Kolmapäev, 26. oktoober 2011

Piroska

Selle sügise kõige suurem uudis on see, et Mia on hakanud Plameniga bulgaaria keeles rääkima. Kunagi kahesena ta rääkis, siis läks eesti keelele üle, sest Plamen ka täiesti adekvaatselt reageerib eesti keelele ning nad saavad omavahel kõik jutud aetud (inimene ju laiskloom). Aga nüüd on siis seni peaasjalikult passiivne bulgaaria keel end pinnale pulbitsenud ja Mia räägib ka omaette vahetevahel bulgaaria keeles. See on ikka tore, kui selline polüglott majas!!!

Söögilauas. Mia ja Plamen räägivad ja ma sekkun ka mõne bulgaariakeelse sõnaga. Mia imestusest peaaegu tooli pealt kukkumas: "Issi, emme räägib ka SEDA keelt!".

Helistan lasteaeda ja annan (ungari keeles) teada, et Mia täna aeda ei tule. Mia kuulab pealt ja kommenteerib siis (ilmselt minu aktsenti): "Kas see oli mingi nali või?"

Ungari keelega on nüüd nii, et ma küsin juba Mialt nõu. Ta oskab väga hästi ungari keelt eesti keelde ümber panna (ja vastupidi), eesti ja bulgaaria keele otsetõlkeid miskipärast aga teha ei oska..
Paremaid pilte ei ole hetkel kuskilt võtta, nii kui läks sügiseseks, läks ka kole uduseks ja pilve. Ning Albaania pildid ei ole veel korrastamisele allunud.

Neljapäev, 20. oktoober 2011

See sügisene tunne

Mia läks täna oma elu esimesele linnuvaatlusele! Kõikide kaunite kunstide esindajatest on lasteaed valinud just ornitoloogi, kellega koostööd teha. Me tõusime kollektiivselt tund aega varem, esimesse rõskesse ja pilves sügishommikusse, mis meil siin üldse selle aasta jooksul on olnud, justkui meelega sellisesse nagu võinuks olla Eestis, nagu oli Eestis kümme (!!!) aastat tagasi, kui maailmade kokkuvarisemiseni oli jäänud ainult mõned loetud kuud ja kui keegi oleks mulle siis öelnud, et mu tütar läheb kümne aasta pärast oma esimesele linnuvaatlusele, poleks ma mõistnud, miks see kõik nii kaua veel aega võtab. Kümme aeglaselt rutakat aastat.

Te teate ju küll seda, Dagö esimeselt plaadilt, kui kaks geeniust - Saatpalu ja Kikas - veel ühele lavale mahtusid. 

Me lõpuks kokku saime eile
ja mina istusin ja kuulasin
vist alati on keegi teine
su jutud kuulan’d mis mulle rääkisid
ja mina samutigi aegamisi lauseid
mis ammu valmis teht
kuid häälega ei ole hüüdnud välja
kannatanud paineid
olen endale neid hoi’d pool meelega

Oh Jumal kaua võtab aega
et kasvaks aju
kus mõte sees
oh Jumal anna meile aega
et mõelda mõtteid
millel mõte on sees

Me lõpuks kokku saime eile
kui enne eilset poleks tundnudki
kui oleks hoopis keegi teine
kes alatihti on öösel und mul viin’d
kuid ikka pooleli jääb teekond
nii ka seekord
vaid jõudsin öelda ma et armastan
jääb loota kunagi ehk istume nii veelkord
ah kui ärakell ei oleks karjatan’d

Neljapäev, 13. oktoober 2011

Peajalgsed koertega

Pildi allkiri: Emme ja Mia jalutavad Oprah ja Maxiga. 

Üsna hiljuti hakkas Mia inimese moodi olendeid joonistama (muide, ma tahaks kirjutada, et "on hakanud", aga ma lugesin ühest hiljutisest intervjuust algkooliõpetajaga, et germaani keeltele omane täismineviku kasutamine sööb eesti keelele omast lihtminevikku välja; mina sobin selle tõestuseks suurepäraselt).

Seda, et selliseid inimese moodi olendeid peajalgseteks nimetatakse, lugesin ma internetist, kui otsisin taga, millal lapsed joonistama õpivad:) Minust ei ole siikohal üldse tolku; ma sain juba lasteaias joonistamise järeleaitamistunde...

Tegelikkuses näevad Oprah ja Max välja sellised.... (koerte pildistamist peab veel kõvasti harjutama)

...ja Mia näeb ühes koertega välja selline. 

Et kaks koera on Miale ilmselgelt vähevõitu, ta käib söötmas ja mängimas ka veel naabrikoeraga.  Ja muide, koertega räägib ta inglise keeles! Nii et meil on nüüd ema-, isa-, lasteaia- ja koertekeel!


Õhtuti on meil väga meeleolukas jalutuskäik ülesmäge (meil ongi hetkel võimalik ainult üles- ja allamäge liikuda, tasapinnalisi vorme siin pole), mis näeb välja pigem tõsise treeninguna. Mia hoiab Maxi rihmast ja jookseb tema tempos, Opraht üritab taltsutada Plamen. See proua koer on nii tormakas, et teda ei jõua keegi kinni hoida, ainult kui Max väga kaugele taha jääb, ootab Oprah teda järele. Mäe otsas ootab meid üks martsipaniõuntega õunapuu. Me iga kord sööme suure hulga õunu (koerad kaasa arvatud), vaatame päikeseloojangut, tulede süttimist ning traavime siis alla tagasi.

Päike loojub siin juba kuskil poole seitsme paiku, nii et ega me iga kord seda pimedust ennetada ka ei suuda. Lisaks sätib seitse kuud kestnud suvi sügiseks ja meie mõnus õueelu hakkab lõpema.


Aga järgmine reportaaz tuleb kindlalt veel suvest - nädalavahetusest Joonia mere rannikul.

Neljapäev, 6. oktoober 2011

Balkani külaelu oma eheduses




Mul on hea meel, et minu tööga seotud komandeeringud ei piirdu peaaegu mitte kunagi ainult traektooriga lennujaam-koosolekuruum-lennujaam, vaid mul on tihti asja ka maale, mägedesse, mere äärde. Ja kui selleks vajadust pole, on siiski aega vähemasti ühel õhtupoolikul kolleegidega, kellest mitmedki on sõbraks saanud, maha istuda, kohalikku toitu nautida ja rääkida.

Seekord sattusin ma ehedasse serbia külla Pristina külje all, kus, nagu üleeelmises postituses ka mainitud, elavad sõbrad, kelle missiooniks on luua külalaste vabaajakeskus, kus saab käia koos mängimas ja turnimas ning kus lisaks saavad lapsed õppida ka inglise keelt. Vabaajakeskuse loomine pole läinud küll ilma tagasilöökideta, lisaks muidugi kohalike ilmselge usaldamatus sääraste tegevuste suhtes, a'la miks peaks olema kellelgi tahtmine pakkuda meie lastele tasuta ajaviidet, ilmselt on tegemist spionaaziga. Aga eks Daily ja Dejan kirjuta sellest rohkem.

Ma ei tea, kas Gračanica hiigelajad on juba möödas või alles ees, aga koht on mänginud tähtsat rolli Serbia ajaloos. Gračanicas asub üks serbia ortodoksi tähtsamaid kloostreid, mis oli keskajal Serbia kultuuri, diplomaatia ja poliitika keskuseks ja kus ka nüüd Kosovosse jäänud Serbia kultuuri- ja usueliit koondub. Kloostrisse on mh on maetud Serbia prints Lazar, kes hukkus kuulsas Kosovo lahingus türklaste vastu 1389. (Koostri olulisust nätab ka Vikipeediast leitud fakt, et Püha Jumalaema Serbia Assotsiatsioon on ehitinud kloostri peaaegu üksühele, ainult 18% suuremas mahus, uuesti üles ka Chicagos).

Kui ma Kosovost tagasi jõudsin ja oma serbia kolleegile, kellega ühes toas istume, ütlesin, et käisin Gračanicas, oli ta silmnähtavalt liigutatud. Loomulikult küsis ta kloostri ja külakese käekäigu kohta. Loomulikult vastasin ma, et kõik oli lihtsalt suurepärane, aga ei suutnud siiski jätta ütlemata, kui palju prügi igalpool vedeles. See tõdemus tegi teda muidugi kurvaks. Mitte selles suhtes, et see seal vedeleb (nii see lihtsalt on), vaid selles suhtes, et ma ei oleks pidanud seda üldse mainima.

Tegemist olekski tõelise ökokülaga - kui vähe nad meiega võrreldes tarbivad! - kui poleks seda suurt lagastamist. Olgu allolev pildiseeria väikeseks sisselõikeks ühte võimalikku eluollu. Daily ja Dejan on oodatud kommenteerima.

Esiteks paar pilti arheotüüpsetest soorollidest:)



Vana- ja noorperenaine, Daily ja Dejani üleaedsed.  


Astusime sisse majja, mille ees naine parasjagu vaipa pesi.

Ma oleks tahtnud majas rohkem pildistada, aga tundsin, et see pole eestiline. Igaljuhul on see esik. 

 Veel naabrite majapidamisi.






Selle pildi peal on mida isegi näete, ning selle kõrval leivaahi.

Maja ilma valge krohvita, täitematerjal on hobusesõnnik, 100% öko. 

 Eelmise maja kõrval on aga säänne maja - selle omanik kuulub kohalikku poliitilisse eliiti. 

Peatänava butiigid...


..ja küla prügila. 50 meetrit lasteaiast. 

Kohalikud neidised abielluvad 16-18 eluaasta vahel ja on 21. eluaastaks mõnikord juba lahutatud. Dejan lubas osta relva, kui Rebekka meheleminekuikka jõuab:) Ja lubas, et ükski serblane ega albaanlane teda endale ei saa.

Teisipäev, 4. oktoober 2011

Lasteaiatoit

Ma ei ole Kosovoga veel ühel pool, aga vahele üks kodune teema. Mia pole osanud kunagi öelda, mida ta lasteaias sööb (mäletatavasti rääkis ta eelmisel aastal iga päev, et sööb kartulisuppi), aga ka sel aastal pole osanud ta täpselt seletada, mis söögiks. Ilmselt tuleneb see asjaolust, et kodused söögid on teistsugused ning ta ei tea ungari toitude nimesid (eks ma ise ju saan ka menüüd lugeda, aga mis iga nimetuse taga ennast peidab, ma ei tea). Nii ma vähemasti arvasin ja loodan siiani, et enamikul juhtudel on asi selles.

Aga nüüd... oleme Miaga suures toidupoes. Ungari toidupoodides selliseid sooja- ja külmatoidu lette pole nagu meil, aga siiski mingeid grillitud kanakoibasid müüakse ja sellest letist mööda minnes, hüüab Mia korraga - näe lasteaiatoit! Ja mis ma näen - letil on pruunid paneeritud tahukad, ma ütleks et klotsid, mille kohta ei ole absoluutselt võimalik arvata, et tegemist on toiduga. Kala, kana, juust... ei tea. Paneeringut vaadates tuleb meelde inglise keelne termin deep fried ja too paneering ise on oma sentimeeter paks. Seda nad siis söövad. Viimastel päevadel on Mia ka kurtnud, et tal kõht pärast lasteaias söömist valutab. Üldse on tal selline mõiste nagu kõhuvalu tulnud meile seoses selle uue lasteaiaga.

Ausalt öeldes ei ole mul aimugi, mida teha. Paluda lapsele paneeritud toitu mitte pakkuda... perekonna tervisliku toitumise põhimõtetest lähtuvalt??? Vahetada veelkord lasteaeda...? Või võtta üle Mia ülioptimistlik suhtumine "Ah, pole midagi!" asjadesse, mis nihu läinud. Hommikuti on Mial õnneks kõht neljaviljaputru täis, aga muidu peaks ta sööma shokolaadikrõbinaid vaniljepiimas!

Fotol on ungari rahvustoit langos, mis on võrreldes paneeritud kuubikutega suisa meeldiv suutäis.

Ahh, ja eilne lugu tuli meelde - lapsele järele minnes oli teine mänguväljakul pidzaamapükstes. Ja nii me ka koju tulime, sest tavalisi pükse me üles ei leidnud ning teist seelikut/pükse kaasas ei olnud:)

Laupäev, 1. oktoober 2011

Kodus ja võõrsil

Kui ma olin paar päeva ära olnud, oli Mia jälle palju suuremaks tüdrukuks kasvanud, palju uusi nalju välja mõelnud ja uusi tegevusi leiutanud. „Mul on nii hea meel,“ ütles ta oma mängude juurest minu juurde joostes. "Miks siis?", küsisin mina. "Sellepärast, et Sa otsustasid ikka koju tagasi tulla!" Appi, ma olin ainult kolm ööd ära!!! Paradoks on ainult selles, et kohe järgmisel hommikul lähen ma uuesti lennukile.

Ega kahe sõidu vahepeal midagi muud ei jõuagi, kui et Mia jõuab mu magama panna. Talle meeldib mängida, et mina olen tita ja tema loeb mulle unejuttu. Unejutu lugemine käib nii, et kõigepealt topitakse mulle tekk kurgu alla, istutakse voodiäärele, võetakse kätte mingi suvaline raamat, seekord oli selleks eesti-itaalia sõnastik, visatakse jalg üle põlve ja hakatakse pihta "Ükskord tänapäeval…. " Mia lood hakkavad alati ükskord tänapäeval, mitte kunagi ennevanasti. Kusjuures see ei tule teadlikust vastandamisest, vaid tal ongi suunad ja ajavormid sassis. Üles-alla, eile-täna-homme, sisse-välja segi nagu kört-pärtli särk. Niisiis, ükskord tänapäeval loojus päike ja oravapoisid pidid magama minema... Ma pean ütlema, et tal on täitsa head narratiivid. Vahepeal kaob küll järg käest ära ja siis ta lagistab omaette oravapoiste tempude peale naerda, vahepeal ümiseb või kõõritab kõrgetel nootidel ja siis kannab väikeste improvisatsioonidega, kuid muidu minu sõnastuses ette tiraadi, miks rohkem unejuttu lugeda ei saa. «Aga kullake, väljas on juba kuu ning on hilja ja sa pead homme lasteaeda minema.» Nojah, siis on mäng läbi ja ma pean omakorda talle ette lugema enam-vähem kogu "Marta varvaste" raamatu. Seda raamatut on nüüd loetud oma kuu aega ja tüdimust pole veel peale tulnud.  

***

Aga täna on juba Pristina. Me oleme istunud õhtu otsa ühes kolleegidega Hemingway nime kandvas kalarestoranis ja ilmselt haiseme me vängelt nii kala, mida küpsetati sealsamas lahtisel tulel, kui ka siin alati kaaslaseks oleva suitsu järele. Restoranil menüüd ei ole, perenaine pakub välja Albaania rannikult toodud värsked mereelukad (nüüd, kui Pristinat ja Tiranat ühendab superhea kiirtee, on kraam on tõesti värske) ja me oleme õhtu otsa rääkinud kohalikke lugusid, mida ei jõua ära imestada ja mis paigutuvad eile Daily ja Dejaniga (eesti-serbia perekond) räägitud juttude konteksti. Viimati nimetatud tandem elab ühes oma lastega Pristina all serblaste külas Gračanicas eesmärgiga luua sealsetele külalastele vaba aja keskus, aga ühe kõrvaltootena võiks nad vändata Kusturica stiilis filmi oma elust ühes Kosovo serblastest naabritega. Elu oma eheduses, balkani vungiga reality check:) Ma olen täiesti veendunud, et säänne film saaks Soosaare antropoloogiafilmide festivalil esikoha. 

Üks, mis tundub mulle kõikide lugude kõrval ikkagi kõige absurdsem, on fakt, et Dejani ja Daily naabrid pole käinud 10 aastat Pristinas, kuigi nad elavad sellest vaid 10 kilomeetri kaugusel. Nad nimelt kardavad, et neid võidakse Pristinas ära tappa. Perepoeg, kes on natuke üle 20, väitvat, et ta ei julge minna, kuna ta võidakse äkki ära tunda. Sõja ajal oli ta 10 aastane!!!! Ma räägin seda kosovlasest kolleegile ja ta ütleb sama, mida Daily: brain washed by the Serbian TV ning räägib vastu sellise loo, et mul ja mu Bossil vajuvad suud sõna otseses mõttes lahti. Niisiis, meie endi kolleeg – serbia tüdruk, kellega minu kontor on üle koridori vastastikku, ehkki me palju ei suhtle, pidi tulema Kosovosse ühele töökoosolekule. Kuna ta – rahvusvahelise organisatsiooni rahvusvaheline ekspert!!! – aga kartis Kosovosse tulla, lendas ta Skopjesse, lasi end takso tagaistmel lösutades läbi Kosovo töökoosolekule sõidutada, pidas seal natuke vastu ning lasi end uuesti Skopjesse viia. Ta isegi ei võtnud meie Kosovo officiga ühendust, rääkimata muidugi Pristinasse tulekust. Ta kartis täpselt samamoodi nagu need algelise haridusega maainimesed, et inimesed saavad aru, et ta on serblane ning…?? Rohkem mu mõistus ei küüni – arvas, et ta lüüakse maha…? 

See ei saa lihtsalt olla ainult Serbia televisiooni ajupesu. See peab olema mingi tõsisem perekondlik, kogukondlik, riiklikult genereeritud hirm, mis ei allu mingitele faktidele ega tõetruule pildile, mida konkreetselt see minu noor haritud kolleeg võiks ju rahvusvahelisest meediast näiteks ammutada. Serblaste hirmu on eriti absurdne kujutada ette Kosovo parlamendi piirdeaial rippuva u. 800 albaanlase pildi taustal, keda ei leitud ja kes on osa 99' aasta sõja ohvritest.

Ma ei võta siinses loos mingeid pooli. Võib-olla kunagi kaua aega tagasi olin ma kosovlaste „poolel“, aga sa näed, kuidas aastad lähevad, iseseisvus on tulnud, korruptsioon, rumalus, absoluutne hoolimatus oma elukeskkonna suhtes (täna ütles parlamendi keskkonnakomisjoni esimees, et see, mis Kosovos toimub, on environmental genocide) on jäänud ning süvenev, siis pigem hakkad mõtlema siiski riigi elusuutlikkusele üleüldse.

Hea uudis on see, et 2012. aasta mais toimub Kosovos üleriigiline prügikoristuskampaania „Let’s do it!“. Jaanuaris pidavat kõik balkanlased, kes asja organiseerivad, Tallinnasse kokku toodama.