Reede, 20. veebruar 2015

Poliitmajanduslikke mõtisklusi Ungari teemal

Meil oli eelmine nädal Kesk-Euroopa ülikoolis internetiaktivismiteemaline koolitus (mille käigus sai muuhulgas ka mängida Google Earth Pro'ga - milleks veel reisida?). Küsisin kohvipausil õppejõududelt, et kas Orban - kohalikud kutsuvad teda lilliputiniks - ka CEU-d pitsitab, vastus oli, et kuidas veel, kui miskit kriitilisemat lekib, on maksuamet järgmine päev ukse taga. Nad nimetavad seda majanduslikuks tsensuuriks (economic censorship). Kui IMFlt uut laenu ei võta, on see raha vaja hädasti ju omadelt kokku korjata. Hiljutist katset internetti maksustada mäletate? Minu endine ülemus oli üks neist, kes pidi oma kõrge palga pealt kogutud privaatse pensionifondi paar kuud enne pensionile jäämist riigile loovutama, isegi teadmata, kui palju talle riigikassast maksma hakatakse. Võite ise arvata, palju.

Inimesed on pidevalt tänaval kümnete tuhandete viisi, aga (uut) poliitilist jõudu tekitada ei suuda. No nii väiksed ja kaitsetud ja ajaloo poolt mitte mõistetud on nad. Nii end see peaaegu 10 miljoniline rahvas näeb. Üks mu kolleeg ütles kunagi - ja seda täiesti tõsiselt - et viimati olid ungarlased õnnelikud vürst Istvani ajal. Sellest on juba 1000 aastat. 

Ja siis muidugi mõtled, et kuidas nad ikkagi Euroopa Liidus olles nii julgelt on saanud demokraatiale selja keerata. Aga võib-olla näitab see just EL demokraatlikust... Ei noh, pahandada saavad ikka, aga kui ikka europakiga muudkui virutada, et paha poiss-paha poiss, siis tulemust ju ei ole...:) Igaljuhul, kel omadest valimistest juba küllalt, võib lugeda Tartu Ülikooli Rahvusvaheliste Suhete Ringi kirjutist Ungari hetkeseisust, ja mõtiskleda...

Esmaspäev, 9. veebruar 2015

Theo, poolteist ja enamgi veel

"Theodor on kõigest poolteist ja oskab ise nina nuusata", kuulutan ma Plamenile, "Mia ei osanud seda veel viieaastasenagi". "See-eest", vastab Plamen, "oskas Mia rääkida." (Remargi korras: Mial oligi tegelikult väga raske nuuskama õppida, sest tal ei olnud nohu (köha ega palavikku - jaa, ka nii või olla!), samas kui Theol jookseb see nina ikka üsna ohtrasti. Kui Mial viiesena mingi allergilise nohu sai, avastasime, et appi-appi, ise suur inimene, aga nuusata ei oska.)

Paar nädalat hiljem. "Plamen, Kristi käis mingil kõnearenguloengul ja seal räägiti, et andekad lapsed hakkavadki hiljem rääkima." Vaikus, siis Plamen: "Jah, aga mitte väga palju hiljem."

Ma lubasin endale, et teen ühe beebuski-sissekande (jaa, me kutsume teda ikka veel beebiks) vähemasti siis, kui Theo on saanud poolteist, nüüd on sellest peagi kaks kuud jälle möödas. Aga ega selle kahe kuuga pole ta miskit uut - kui rääkimisest rääkida - ütlema hakanud ja üldse pole ta viimase poole aasta jooksul oma sõnavara eriti täiustanud, kuid sellest hoolimata on meil ehtlapsevanemlikult tunne, et Theo on hirmus nutikas tegelane:)
     
Kuidas Mia pooleteiseaastasena rääkis, on kirjas siin ja kõigest kuu aega edasi loendas Mia juba üks-kaks-kolme nagu ma keeleteemat üle lugedes teada sain. (Küll ma olin ikka tubli kirjutaja. Mitte kõike ei ole võrdväärselt huvitav lugeda, aga see fakt iseenesest, et miskit on kirjas!)
 
Theo sõnavarra kuulub endiselt "ei tea", kui ta näiteks lutti tahab, ei ütle ta mitte "lutt" või miskit sinnakanti, vaid kõnnib käed laiali toas ringi ja korrutab "ei tea-ei tea". Siis "ei taha", "ei oska","auh-auh", kõikide loomade kohta, "Kaid" - kui ma küsin, mis minu nimi on, kujutage ette, see laps pole veel kordagi "emme" öelnud, "Theo", "pall", "kala", "anna", "pane", "aitäh" ja "kuia" - see tähenbab "kuidas, milline, kes, kellega, kus, kas" no ja siis üks-kaks bulgaariakeelset sõna. Ongi kõik. Lisaks "mõmm-mõmm, nutab karujõmm"ile ümiseb ka esimesi takte laulust "Kauges külas..." ja teisi, omaloomingulisi laule. Aga sellest sõnavarast ühes üliilmekate oioioi-de ja aiaiai-dega piisab, et end arusaadavaks teha. 

Koristamist ja kasimist pole ta veel maha jätnud, päeva tipphetkeks on tolmuimeja väljavõtmine, mõnikord on kohe esimese asjana hommikul ärgates vaja tolmuimeja juurde joosta. Ja kuna tal on ka endal väike mängutolmuimeja, siis imeb ta sellega tolmu nii, et korjab põrandalt pudi kokku ja viskab tolmuimeja torusse. Joonistada meeldib, kõik seinad on täis joonistanud, seda ei juhtunud Miaga mitte üksainumas kord. Raamatuid meeldib ka vaadata, eriti autoraamatuid, aga mitte sellise süvenemisega nagu Mia seda tegi.

No ja muidugi meeldib talle elu, asju ja mehhanisme uurida. Turnida, palli visata (see käib ikka poistel teisiti). Ning magada! Ta on kuldmagaja: pikad ööd, täpselt niikaua, kui kellegi teise kehasoojus tema kõrvalt lahkub ja päeval ikka ka neli tundi. Kelgumäele minnes suudab ta esimese kolme minutiga kelgul magama jääda ja siis on seitsme minuti pärast dilemma, et kas ajada laps üles ja kelgutama asuda või vedada unekott koju tagasi. Neli tundi kelgu peal põõnata pole miski probleem, isegi kael ei jää vist kangeks. Üldse mõjub talveilm nagu unenarkoos.

No ja strateegilised mõõdud ka: 11 kilo ja 86 cm, ehk siis oluliselt pikem ja oluliselt kõhnem kui Mia samal ajal.

Aga penikoormasaabastega läheneb meile ka miski, millest me seni midagi ei tea - terrible two -, kes meie ülileebe poisi kümme korda päevas nelja tuule poole ajab. Kui miskit ei meeldi, jookseb Theo korteri kõige tagumisse nurka, viskub maha, lööb pea otseloomulikult ära, ja on solvunud. Solvumine läheb küll sekunditega üle, aga peagi on uus platsis. Miaga oli ju nii, et polnud midagi, ei olnud hullu kahest, koledalt iseseisvumist nõudvat kolmest, ma-ei-tea-missugust neljast... tal jäid nagu need arenguetapid vahele, ta oli kogu aeg hirmus mõistlik laps ja me juba mõtlesime, et me saame selle kõik topelt tagasi, kui ta teismeliseks saab. Aga ei, see tuli ikka palju varem. Kuskil viie ja pooleselt ning läbi kuuendal eluaastal tegi ta kõik need vahelejäänud etapid tagasi ja me saime seda kõik kuus korda suuremana läbi elada. Äkki üks väike solvuv kahene pole midagi selle kõrval, aga igaks juhuks tuleks lapsevanemaks olemise raamatud välja otsida!

Nagu teada, oli jaanuaris 19 tundi päikest, valgemat objektiivi ei ole ma endale muretsenud ja sestap siin paar pilti Theodorist, mis tehtud septembris. Ühe postituse sellest perepildistamist pean ma ikka veel tegema, ei saa lasta häid pilte raisku minna:)