Reede, 20. november 2009

Kogu fahmiil Kesk-Euroopasse kokku

Nonii, Mia saabus viimaks ühes mummi ja taaduga Budapesti. Esialgu oli plaan, et tulevad nädal pärast minu siia jõudmist, ent siis jäi Mia haigeks, kohe 40 kraadi palavikku ning isegi kiirabi käis ja tegi süsti. Seejärel aga, kui võinuks taas sõita, hakkas Finnair streikima. Hea, et meil olid nii haiguse tulles kui ka Finnairi streikima hakates kõigest broneeringud tehtud ja piletid veel välja ostmata.

Lõpuks lennati Praha kaudu. Ja ehkki kõigest kaks nädalat oli mööda läinud, saabus meie juurde üks hoopis suurem väike tüdruk. Oi, mul on kahju, et ma seda hetkel, kui nad kolmekesi lennujaama väravate vahelt välja ilmusid, üles ei pildistanud. Esiteks isa kahe suure kohvriga ja sellise muheda kõikehõlmava naeratusega, nagu oleks tal vastas kõik need inimesed, kes seal kedagi ootasid, mitte ainult mina. Meie isa on vaieldamatult maailma kõige šarmantsem ja loomulikum inimene, samast klassist Obamaga. Kui suudaks ise olla nii enesestmõistetav ja loomulik kui isa!

Siis tuli Mia, kes hoolimata sellest, et ta ilmselt juba teab, et lennujaamas kohatakse neid, keda kaua pole näinud, tegi mind nähes suured üllatunud silmad, siis häbenes korraks ja alles siis jooksis käed laiali vastu. Ning siis meie ema, kes nägi ütlemata noor välja ja mingit mummi-mõõtu üldse välja ei anna.

No ja eile Mia demonstreeris, et on õppinud vahepeal ise lihtsamaid riideid selga panema, ainult potti kasutama, täisnime ütlema (hm-hm, perekonnanimeks ütleb "peep") ja jonnima. See viimane on jah, miskit täitsa uut.

Plamen, kes Miat taas kauem pole näinud, ütleb, et ta tunneb end välismaalasest isana, kes on juhuslikult pildil. See on küll päris suur ohu märk! Miale ei peaks küll võõras ja oma eraldusjoon mööda ema- ja isakeelt, maad ja kultuuri jooksma. Samas ei saa rahvusvaheliste peresuhete puhul mõlemat osapoolt peaaegu kunagi päris võrdselt olla. Ja mis formaadis meie peaks jätkama, pole me suutnud veel välja mõelda. Aga tõsiasi on ka see, et vahe eesti ja bulgaaria keele vahel on ikka juba väga suureks veninud, ma pole isegi kindel, et Mia kõigest bulgaaria keeles (enam?) aru saab. Selles suhtes toetaks bulgaariakeelne lasteaed (mis on Budapestis täitsa olemas) küll Mia isakeele arengut, ent lasteaed on mõeldud 3+ lastele, kuid Mia pole veel kahenegi.

Eilse päevaga jõudsime väisata kahte ingliskeelset lasteaeda (üks neist tuleks täitsa kõne alla), kuna me oleme peaagu et otsustanud, et ungari keelt neljanda keelena me hetkel kultiveerima ei hakka. Aga enne tuleb veel otsustada, kas me jääme elama sinna, kus elame, või otsime mõne meile meelepärasema koha.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar