Ma tean, pealkiri kõlab kuidagi võõristavalt... Viimase kuue päeva jooksul olen ma ühes Theodoriga Moldova risti ja rästi läbi sõitnud ning mu Moldova-pilt on oluliselt täienenud, ikka ilusamaks ja maalilisemaks. Juunis ju teisiti ei saakski! Kesk-Moldova pastoraalmaastik (80% Moldovast on põllumaa ja karjakasvatuse all), kurvilised serpentiinid, mida ämmakeelteks kutsutakse, maaliline Raut. Transnistria nägin ka üle Dnestri ära. (Muide, Transnistriast on teinud väga humoorika dokfilmi Meelis Muhu ja Kristiina Norman, soovitan vaadata!) Aga kõige eksootilisemad on ikkagi need rohe-sinised külad, mida te siingi näinud olete ja mis võiks olla suurepärane turismiatraktsioon, kui esmajoones kohalikud seda, mis neil on, väärtustama hakkaksid, ja pikapeale ehk ka riigi toetus taha tuleks. Seda, et nad bussipeatuste mosaiigid korda teeksid, on vist juba palju palutud.
Aga et ilusaid pilte ei saa lasta raisku minna, siis siinkohal teile hoopis lavendlipõld, mis ilmus vaatevälja just siis, kui päike loojuma hakkas. Lõhna tunnete? Lavendlit kasvatatakse tohutult suurel territooriumil ja see läheb kõik ekspordiks, mida meie juba omakorda prantsuse lavendliseebina endale kalli raha eest soetame.
Ja loomulikult pole ükski maa miskit ilma kohalike inimesteta. Minul on selleks Rodica.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar