-sarja vastu vahetanud.

Ühel õhtul viis ta "Kuula, kuula" lihtsalt prügikasti ning tema tegevust saatsid sõnad "kõik. kollas!"

Laupäev, 14. november 2009

Meenutus suvest

Kuna Mia on ikka veel Eestis - ehk siis uue reportaazi võimalus napp, ja nood sügispildid Lennarti ja Leoniga ei olnud suuremad asjad, panen siia meenutuse suvest, täpsemalt 1. augustist, kui peeti Kristi ja Kuldari pulmi.


No vaadake seda käehoidu...:))



Leon


Lennart

Kolmapäev, 11. november 2009

Seikluslik teekond tagasi Kesk-Euroopasse

Nii seikluslikku Ungarisse sõitmist nagu minul see oli, ei soovi ma oma vaenlasele ka mitte. Ehkki mul ei ole tahtmist hakata vestma oma viimase kahe aasta kokkupakkimisest, eks see olukord, kus asju on üle Euroopa, peab hakkama lõppema, ega üksikasjalikult ka teel tekkinud juhtumistest.

Ja ega aastaaeg ka pikaks täislaadungiga sõiduks parim ei ole. Remondimehega jäi enne lahkumist jutt, et generaatori vahetame siis, kui detsembris autoga tagasi tulen, aga genekarihm otsustas siiski juba kuskil Kaunase kandis otsad anda. Kujutage ette – öö, paks lumetorm, mitte midagi ei näe ja siis korraga hakkab akutuli põlema, spidomeeter läheb nulli ja roolist kaob võim… Umbes 5 kilomeetrit sõitsin nii, õnneks kerkis läbi lumetormi vaatevälja üks Statoil. Auto sai parkida sinna ning ise veetsin öö Statoili lähedal motellis. Järgmine päev vahetati rihm ja veel miski sinna juurde kuuluv ära.

Järgmine öö Poolas oli kohutav udu, koperdasin mööda teeäärt, kui mõni auto ette sõitis, siis kimasin järele ning kui ikka ei julenud udus 120 sõita, jäin varsti taas teeäärde pupsutama. Pool ööd siiski magasin – autos – lootuses, et hommikuks on selge, aga võta näpust. Hommik jätkus piimja uduga, lisaks paistis päike läbi udu otse silma. Imeilus oli, aga täitsa võimatu taas sõita. Alles kuskil Krakovi kandis, kust algab totaalselt teine kliimavöönd, läks ilm selgeks.

Seekord sai mägedes valitud vähemalt õige tee, ning Tatrad möödusid muuseas. Kõige õigem ongi mitte kaarti lahti võtta, vaid ainult nimede järgi orienteeruda. Kaart võib mõikord totaalsesse segadusse ajada ja validki tee, mis tundub lühim, ent tegelikkuses osutub tohutuks keerutamiseks mägede vahel.

No ja siis Budapestis – ma ei saanud veel asju tuppagi kolida, kui keegi otsustas, et tal on neid rohkem vaja ja lõi autoklaasi puruks ning lahkus koos meelepärasega. Politseijaoskonnas ei puudunud ka oma koomika, kui politseiametnik (naine) ja kannatanu (mina) oma Furla kottide hinnast ja olemusest rääkisid. Plamen sai nüüd ka ametliku (politsei) kinnituse, et üks ripsmedušš maksab 30 EUR, seega on see täiesti aktsepteeritav hind.

Ripsmedušš ripsmedušiks, aga kuna ka mu pass viidi ära, ei saanud ma järgmisel hommikul Makedooniasse startida, ja see minu täpse ajastuse mõte oli.

Ülal udu Poolas, all Slovakkia Kõrg-Tatrad.


_______

Lisandus: Ma unustasin kirjutamata, kui õudne oli olla nööri otsas järeleveetav. Teine inimene veab sind heast tahtes nööri otsas autoparandusse, aga ise oled peaaegu iga hetk talle sisse sõitmas. Vot see oli küll minu elu kõige hullem sõit! Esialgu hoidsin ma jalga lihtsalt kramplikult piduril, muidugi nöör purunes. Ostsime uue köie... Kusjuures selespeedi aju kippus ka vägisi surema, st neutraalreziimist nulli peale viskama. Ühel hetkel, kui rihm juba vahetatud, oligi selline moment, et auto ei liigu ei edasi ega tagasi, ja juttu juba sellest, et tuleb teine kompuutriga ühendada ning uuesti sõitma õpetada. Ent viimasel hetkel võttis end siiski ise kokku. Nii et tegelikult pole mind selespeed veel kunagi alt vedanud, ehkki seda kartsin ma Alfat ostes kõige rohkem.

Majakapoiste manu


Vahepeale on lubamatult pikk paus tekkinud, mille käigus mina olen jõudnud Ungarisse (kes kohe mind soojalt tervitas ning autosse sisse murdis – passi kõrval on nt varastatud ka mu fotoka laadija), Mia, kes seevastu pidi homme ühes vanavanematega lennukiga laekuma, on kodus haigeks jäänud ning lennu lükkasime edasi.

Aga enne veel, kui siiapoole hakkasin sõitma, väisasime ka teisepoole sugulasi - Leoni ja Lennartit. Mia kõik noored sugulased on poisid, kaasa arvatud Mia ainus temavanune Bulgaaria sugulane – onupojapoeg Bojan.

Pärast õues kolistamist ning päikeseloojangu pildistamist (mille Mia maha magas) kutsusid majakapoisid (huvitav, kas Eestis on veel lapsi, kes kasvavad majakas kodus õue peal) Mia kohe enda koopasse, aga ega temast veel suurt kaasamängijat ei ole, musitas niisama poisse ja kommenteeris oma tegevust, et “Tita sai musi”. Paar päeva hiljem, kui Mia ja Lennart olid oma vanaemade õhutusel taas kokku saanud, olevat kolmene Lennart öelnud, et nii nagu Mia mängib, ei saa küll mängida, igav hakkab.


Paar esinduslikku pilti noortest sugulastest üritasime ka saada, ent pime sügisaeg, statiivi pole, oskusi veel vähem, nii et midagi head siit ei tulnud. Kuna täditütar Merle oli käinud just fotokursustel, siis poistel oli teada, et heaks portreepildiks on lisavalgust vaja.



Poisid on fantastilised: Leon on täpselt Merle suust kukkunud, ei tea, kui paljude tüdrukute südamed ta küll oma põselohkude ja blondide lokkide ning suurte hirvesilmadega murrab...? Lennart Georg on juba kolmesena kapitaalselt mehine mees ja räägib juba nüüd bassihäälel!

Ülalpildil vaade majakapoiste koduõuelt Suurupis.

Pühapäev, 1. november 2009

...traditsiooniline naljanurk...

Mia tuiab magama minnes nagu ikka mööda voodit ringi (kuidas meil magamise lood on, tuleb kirjutada teinekord pikemalt) ning räägib omaette: "Ei taha!" ning kohe selle järel "Peab!", nii ikka mitu korda järjest:) Kusjuures alles hiljuti arvas ta, et sõna "peab" on kuidagi seotud peaga.

Seda, kuidas kukupailased käituvad, on kirjutatud mitmes blogis, nagu nt ühes minu (ja paljude teiste) lemmikus, Krista omas, ja ega Mia ka kuidagi teisiti. Kuna laulusalm kõlab "ta-ta astub ta, ta ei taha jonnida" jonnib Mia põrandal maas sõnadega "ei taha jonnida":)))

Sügis oma parimas ilus


Ühel hommikul üles ärgates oli tuba valgust täis ja tekkis tunne, et oleme sisse maganud (päeva sisse, sest kuhugi konkreetselt meil minekut ei olnud). Tegelikult ei olnudki kell ülipalju (hm, ainult 9), ent tunne tekkis sellest, et korter oli päikest täis. Siis alles sain aru, et vähemasti nädal aega pole juba päikest näinud ja me oleme hommikuti mingisse ühtlasesse hämarusse ärganud. Ent minule - Kesk-Euroopa nüridast valgusest ja värvitusest tulnuna - pole küll veel tundunud, et aastaaeg on liiga pimedaks keeranud. Sügis on olnud nii erksavärviline, et isegi päikse puudumist pole tähele pannud.

Sel ainsal päikselisel päeval mul fotokat õue minnes kaasas muidugi polnud, need pildid on paar päeva varasemast jalutuskäigust. Kassisaba on ses mõttes ikka strateegiliselt väga hea koha peal, et nii Raekoja platsi, Vabaduse väljakule kui ka muudesse linnasüdametesse jõuab 10-15 jalutuskäiguga. Meie igapäevane teekond - olgu siis vankriga jalutades või üle Toompea linna tormates läheb mööda Adamsoni parki, Hirveparki, Toompead, Pikka või Lühikest jalga. Sellisest luksusest oleme homme siit välja kolides ilma. Väga ilus ja mugav aeg oli.


Staadion Toompea külje all. Sportlasi, kes pilti elustanud oleks, ei olnud aega passida.