Esmaspäev, 31. august 2009

Taas Aadria rannikul (seekord ilma Miata)

Mia jäi nädalaks vanavanemate ja tädi kantseldada (esimest korda nii pikalt ilma meieta). Plamen on kodus Musta mere ääres (kogub doktoritööks materjali) ja mina Aadria rannikul, Montenegros (üle kolme aasta!) ning kolmapäevast Albaanias (kus ma küllaltki üllastuslikult kunagi käinud ei ole, kui arvesse võtta, et ma olen seitse aastat juba Balkani riikides töötanud).

Montenegro on olnud mu arm sellest ilusast hetkest alates, kui ma täpselt Montenegro iseseisvumise referendumi päeval esimest korda siia jõudsin. Ning muidugi on ka hea meel, et Eesti ühe esimese riigina Montenegro iseseisvust tunnistas. Nojah, aga eks meil olegi selle Mustamäega oma suhe...





Päikeseloojang Kotori lahte, kindlus kõrgel Kotori linna kohal

Hetkel pressib aeg takka, aga kolm aastat taasi kirjutasin Montenegrost niimoodi - pildid on eilsest ja üleeilsest.
_______

Ma tulin eile Montenegrost ja... plaanin juba tagasiminekut. On justkui nähtud ka kohti siin ilmas, aga... Montenegro rannik ning Skadari järv lõid täitsa pahviks. Uus lemmikmaa Euroopas, 16 000 ruutkilomeetrit mägesid, tihedalt vastu Aadria mere rannikut, nii et kõrged lubjakivimäed kerkivad püstloodis veest ja ega esmavaatlusel hästi aru ei saa, kas tegemist on jõe või järve või merega.

Hästi sügavale keskmaale sisse lõikavad lahed. Kotori laht, Euroopa lõunapoolseim fjord (algab enamvähem kohe Horvaatia piiri äärest) pidavat olema üks maailma ilusamaid lahtesid, pikk ja käänuline. Ma usun küll - enam ilusam, tõesõna, ei saa olla! Igas laheliigenduses pesitseb vana keskaegse müüriga ümbritsetud rannikulinnake. Veneetsia ja Bütsanti mõjud läbisegi. Kotori-nimelise linnakese tagant kerkib väga järsk ligi 2000 m mägi, Must mägi, mis olevat andnud Srna Gorale nime. Tipust nägevat selge ilmaga Itaaliat. Laev viib Itaaliasse ühe ööga. Kotori lahe ühelt kaldalt mööda serpentiini teisele kaldale sõites läks mul küll esimest korda pärast lapsepõlve Haanja küngastel keerutamist süda täiesti pahaks. Sveti Stefani linn on asutatud merre, Ulcinjis, ühes mu pilootprojekti linnas asus 16-19 saj Põhja-Aafrika piraatide baas ja orjaturg.

Ja siis muidugi pisut sisemaa poole, niipalju kui seda on, on Skadari järv. Kui Montenegro rannik on mingil moel siiski Horvaatia ranniku jätk, ainult et veel ilusam, metsikum, looduslikum, liigendatum, hoopis vähem turistlikum, siis midagi sellist nagu Skadari järv, ei ole ma iial näinud. Ta on järv, aga samahästi võiks olla ka laht. Järvest kerkivad välja väiksed mäekesed, kaldad on liigendatud, rohkelt on saari. Saartel kindlused, kloostrid, kirikud. Pidavat olema viimane pelikanide asupaik Euroopas ja Euroopa suurim linnureservaat, kus elutseb 240 liiki.



Polce rand. Eriti toredad on väikelastele mõeldud madalad mereveebasseinid. Minu montenegrolasest töökaaslane Mira ujus seal kogu oma lapsepõlve. 


Üks lõbus maja Kotoris.

Kurvitsa lemmik


Sellise nimega pirnipuu istutas aeda Mia vanaema, kui Mia sündis. Sel aastal kannab juba (ütlen mina), ainult (ütleb vanaema) vilja - üks pirn on peal, nagu teaks, et Mia on ühe aastane.

Esmaspäev, 24. august 2009

Seal on teine rebane

Plamen sõitis täna varahommikul Bulgaariasse, helistas lõuna ajal, ise ähmi täis, et sööb praegu sõpradega lõunat ning siinsamas jookseb ringi täielik Mia teisik. Täpselt samavana, samasugune ning isegi riides on samamoodi. Ma küsisin, kas tegemist on võõrutusnähtutega. Ei, olevat täiesti elus hollandi-bulgaaria lapsuke. Näib siis, et geenikombinatsioon on üsna sarnane eesti-bulgaariaga.

Minul on suu kõrvuni aga sest hetkest alates, kui selgus, et sõidan ilmselt juba laupäeval Dubrovnikusse (ikkagi, kaks kuud juba...) ning pühapäeval olen juba Kotoris Oi-oi, kui tore!!! Ning kui kõik plaanipäraselt läheb, peaks nädala teises pooles jõudma Albaaniasse.

Pühapäev, 23. august 2009

Lugemistuba

Mia istub hommikul pärast tõusmist poti peale (see on ka ainuke regulaarne kord päevas, kivi minu kapsaaeda), tõuseb siis püsti, jookseb raamaturiiuli juurde, valib endale meelepärast lugemist, ning naaseb raamatuga rahulolevalt potile. Jah, nii need asjad meil käivad, miks peaks Mia teisiti hakkama saama?

Reede, 21. august 2009

Mäng on väikese inimese töö...

...aga kes minuga mängima tuleb?

On vist aeg uuesti titekooli(desse) möllida ning Miale ka omavanuste seltskonda pakkuda. Siiamaani pole me sellega kuigi edukalt hakkama saanud.

Esmaspäev, 17. august 2009

Minemised ja tulemised


Praegu küll veel peaasjalikult ema kapsaaias ja ning ilusal isamaal (kui Ilmar Talve Juhansoni reise parafraseerida - minu viimaste päevade humoorikaim lugemine). Täpsemalt siis - peale vanaema-vanaisa aiamaa Valgejõe veerel ka Haapsalus, Topu rannas ja sadamas, Hiiumaal muidugi, Lahemaal loomulikult (päikselised päevad Võsul, ikka Käsmu-Sagadi-Palmse-Vihula, aga uue kohana ka Oandu ja Simisalu). Siis - kuna Plamen pole ikka veel põhjarannikut näinud ega Narvas käinud - tahtsime sõita mööda rannikut itta, ent ilm ei olnud kõige parem, seevastu vaatamisväärsusi palju, jõudsime Vainupea ja Karepa kaudu ainult Toolse linnusevaremeteni. Kõik muu ootab veel ees. Peipsi rannik on õhkõrnalt uue nädalavahetuse plaanis. Lõuna-Eestisse jõuab ehk taaskord talvel... Eestimaa on suur ja lai, suvi lühike...

Pealegi sunnib lähenev sügis tegema täpsemaid plaane ka meie tulevase elujärje, -koha ja -rütmi osas. Albaania ja Montenegro pressivad peale. Ning järgmise paari nädala jooksul peaks üsna palju selguma ka Ungarisse tagasikolimise kohta.



Esmaspäev, 10. august 2009

Magus ja vaikne on öö

Südasuvve jäi ka väikse õe pulm.



Tänu õe abiellumisele sain teada, et elan koos suure luuletajaga:) Et Plamen luuletab, ma muidugi teadsin. Mõningaid ta inglise keeles kirjutatud luuletusi olen ka lugenud, ent minu jaoks on ingliskeelne luuletus enamvähem tumm. Ent nüüd, kui oli palve peol üks luuletus originaalis ja seejärel ka tõlkes esitada, kirjutas Plamen noorte peale mõeldes luuletuse, lasi selle ühel Tartu ülikooli bulgaarlasest lingvistil tõlkida (too bulgaarlane valdab eesti keelt ilma igasuguse aktsendita ja ilmselgelt loeb ka eesti luulet...), mina kohendasin natuke rütmi ning ahastasin, et see meie kooselu on ikka täiesti lost in translation

Aga siin see luuletus on, Plameni sõnul hiilis alateadlikult sisse ka Jaan Krossi "Kolme katku vahel" algusemotiiv köiel tantsivast akrobaadist.

MAGUS JA VAIKNE ON ÖÖ
ta roosijuuksed uppunud kaevu.

Punutud köis kahe torni vahel,
astun samethirmul,
pilvedes kobavad käed.
Tikk-takk - mõõdab mu südame ahel.

Seal all unes keegi mind näeb -
köietantsija tähetolmu on külvand.
Ja küsimusi, mis ajavad hulluks.
Kas pidama jääda, miks ma ei jää?

Mu viimane samm...
esimene su majas
ulatad mulle käe ja ma suudlen sind

Tuhat astet ja sõna
on nüüd meie ja maailma vahel

Üks, kaks, kolm...


Järgmiseks ma palun endale luuletada:)))


Esimesi pulmapildipääsukesi. Pildil Mia pruudi kleidisiilust tehtud kleidikeses. Piltide autor on Sven Vahar.

Neljapäev, 6. august 2009

Poolteist!

Suvi võttis võimust:)))


Südasuvesse jäi hetk, mil Mia sai pooleteiseaastaseks. See oli siis vist ka ainus kord, kui sai ta sünnipäeva kesk suve pidada!

Sünnipäevaõhtul istusime Kärdlas rannapaargus (kui veel eelmisel aastal oli ülesvuntsitud paargus üsna omapärane kergelt idamaise hõnguga väga maitsvate toitudega restoran, siis sel aastal oli asi juba meanstreamiks kätte läinud, ning toidu kvaliteet kõikus hullusti). Mial oli mingi hüperaktiivne õhtupoolik, kus ta kõik restoranikülastajad ära tüütas, kuni viimaks üks naine, kel oli kaasas umbes 4-aastane tütar, ta oma tütre kõrvale istuma pani ning joonistustarbed ette-kätte andis. Esimest korda elus nägin, et Mia suutisis isegi midagi paberile kritseldada. Ei ole meist talle käelise tegevuse õpetajaid. Ent tol õhtul saime rahulikult oma Mia-sünnipäeva-õhtusöögi lõpetada:)

Järgmisel päeval tegi Inga onupoeg Heikki meist Õngul ühe ütlemata toreda fotoseeria. Viljapõllul, veskis, Õngu rannas... Neid pilte saab siin ilmselt veel hulk aega näha.


Õngu rand ja eriti randa viiv tee on olnud ka Fred Jussi üks korduvaid pildistamismotiive. Talvel ka.

Olgu siis Mia pooleteiseaastase sünnipäeva puhul ta strateegilised mõõdud ka - 12 kilo ja 79 cm. Raskus keskmine, kasvult pigem väiksemapoolne. Mõningaid eelmise suve lõpu kleite kannab veel nüüdki täitsa vabalt. Äkki on Plameni emasse, kes on tõesti väikest kasvu...?

Uurisin Perekoolist, kui palju-vähe nende pooleteiseaastased räägivad: oli päris palju emasid, kes kirjutasid, et kui sõnavara lähenes 150-170 sõnale, siis nad loobusid üleskirjutamisest. Oli ka päris palju emasid, kes ütlesid, et nende laps räägib umbes-täpselt neli sõna. Mia jääb siis kuskile sinna vahele... Rohkem kui 30-40 sõna tal küll aktiivses kasutuses pole, ehkki järele ütleb ta peaaegu kõik sõnad, mida paluda korrata. Kõige aktiivsemalt kasutab väljendit "ei taha", "ei saa", aga ka "juua", "katki" (sella all mõtleb ta küll "lahti" - "kinni" ütleb ka), "tita", "mõmmi", "papu", "autu", "kiigu-kaagu", "kohv" (ainus põhjendus sellele, et kohvi ei tohi juua, on see, et kohv on kuum. Kuuma ta kardab. Isegi leiget dusshi peab liiga kuumaks.) No ja siis muidugi "asoo" (ahsoo, ülipehme "s"-ga) - oi tea peaksite teda kuulma asoo ütlemas. Tuju läheb kohe terveks päevaks heaks!

Harva kasutab kahte arusaadavat sõna korraga, aga pudikeeles räägib küll täislausetega. Minu kohta ütleb "mamma" nii et meil on siin juba paras mamma Mia. "Emme" tuleb meelde ainult tuletades. Plamenile räägib vastu eesti keeles. Aru saab vist küll üsna võrdselt mõlemast keelest.

Perekooli oli üsna värskendav üle hulga aja lugeda - selgub et pooleteiseaastasena panevad paljud juba endale ka riideid selga. Jälle miski, mida ma pole osanud isegi harjutama hakata - ise olevat ma veel olnud üle lasteaia saapapaelte kinnisiduja! Aga muidu küll toob ja viib, mis vaja, käib salvrätikuga ringi ja pühib pindasid (nii naljakas:), aitab koristada.

Söömisega on kuidas kunagi, eriti päeva teises pooles ei meeldi talle süüa (seda vanaema juures muidugi ei juhtu) ning värsket kraami taldriku peal ei kannata ta silma otsastki. Aga otse põõsast-peenrast küll. Kui söömisega on suurem paus tulnud, tuleb teha pannkooke, neid on ta võimeline sööma tohutult palju ning igas asendis. Kivikesi sööb, ning - seda ei julge kõva häälega kohe öeldagi - jääkuubikut meeldib ka lutsutada...

Kas miski pooleteiseaastast Miat sama vanadest tittedest eristab ka - üks asi vist eristab: ta on käinud 15 riigis ning sõitnud lennukiga 20 korda. Peatunud 10+ korda hotellis... Ma arvan, et tänu pidevale ringireisimisele ongi Mia nii paindlik ja hästi hõlpsasti hakkamasaadav laps. Vahetevahel tuleb meil ikka küsimus päevakorda: kas Miast saab maailmarändur või saab lapsepõlverändudega maht täis ning ta hoopis vastupidi, naudib kodusistumist ega taha kuhugi minna.