Reede, 20. jaanuar 2012

Palju õnne!

Kui Mia hakkas sünnipäevaküünlaid ära puhuma, soovitas keegi, et ta enne puhumist midagi sooviks. Mia mõtles natuke aega, puhus siis küünlad ära ning kui talt siis küsiti, et mis Sa soovisid, ütles ta, et soovis palju õnne!

Mis taiplik soov!!! Kõik muidugi naersid ja see ongi üks märksõnadest, millega neljaseks saanud Miat iseloomustada - temaga saab palju nalja! Kui suu lahti teeb, siis puhast mudilasklassikat sealt ka pudeneb. Vestlus Miaga on ütlemata meeleolukas tegevus!!! Isiklikult minu südant soojendab (ilmselt alatiseks) üks tore aastaalguse pärl - mina kükitasin Mia ees ja panin ta saapakrõpse kinni, Mia mulle otsa vaadates: "Sa oled ikka nii ilus naine!"  Ma kardan, et ükski mees mulle nii öelnud ei ole, igasugu muu soga on aetud.

Asja teine külg on kirjas aga hiljuti logopeedi juures saadud diagnoosis (läksime ainult sellepärast, et Mia puhast R veel ei ütle), et lapse kõne pole eakohaselt sujuv, otsib sõnu, teeb grammatilisi vigu. Nii see on - mõte liigub ja assotsiatsioonid on kiired tekkima, aga selle kõige väljendamisega, ilma et poole lause peal sõnad otsa ei lõpeks, on probleeme. Kusjuures nüüd isegi rohkem kui näiteks pool aastat tagasi. Ilmselt on mõttemaailm nii oluliselt avardunud - tegemist pole ju enam titaga - aga sõnavara mitte. Kolme keele peale tuleks kokku vast täiuslik keel, aga kolm keelt eraldi on kõik puudulikud. Haiguste ravi? Logopeed: "Te peate rohkem koos lugema, ümber jutustama, pilte vaatama!" Mia lasteaiakasvatajad, ungarikeelsete käsitsikirjutatud laulusõnade üleandmisel: "Te peate temaga kodus rohkem laulma ja luuletusi lugema, niimoodi jääb Mial ungari keel kõige kergemini meelde!" Plamen&Co: "Me peaksime palju rohkem aega Bulgaarias veetma!" Niisiis soovitused sarjast "nõuandeid lapsevanemale, kuidas kasvatada üles oma multikulti last".

Mis grammatikasse puudub, siis asi ei ole tegelikult hull - on toredaid sõnade kokkupanekuid, naiteks nagu "kingitus" ja "pakk" on kokku "pakitus" - andekas, kas pole! - ja siis selliseid tüüpilisi välismaalase vigu, nt sõnad "käima, minema, läksin" on mõnikord segamini. Sõna "vaatama-vaadata" asemel ütleb alati "... /tahan/ vaatada"... Ausalt öeldes korrigeerin ma valesti öeldud käänet või valet väldet pigem harva.

Ega ma ei tea, millele ma loodan - ilmselt elu muutvatele ümberkorraldustele (kunagi lähitulevikus), sest kooliaeg on varsti käes ning see on selge, et Mia ungari kooli ei lähe. See on ka juba selge, et veel ühe keele tutvustamine (mis oleks siis viies keel, kuna inglise k on juba neljas) ei oleks väga mõttekas. Nii keeleandekas, nagu mu mõnede kolleegide lapsed, ta kohe kindlasti ei ole.

Perearsti juures nelja aastaseks saamise puhul tehtud korralise kontrollis sai Mia aga kiita - arst küsis, kas tüdruk käib trennis, ja kui kuulis, et ei käi, on niisama sportlik - siis käskis panna. Väga tugevate lihastega olevat. See asjaolu ei ole tegelikult jäänud ka meil kahe silma vahel - vahel taga mürades on täitsa tegu, et teda maha saada. Mul oligi plaanis Eestis olles ta akrobaatikatrenni viia, aga õnnetuseks on meie vana armastus - Kukupai laulutund - täpselt samal ajal. Käisime siis ühte tüdrukute võimlemistundi kaemas, sest midagi võiks ju laps teha, kui ta parasjagu lasteaias ei käi, aga minu arvates oli see õhtune kepslemine Inglise kolledzi spordisaalis täielik haltuura. Võib-olla paneme Ungarisse tagasi minnes Mia lasteaia judotundi kirja (seni on seal küll ainult poisid).

Eks me väike bibliofiil - raamatute "lugemine" tähti oskamata on ta absoluutne lemmiktegevus, mis võib kesta tunde, ongi tugevasti liikumise ja spordi poole kaldu. Tähtede ja numbrite selgekssaamine teda veel ei huvita, nukud pole kunagi väga huvitanud, joonistamise ja käelise tegevusega on suhe nõrk (nagu meil kõigil), aga matkamisest, möllamisest, turnimisest, suusatamisest, uisutamisest ja allveeujumistest peab ta väga lugu:)))

Ja muidugi meeldib talle samamoodi nagu minule teel olla ja uusi impulsse saada. Ühe väga vinge sünnipäevapakituse (peale lumelabida muidugi) sai 15 riigis käinud Mia tee peale kaasa - rohket nuputamist nõudva kaardipaki reisivale lapsele. Mulle meeldiks küll Miaga ümbermaailmareisile minna. Oleks see alles fun!

Pilt on aastatagune, Krista tehtud, aga et ta lubas meid uuesti üles pildistada, tuleb vanad ära kasutada:)

Neljapäev, 19. jaanuar 2012

Öine sissekanne

Kell on hommikul veerand viis, ahjus jahtub Mia sünnipäevakook, mis on iseenesest klassikaline Manhattani juustukook (sedapuhku Viitna taguste või siis Käsmu maade mustikatega), aga sinna peale peavad tulema Mia tungival soovil M&M kommid. Fakt öisest koogiteost ei ole muidugi tõestus muust, kui minu organiseerimatusest.

Teatavasti on sel juustukoogil mitu küpsemis- ja mahajahutamise faasi. Jahtumishetkedel vaatasin akna peal, kuidas väikesed sahad usinasti lund roogivad (see on mõttelagedalt zen tegevus) ning uurisin pildipangast, et kas sünnipäevalast ka näidatakse... eriti ei näidata, sel aastal pole veel pilte jõudnud teha. Aga vana aasta viimane (selge) päikeseloojang Kakumäe rannas nägi välja selline.




Üsna erinev tollest kaugest päevast Kakumäel. See on imelik, et saab juba rääkida ühes Miaga oldud kaugematest ja lähematest aegadest. Ta ju nii hiljutine nähtus!

Päevavalgel kirjutan sünnipäevalapsest ka!

Esmaspäev, 16. jaanuar 2012

Süda

Nagu te mäletate, tulin ma seekord Eestisse autoga ja sestap ei olnud ma ka kohe pärast pühade lõppemist valmis tagasi kimama. Kuna meie organisatsioonil on ka väike kontor Tallinna südalinnas, elan ma hetkel väga keerulist elu - kontoorasse jõudmiseks pean ma loovima mööda kõikidest ahvatlevatest kohvishopidest, Kaubamaja toiduosakonnast, õdusatest söömakohtadest, gigantide allahindluseheitlustest, kuhu nad hirmasti mind tõmmata tahavad, siis pean ma veel võitlema kiusatusega tööle tulemise asemel hoopis kelgumäele minna, suusatama-uisutama, sõbrannadega kohvitama, mehega kinno. Niisama luusima. Kiusatus, millega ma enam ei võitlegi, on mind lõuna ajal Bestselleris ootav Tom Ka Ghai supp. Ma ei tea, kuidas see supp päriselt Tais maitseks, aga Bestselleri oma on minu absoluutne lemmik kõikides supikategooriates kokku..

Niisiis mitte mingisugust rütmi, rutiini ega korduvust pole mu elul praegu (peale Tom Ka Ghai muidugi) - mis meeldib mulle niikaua, kui päris kaoseks kätte ei lähe. Teiseltpoolt pole mul kontoris peaaegu mitte kellegagi suhelda, ja seetõttu on mul asjad juba kaugelt enne tähtaega tehtud ja esitatud ja südametunnistus vähemasti ses osas puhas. Kas selline võiks ka päriselu olla, mitte ainult ajutine väljaaste elust?

¤¤¤¤

Ma tahtsin juba ammu esitada esimest Mia tehtud pilti, aga eile tuli lugu ka sinna juurde. Niisiis, olime Nõmme uisuplatsil, Mia leidis sealt endale ühe väikse sõbranna, kes varsti minu juurde uisutas ja ütles, et Mia kaotas oma südame ära. Liuglen siis vaatama - Mia kompab südant püksisäärest ja mujalt, ise hirmus murelik, et süda kadunud.... Ei jäänudki muud üle, kui jopelukk lahti teha ja käsi südamele panna. Tuksus küll. Seepeale rahunes vaeseke maha ja uisutas edasi.

Selle pildiga oli aga nii, et hulkusime suvel Viitna järve taga metsas, sõime mustikaid ja siis Mia korraga ütles, et las ma teen sellest südamest pilti. Mina ei näinud mingit südant, aga Mia silmade kõrgusel oli kännuseen tõesti südamekujuline. Siin ta on. Täitsa tema tehtud, isegi fotokat ei pillanud maha.

Pärast Viitnat suundusime loomulikult Võsule, ma ikkagi pean need kaks suvist pilti ka panema. Eks siis edaspidi talve ka.  

Kolmapäev, 4. jaanuar 2012

Head uut aastat!

Soovin ühes muksudega, kelle vanaisad on (kaksik)vennad.


Kuna enne südaööd lahknesime eri suundadesse, siis tegime paugutamise kell pool üksteist juba ära! Mulle sobis, kett käiski juba väga maha ning minupärast võinuks see aasta paar minutit lühem olla küll. Plamen oli see, kes meenutas, et presidendi kõneni võiks ikka proovida üleval olla, aga kohe pärast "Elagu Eestit!" ma ka unemaale vajusin... et siis puhtasse, valgesse ja lumisesse jaanuarihommikusse tõusta. Mis siin enam soovida, ma juba tean, et tuleb väga huvitav aasta!