Teisipäev, 9. juuni 2015

Mie oon tässä laulamassa...

Seekord valguse puudumise mittemärkamise üle kurta ei saa. Täna tuli äkitselt tahtmine minna kinno, lihtsalt rahulikult natukest aega pimedas istuda ja silma puhata:) Et valgusega on kõik korras, tuleks kuidagi soojus välja loitsida...

ETV2 näitas "Eesti lugude" sarja saadet Pärt Uusbergist, see puudutas mind väga ja meelde tuli eelmise aasta august, kui me Miaga käisime kuulamas Ingerimaa õhtuid. See on nüüd kuumaloitsujutt.

Piletid olid ostetud vara, aga kellegi kaasakutsumisega jäin hilja peale ja sestap võtsingi kaasa Mia, ehkki ma ei andnud endale päris aru, et Uusbergi dirigeeritud Collegium Musicale esitlusele tuleb kogu tsükkel, mitte ainult minu lemmik Röntuska. See tähendab paari tundi ürgset regilaulu hobuveskis, mille sisetemperatuur jäi kuhugi +50 ja +60 vahel, samas kui väljas lõõskas umbes +28*, mis alguses mõjus tavapärasena ning vaheajal lausa külmana.

Koor oli maani mustades riietes ja villastes sokkides (!!!), kõigil sorises vett mööda keha alla. Publikuks olid kõik Kaljustest (kel oli ettenägelikult vanakooli froteerätik kaasas) Survani. Ühtegi last peale Mia publikus ei olnud. Hobuveski ust lahti ei tehtud, sest väljas voorisid turistide hordid. Kõik istusid ühisel saunalaval, õhkasid kuumust, higistasid ja puhastusid. Algul püüti ka kavaga tuult lehvitada, aga vaikselt, täpselt nii nagu saunalaval näppugi liigutamata oli parem. Mul ei ole iial nii kuum olnud!!!!!!! Vaheaeg päästis ilmselt mõnedki südamerabandusest.  Publikule oli toodud ukse taha ämbritäiteviisi vett, käisime Miaga kõrvalkohvikust jäätükke lunimas ning teine osa läks juba natuke inimlikumalt, sest jääkuubikuid jätkus peaaegu et lõpuni.

Kui oligi juba peaaegu et lõpp, aga mitte veel päris ja Mia oli seni superhästi vastu pidanud, ohkas ta korraga üle veski, jätkates oma ohkega täpselt sama noodi peal, millega järjekordne laul oli lõppenud. Kogu publik hakkas naerma ja ohkas vabanenult kaasa.   

***
Meie kodus on viimased kolm kuud ka uutmoodi helid kõlanud, ning ma ei mõista, miks me Miale varem viiulit kätte ei andnud. See istub talle nagu valatult. Kuna tegemist on Suzuki õppemeetodiga (mis oma metoodika tõttu ongi ilmselt võimeline igaühe viiuldama panema, v.a minu), siis õpib peale Mia viiuldamist ka Plamen. Te kuulete sellest veel.   

***

Miaga autosõidul läbi linna: "Mul on siin ühte pudi, kui ma sulle seda puistan, saad sa midagi soovida!" "Ma soovin armastust." "Ei, seda ei saa." "Seda ma arvasin, olgu siis pealegi raha!" "Mul väga palju pudi ei ole, aga noh natuke saad. Sa pead ainult enne magama. Kohale jõuab homme. Kui Sa tahad, ma võin Sulle punase auto ka pudistada. See jõuab ka kohale homme, sest inimesel peab ikka kannatlikkust olema ja vahepeal ta peab magama ka." "Aga kui teda homme pole?" "Ma võlun ta une sisse, siis on ta alati olemas."
   


* Kas te mäletate, et eelmine aasta oli kuumalaine: hakkasime emaga midagi suvest rääkima ja tema ei mäletanud! Minul on aga fototõestus: Elroni infotahvel Tallinna-Tartu rongis näitab rongi kiiruseks 119 km/h ja välistemperatuuriks +31. Nagu välismaal:)