Kuvatud on postitused sildiga Moldova. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Moldova. Kuva kõik postitused
reede, 20. juuni 2014
Piltpostkaarte Moldovast
teisipäev, 17. juuni 2014
Põhja-Moldova lavendlipõllud
Ma tean, pealkiri kõlab kuidagi võõristavalt... Viimase kuue päeva jooksul olen ma ühes Theodoriga Moldova risti ja rästi läbi sõitnud ning mu Moldova-pilt on oluliselt täienenud, ikka ilusamaks ja maalilisemaks. Juunis ju teisiti ei saakski! Kesk-Moldova pastoraalmaastik (80% Moldovast on põllumaa ja karjakasvatuse all), kurvilised serpentiinid, mida ämmakeelteks kutsutakse, maaliline Raut. Transnistria nägin ka üle Dnestri ära. (Muide, Transnistriast on teinud väga humoorika dokfilmi Meelis Muhu ja Kristiina Norman, soovitan vaadata!) Aga kõige eksootilisemad on ikkagi need rohe-sinised külad, mida te siingi näinud olete ja mis võiks olla suurepärane turismiatraktsioon, kui esmajoones kohalikud seda, mis neil on, väärtustama hakkaksid, ja pikapeale ehk ka riigi toetus taha tuleks. Seda, et nad bussipeatuste mosaiigid korda teeksid, on vist juba palju palutud.
Aga et ilusaid pilte ei saa lasta raisku minna, siis siinkohal teile hoopis lavendlipõld, mis ilmus vaatevälja just siis, kui päike loojuma hakkas. Lõhna tunnete? Lavendlit kasvatatakse tohutult suurel territooriumil ja see läheb kõik ekspordiks, mida meie juba omakorda prantsuse lavendliseebina endale kalli raha eest soetame.
Ja loomulikult pole ükski maa miskit ilma kohalike inimesteta. Minul on selleks Rodica.
Aga et ilusaid pilte ei saa lasta raisku minna, siis siinkohal teile hoopis lavendlipõld, mis ilmus vaatevälja just siis, kui päike loojuma hakkas. Lõhna tunnete? Lavendlit kasvatatakse tohutult suurel territooriumil ja see läheb kõik ekspordiks, mida meie juba omakorda prantsuse lavendliseebina endale kalli raha eest soetame.
teisipäev, 16. oktoober 2012
Eva
Eva, 75. aastase moldova vanamemmega kohtusime me küla kaevul. Eva tuli parasjagu vett võtma, külalapsed jalge ees sibamas, ja kuna Gheorghe, mu Moldova koostööpartner, teadis, et ma ajan kaameraga koloriitseid baabushkaid taga, tegi ta Evaga juttu. Eks algul oli ikka, et mis sest vanainimestest pildistada (ja ausalt öeldes ei tea ma ise ka, kuidas peaks/võiks kohalikke pildistada nii, et see kellegi õigusi ei riiva), aga peagi jätkus meil juttu kauemaks. Esmalt rääkisime juttu kaevul, nagu külainimesed ikka, siis kutsus Eva meid oma suurde aeda, siis väikesesse jahedasse suvekambrisse, siis veinikeldrisse, kus suurest vaadist maitsev koduvein ringi käima pani, ja viimaks ka päris tuppa - kohtumine Evaga on kindlasti minu selle aasta tippsündmusi!Eva koduküla asub 50 kilomeetrit pealinnast, enam-vähem Rauti jõe kaldal, ühe Moldova peamise turismiobjekti - Orheiul Vechi - lähedal. Orheiul Vechi on muistne mongoli asula, mis õitses Kuldhordi nimelise khaani ajastul, mil sinna asutati kaks linna ja kus praeguseni on säilinud 12. sajandil koobastesse rajatud klooster (järmises postituses näete pilte koostrist ja Orheiul Vechi endast).
Küla ise on väga tüüpiline moldova küla, kus meie mõistes on kõik natuke kiibakil-kääbakil, aga kus väravad - maja visiitkaart - on alati värskelt värvitud, maja aknaraamid rõõmsad, aiad korras ja lopsakad. Ilmselt tekitab liga-laga mulje teatud arhitektuuriline stiil ning külatänavad, kus teetöid pole väga kaua tehtud.
Ma ei tea, kas Eva majapidamine päris keskmist külamajapidamist esindab! See oli ikka üle mõistuse ilus, korras ja hästi hoitud, eriti kui veel silmas pidada seda, et ta elab üksi. Ma ei osanud midagi enne üle maja lävepaku astumist ette kujutada, aga Eva kodu oli parem kui ükski etnograafiamuuseum, kus ma iganes käinud olen. Kusjuures - Eva ju ei oodanud meid, oleks söögigi valmis teinud, kui teadnuks, et me tuleme, ent ometi oli kodu just nagu kodukaunistamisvõistuseks välja sätitud. Aga mis me räägime - tal olid külakaevule minnes isegi pärlid kaelas! Ma küsisin Evalt, et kas ta telekat ka vaatab ja raadiot kuulab, aga ta ütles, et pole aega - telekas on pööningul ning raadio läks katki - ta toimetab õhtul kella üheksani oma lilledega, kust see aeg!
Elutuba 
Eva on põline kolhoositar ja ikka oma aja inimene. Kui hakkasime koduveini terviseks jooma, sai oma osa ka Nadezda Krupskaja (Gheorge abikaasa on Nadja ja sealt siis ka assotsiatsioonid). Eval elab praeguseks täitsa üksi, aga tal neli last, kes kõik Moldovas, aga mitte samas külas, ja siis sugulased Ameerikas, kellest vaat et rohkem, kui ta enda lastest juttu oli.Äraminekul lubasime peagi uuesti näha, külla minna, lõunat süüa. Pildid tuleks aga saata lihtsalt külla, Evale. Mitte nii nagu eelmise kord keegi väljamaa mees oli ka pilti teinud, neid saata lubanud ja siis saatmata jätnud. Õnneks Gheorghe läheb taas sinnakanti, nii et pildid saab toimetatud. Eva armastab magusat, mina pidin tööasjus peaaegu alla andma, aga nüüd ma ikka ei saa, ma pean tagasi minema Kalevi komme viima...
Appi - inimene elab oma tavalist elu, aga meie mõtleme, et subkultuur, vaja üles pildistada ja talletada.
laupäev, 10. märts 2012
Fukushima, Doonau ja Moldova värvilised külad
Ma olen tahtnud teile kirjutada olukorrast Jaapanis aasta pärast Fukushima katastroofi, sealsest infosulust ja sellest alguse saanud kodanikuliikumisest. (Kas te kujutate ette, et jaapanlased ei tea pooltki sellest, mida meie ajakirjandusest Fukushima katastroofi ulatusest ning sealsest radioaktiivsest saastatusest teada oleme saanud?) Mul oli paar nädalat tagasi ühe tuumaenergeetika ja avalikkuse kaasamise (teemadekomplekt, millega ma olen paar viimast aastat tegelenud) üritusel Luksemburgis väga huvitav kohtumine ajakirjaniku Takashi Uesugiga, kes esindab Jaapani vaba ajakirjandust ning kelle lood Fukushimast on täiesti uskumatud, aga vastavad ka Euroopa Komisjoni missiooni raportites kirjutatutele. Kel huvi, võib uurida http://www.uesugitakashi.com/
Aga loomulikult vajus see kõik kohe uute asjade/aistingute/avastuste alla, ja kui ma teile lubaks, et kunagi ikka kirjutan, siis ilmselt läheb nii, nagu üks mu sõbranna on öelnud… lubad maad ja ilmad kokku kirjutada, aga kunagi ei tee seda.
Pärast silmiavavat Luksemburgi, pidin ma kohe kuhugi Belgradi taha kihutama. Ega ma täpselt ei teadnudki, kus see Golubaci nimeline koht asub. Belgrad on Budapestist järgmine suurlinn, pole muud kui sõida aga kohale, aga kui teeviit näitab ikkagi, et ees on 450 kilomeetrit ja sa oled lubanud kolleegile, et pärastlõunaks oled Belgradis ja kell on juba 11 ennelõunal, siis reguleerid kiiruse 150 peale (lootes, et diplomaatiline registrimärk kaitseb ka sel korral igasuguste trahvide eest) ja mõtiskled omaette, et kas kõik maailmas teevad umbes selliselt tööd, et kõigepealt kihutavad 150 km/h kohale, siis veavad kaks täispäeva koolitust, mis koosneb eranditult ülesannetest, rühmatöödest, rollimängudest, pidevast tagasiside andmisest, suhtlemisest-suhtlemiset-suhtlemisest, õnneks ka osaliste väga ergutavast rahulolust, ning kimavad siis samamoodi tagasi, olles kolme päevaga sõitnud taaskord maha 1300 kilomeetrit, muu, sh orienteerumine Belgradi kesklinnas ilma igasuguse GPSi või kaardita, pealekauba…? Seda ma lubasin endale küll, et kui kunagi aega peaks olema, löön ma 10 aastat vana mobiiltelefoni lauale ja nõuan tööandjalt sisse mõne natuke kaasaegsema seadme, millel ka GPS peal oleks.
Aga Golubac, täpsemalt sealne Doonau, võitis mu südame! Ma pean jälle sõber Google poole pöörduma, et te sellest kohast aimu saaksite, aga ütlen kohe, et ükski piltidest ei anna edasi kogu asja süngust ja võimsust. Küll ma siis jälle ise kord… eks!
Alustuseks peab ütlema, et ma olen üdini mereinimene, siis tulevad metsajärved ja siis kärestikulised Bosnia mägijõed. Mingid suured lahmakad Euroopa linnadest läbivoolavad solgineevad a’la Doonau jätavad mind täitsa külmaks (kas pole irooniline? 10 aastat väärtustamata elukeskkonda; ma olen veendunud, et väga paljud tahaksid minu asemel olla). Ja siis korraga seal allavoolu muudab Doonau oma palet. Esiteks muutub ilmatuma laiaks, seitse kilomeetrit, vähemasti järv, peaaegu et meri, mõlemal kaldal (sealpool juba Rumeenia) kerkivad sünged mäed, asjale lisab vürtsi vana kindlus, mis on plaanis lähiaastatel renoveerida. Doonaule tekib iseloom! Huvitav on ka see, et ehkki allavoolu, ja peaks veelgi saastatum olema, käib sealkandis Doonaul vilgas tegevus. Supelrand, Ungaris ei käi keegi Doonaus ujumas, taldrikul on Doonaust püütud ja maitseomaduste poolest väga hinnatud kala. (Mina isiklikult küll seda ei söö(ks).) Turism õitseb. Siuksel tohutul veekogul on siiski võimas puhastusvõime. Kuna Belgradist enam tööstusest tulenevat reovett peale ei tule, on Doonau palju puhtam kui Ungaris.
Kuna tegemist on siiski maakohaga ja suitsetamist eriti ei reguleerita (Serbia seaduse kohaselt saab meelelahutusasutus ise otsustada, kas keelab sees suitsetamise või mitte, ja suitsuvaba nurk tuleb tekitada ainult siis, kui kohvikul/restoranil on pinda rohkem kui 80 m2)¤, siis oli restoran, kus meile hommikut-lõunat pakuti, paksus suitsuvines ning selmet süüa, sõitsin ma mööda udust Doonau-äärset ja kahetsesin paksus udus väikse mootorpaadiga järvele, vabandust jõele, popsitavad kalamehi vaadates hirmsasti, et ma fotokat kaasa ei võtnud. Ja kohe paari päeva pärast siin Moldovas pidin ma seda jälle hirmsasti kahetsema.
Muide, selliseks rõskeks-uduseks ilmavahetuseks polnud ma enam sugugi valmis, Ungaris asusin teele +18ga.
Teiseks, koolituse viisime läbi kohalikus omavalitsuses, mis sarnanes oma sisustuse, tolmususe, allakäigu jm poolest ühe omavalitsushoonega Armeenias, kus ma 2004. aastal koolitust pidasin. Need omavalitsushoones on kohe siuksed puutumatud saarekesed üleüldiste muutuste keskel.
Aga selle nädala jooksul olen ma näinud palju võluvat Moldovat, millel sellest kahest korrusmajast koosneva linnaväravaga, millest ma siin hiljuti kirjutasin, miskit ühist pole. On lagunenud, aga imeilusate mosaiikidega bussiootepaviljonid, mida on kirjeldanud Marje Aksli oma „Minu Moldova“ raamatus (millest, ma pean ütlema, juba sellesama nädalaga välja kasvasin – mul on juba oma Moldova:) On imeilusad värvilised külad. Te peaksite neid nägema! Julgelt sinist, rohelist, valget. Puitnikerdustega aknapits, karniis, väiksed puidust nikerdatud tornikesed. Võluvad suveköögid lumises aias. Majaseintel on korduvad motiivid hobuste ja hanedega.¤¤ Hanekarju on kohutavalt palju igal pool. Mehed toestavad kõva talve järel viinamarjaoksi. Paari lambaga on orus jalutamas karjus. Surnuaias on kõik puuristid sinised. Ühes sellises külas, ma isegi ei tea täpselt, kus ta Euroopa kaardil asub, Rumeenia paistab kätte, Transnistriast võimalikult kaugel, pidin ma peaaegu ühe sellise maja ära ostma. See oleks ka ainuke kinnisvara, millele mul hammas peale hakkab:)
Ma olen rääkinud n arv inimestega, tüürinud ühes nendega läbi 30+ küsimusest, mis peaks aitama meil luua pilti valitsusväliste keskkonnaorganisatsioonide tegevusest ja probleemidest. Meil on olnud kolleegidega, nagu alati, tohutult lõbusad sõidud ühest kohast teise, teemaks näiteks täna nõukaaegne elu Moldaavias, Ungaris ja Eestis. Pidepunkte leiab igast küljest, aga kui minul on rääkida rohkem sellised naljakad lood a’la Disko ja Tuumasõda, siis Moldaavia reaalsus oli see, et neil polnud näiteks mitte ühtegi emakeelse raamatu poodi. Mu kolleeg tõi rumeeniakeelseid raamatuid endale koju Moskvast. Paar sellist asja, näiteks ka fakt rumeenia televisioonist, mis töötas kaks tundi päevas, ja millest 1,5 tundi vatras kingsepp, Mõtete Doonau, nagu ta ennast kutsuda lasi – Ceauşescu, ja sa mõistad, miks sul ei ole selles kandis peale hea veini, söögi, pitskaunistuste ning aastaid kolhoosiesimeeste poolt juhitud riiki jäänud heade ja tarkade inimeste mitte midagi imetleda.
Homme vaatan ma Turkish Airline’siga koju sõites ära teise poole filmist, mis siia lennates pooleli jäi. Ma loodan, et Mia pole vahepeale kogu eesti keelt ära unustanud. Kui ma talle viimati helistasin, ütles ta, et „emme, ma ei saa praegu rääkida, mu pitsa jahtub ära!“
¤ Zorica, mu Serbia kolleeg rääkis kunagi, kuidas esimesel suitsetamist reguleerival päeval läks ta jala läbi linna tööle ning mõtles, et mingi demonstratsioon on hakanud. Kõik inimesed seisavad väljas uste ees ja tõmbavad viimaseid mahve. Justiitsministeeriumi ees olevat oma 60 inimest olnud… see näitab ilmekalt suitsetajate ja põhimõtteliselt ahelsuitsetajate osakaalu.
¤¤ Ma üritasin Google'ist ka mõne külapildi leida, üsna asjata. No üks suvine hetk sealsamas võiks olla selline
Aga loomulikult vajus see kõik kohe uute asjade/aistingute/avastuste alla, ja kui ma teile lubaks, et kunagi ikka kirjutan, siis ilmselt läheb nii, nagu üks mu sõbranna on öelnud… lubad maad ja ilmad kokku kirjutada, aga kunagi ei tee seda.
Pärast silmiavavat Luksemburgi, pidin ma kohe kuhugi Belgradi taha kihutama. Ega ma täpselt ei teadnudki, kus see Golubaci nimeline koht asub. Belgrad on Budapestist järgmine suurlinn, pole muud kui sõida aga kohale, aga kui teeviit näitab ikkagi, et ees on 450 kilomeetrit ja sa oled lubanud kolleegile, et pärastlõunaks oled Belgradis ja kell on juba 11 ennelõunal, siis reguleerid kiiruse 150 peale (lootes, et diplomaatiline registrimärk kaitseb ka sel korral igasuguste trahvide eest) ja mõtiskled omaette, et kas kõik maailmas teevad umbes selliselt tööd, et kõigepealt kihutavad 150 km/h kohale, siis veavad kaks täispäeva koolitust, mis koosneb eranditult ülesannetest, rühmatöödest, rollimängudest, pidevast tagasiside andmisest, suhtlemisest-suhtlemiset-suhtlemisest, õnneks ka osaliste väga ergutavast rahulolust, ning kimavad siis samamoodi tagasi, olles kolme päevaga sõitnud taaskord maha 1300 kilomeetrit, muu, sh orienteerumine Belgradi kesklinnas ilma igasuguse GPSi või kaardita, pealekauba…? Seda ma lubasin endale küll, et kui kunagi aega peaks olema, löön ma 10 aastat vana mobiiltelefoni lauale ja nõuan tööandjalt sisse mõne natuke kaasaegsema seadme, millel ka GPS peal oleks.
Aga Golubac, täpsemalt sealne Doonau, võitis mu südame! Ma pean jälle sõber Google poole pöörduma, et te sellest kohast aimu saaksite, aga ütlen kohe, et ükski piltidest ei anna edasi kogu asja süngust ja võimsust. Küll ma siis jälle ise kord… eks!
Alustuseks peab ütlema, et ma olen üdini mereinimene, siis tulevad metsajärved ja siis kärestikulised Bosnia mägijõed. Mingid suured lahmakad Euroopa linnadest läbivoolavad solgineevad a’la Doonau jätavad mind täitsa külmaks (kas pole irooniline? 10 aastat väärtustamata elukeskkonda; ma olen veendunud, et väga paljud tahaksid minu asemel olla). Ja siis korraga seal allavoolu muudab Doonau oma palet. Esiteks muutub ilmatuma laiaks, seitse kilomeetrit, vähemasti järv, peaaegu et meri, mõlemal kaldal (sealpool juba Rumeenia) kerkivad sünged mäed, asjale lisab vürtsi vana kindlus, mis on plaanis lähiaastatel renoveerida. Doonaule tekib iseloom! Huvitav on ka see, et ehkki allavoolu, ja peaks veelgi saastatum olema, käib sealkandis Doonaul vilgas tegevus. Supelrand, Ungaris ei käi keegi Doonaus ujumas, taldrikul on Doonaust püütud ja maitseomaduste poolest väga hinnatud kala. (Mina isiklikult küll seda ei söö(ks).) Turism õitseb. Siuksel tohutul veekogul on siiski võimas puhastusvõime. Kuna Belgradist enam tööstusest tulenevat reovett peale ei tule, on Doonau palju puhtam kui Ungaris.
Kuna tegemist on siiski maakohaga ja suitsetamist eriti ei reguleerita (Serbia seaduse kohaselt saab meelelahutusasutus ise otsustada, kas keelab sees suitsetamise või mitte, ja suitsuvaba nurk tuleb tekitada ainult siis, kui kohvikul/restoranil on pinda rohkem kui 80 m2)¤, siis oli restoran, kus meile hommikut-lõunat pakuti, paksus suitsuvines ning selmet süüa, sõitsin ma mööda udust Doonau-äärset ja kahetsesin paksus udus väikse mootorpaadiga järvele, vabandust jõele, popsitavad kalamehi vaadates hirmsasti, et ma fotokat kaasa ei võtnud. Ja kohe paari päeva pärast siin Moldovas pidin ma seda jälle hirmsasti kahetsema.
Muide, selliseks rõskeks-uduseks ilmavahetuseks polnud ma enam sugugi valmis, Ungaris asusin teele +18ga.
Teiseks, koolituse viisime läbi kohalikus omavalitsuses, mis sarnanes oma sisustuse, tolmususe, allakäigu jm poolest ühe omavalitsushoonega Armeenias, kus ma 2004. aastal koolitust pidasin. Need omavalitsushoones on kohe siuksed puutumatud saarekesed üleüldiste muutuste keskel.
Aga selle nädala jooksul olen ma näinud palju võluvat Moldovat, millel sellest kahest korrusmajast koosneva linnaväravaga, millest ma siin hiljuti kirjutasin, miskit ühist pole. On lagunenud, aga imeilusate mosaiikidega bussiootepaviljonid, mida on kirjeldanud Marje Aksli oma „Minu Moldova“ raamatus (millest, ma pean ütlema, juba sellesama nädalaga välja kasvasin – mul on juba oma Moldova:) On imeilusad värvilised külad. Te peaksite neid nägema! Julgelt sinist, rohelist, valget. Puitnikerdustega aknapits, karniis, väiksed puidust nikerdatud tornikesed. Võluvad suveköögid lumises aias. Majaseintel on korduvad motiivid hobuste ja hanedega.¤¤ Hanekarju on kohutavalt palju igal pool. Mehed toestavad kõva talve järel viinamarjaoksi. Paari lambaga on orus jalutamas karjus. Surnuaias on kõik puuristid sinised. Ühes sellises külas, ma isegi ei tea täpselt, kus ta Euroopa kaardil asub, Rumeenia paistab kätte, Transnistriast võimalikult kaugel, pidin ma peaaegu ühe sellise maja ära ostma. See oleks ka ainuke kinnisvara, millele mul hammas peale hakkab:)
Ma olen rääkinud n arv inimestega, tüürinud ühes nendega läbi 30+ küsimusest, mis peaks aitama meil luua pilti valitsusväliste keskkonnaorganisatsioonide tegevusest ja probleemidest. Meil on olnud kolleegidega, nagu alati, tohutult lõbusad sõidud ühest kohast teise, teemaks näiteks täna nõukaaegne elu Moldaavias, Ungaris ja Eestis. Pidepunkte leiab igast küljest, aga kui minul on rääkida rohkem sellised naljakad lood a’la Disko ja Tuumasõda, siis Moldaavia reaalsus oli see, et neil polnud näiteks mitte ühtegi emakeelse raamatu poodi. Mu kolleeg tõi rumeeniakeelseid raamatuid endale koju Moskvast. Paar sellist asja, näiteks ka fakt rumeenia televisioonist, mis töötas kaks tundi päevas, ja millest 1,5 tundi vatras kingsepp, Mõtete Doonau, nagu ta ennast kutsuda lasi – Ceauşescu, ja sa mõistad, miks sul ei ole selles kandis peale hea veini, söögi, pitskaunistuste ning aastaid kolhoosiesimeeste poolt juhitud riiki jäänud heade ja tarkade inimeste mitte midagi imetleda.
Homme vaatan ma Turkish Airline’siga koju sõites ära teise poole filmist, mis siia lennates pooleli jäi. Ma loodan, et Mia pole vahepeale kogu eesti keelt ära unustanud. Kui ma talle viimati helistasin, ütles ta, et „emme, ma ei saa praegu rääkida, mu pitsa jahtub ära!“
¤ Zorica, mu Serbia kolleeg rääkis kunagi, kuidas esimesel suitsetamist reguleerival päeval läks ta jala läbi linna tööle ning mõtles, et mingi demonstratsioon on hakanud. Kõik inimesed seisavad väljas uste ees ja tõmbavad viimaseid mahve. Justiitsministeeriumi ees olevat oma 60 inimest olnud… see näitab ilmekalt suitsetajate ja põhimõtteliselt ahelsuitsetajate osakaalu.
¤¤ Ma üritasin Google'ist ka mõne külapildi leida, üsna asjata. No üks suvine hetk sealsamas võiks olla selline
reede, 10. veebruar 2012
A room with the view
Asja paradoks on selles, et tollal oli mul käsil teine-kolmas tööaasta RECis, ning praegu kümnes (fossiil olen). Ning mu ****tärnise akna taga laiutab selline datsadepiirkond, mida näeb/nägi üsna hiljuti Tallinna lennujaama maandumisel. Ning loomulikult ei ole mul fotokat ligi. Ma olen
Kunagi teismeas tahtsime sõbranna Maega arbuusihooajaks (tollal veel) Moldaaviasse sõita, aga impeerium hakkas lagunema enne, kui plaan konkreetsemaks sai. Täna lennujaamas tund (!!!) aega hotellist vastusaadetud autot oodates, tõdesin ma, et selle aja jooksul pole
Aga küll ma selle kolme aasta jooksul ka meeldivama üles leian, juhul kui mind Transnistrias (kus me ka õnnetuseks peame muutusi ellu viima) ei vahistata. Äkki jõuan ka mõnda arbuusikasvandusse. Näitan teilegi
Peale Transnistria on muidugi veel Valgevene küsimus: kui ma ühele sugulasele käsilolevat projekti kirjeldasin, siis ütles ta, et tema Lukašenkona paneks mu juba ette vangi ära ja ilmselt saabki sellest paras noateral kõndimine.
***
Mia on ikka veel Eestis, ise üritan pärast siinset Ungari ja Luxembourgi kaudu järgmise nädala lõpuks Eestisse tagasi jõuda, suusatada (mida jäi väheseks) ja siis tuleb tõesti Ungarisse, kus möllab Viktor Orban, permanentsemalt tagasi naasta. Huvitav, kas mul õnnestub veel Doonau peal triivivaid jäätükke näha. Midagi sellist pole mu silm veel enne näinud.
Eesti päiksepaistelistest talvepäevadest (ma tõesti ei saa aru inimestest, kes räägivad, kui pime on talvel), väljasõitudest, rabamatkast ja kultuurielamustest siis, kui pääsen ka piltide ligi.
70% kehasoojusest väljub pea kaudu. Hoidke müts peas.
Tellimine:
Postitused (Atom)