Esmaspäev, 7. november 2016

Mia imagomuutus

Mia sai endale prillid, ja kohe samal õhtul hakkas ta ka ilma komistamata ja koperdamata lugema - vahepeal oli mul juba mure, et inimene kirjutab ilma kirjavigadeta, aga lugeda sujuvalt ei oska.

Ja oh mis mõnu, ka prilliraamid leidsime kohe esimesest poest ning lapsevanema rõõmuks oli Instrumentaariumis mingi imeline allahindlus, mille käigus pidi ainult oma vanuse jagu protsendi täishinnast maksma. Ehk siis Mia puhul 8% täishinnast.

Prillid on seestpoolt roosad ja see roosa viskab jube vahvaid varje erineva nurga alt ja erinevas valguses. Ma ei ole näinud, et kellelegi prillid paremini sobiks kui Miale ja ta ise arvab samamoodi.



Neljapäev, 3. november 2016

Theo läks lasteaeda

Mina: "Theo, ära enam suuremaks kasva!" Theo: Aga miks Sina suureks kasvasid? Kui Sa oleksid väike, saaksime koos mängida, näiteks puzzlet kokku panna!" Ahh, kui valus! Puzzle on, aga pole, kellega seda kokku panna:(


Theodor hakkas viimaks lasteaias käima, aga ei lähe sinna sisseelamine niisama sujuvalt nagu Mial - liiga hilja viisin, on minu teooria, laps juba jagab, et maailmas on ka palju muud põnevat, kui iga päev lasteaias käia. Theo hakkab juba kodus anuma, et ärme parem lasteaeda lähe - ehkki ta on varajase ärkamisega ja võiks juba varakult seal ka kohal olla - autos muutub argumenteerimine kõvahäälsemaks ja lasteaeda sisse lähme juba suure nutuga. Minust jääbki ta kasvataja sülle nutma ning lõpema pidi see siis, kui ma nurga taha kaon. Õhtul vastu minnes on laps muidugi asjade käiguga väga rahul, aga kodus hakkab jälle, et "iga päev ei taha-ei taha lasteaeda minna". (Theo kasutab kordust, a'la "ma tahan putru-putru", kui tahab midagi rõhutada, see kostub väga naljakalt.)

Mia sai rahulikult üle ukse lasteaeda antud, kokku ju isegi kolme Ungaris ja ühte Eestis, suuremalt pabistamata, et kas ta ka võõrkeelses lasteaias hakkama saab, ja kuidagi juhtus nii, et tal oli ka iga kord seal keegi, kellele ta hirmasti meeldis. Kas siis söögitädi, kelle muside järele lõhnavana ta koju tagasi saabus, või kasvataja, kes teda juba kaugel käed laiali ootas, või mõni kiiresti leitud sõbranna.

Kuidas Mia Poska lasteias kohe esimese päeva esimesel tunnil sõbrannad leidis, nägin ma ise pealt. Viisime lapse mänguajal hoovi mängima, niikaua kui ma kasvatajaga rääkisin, ronis Mia turnimispuude otsa, kus istus kaks temasugust heledate tukkadega tüdrukut, ja kui nad sealt alla tulid, oli neist saanud juba südamesõbrannad. Ka kasvatajad ütlesid, et nad ei ole varem näinud, et keegi nii kiiresti suudab uude situatsiooni sisse elada. Kuigi näiteks kooliga läks meil terve aasta, alles nüüd, teisel aastal võib öelda, et oleme kollektiivselt sisse elanud ja Mial läheb hästi.

Mida ma öelda tahan, on vist see, et Theo lasteaias jääb natuke puudu sellest soojusest, mis igas Mia lasteaias olemas oli, no ja sellest ühes ka, kelle pärast sinna minna. Ehkki aega on, et endale sõbrad leida, pealegi pole Theo saanud väga regulaarselt veel lasteaias käiagi. Pärast väikest sisseelamist läks ta kohe kolmeks nädalaks Bulgaariasse keelekümblusele, suve ikka ka pikendama, kust naastes oli ta päev otsa täiesti vait ja edasi suhtles ikka ainult eesti keeles. Nii et kakskeelseks kasvamisest pole mul vajadust raporteerida....:) Siis tuli juba koolivaheaeg, mida ka lasteaialaps pidas, ja nii on see läinud.

Kui nüüd Mia Ungari lasteaia-ajast veel rääkida, siis ega ta meile tollal palju ei jutustanud, et mis ta seal tegi ja kuidas meeldis. Nüüd takkajärgi on aga lasteaiaaastad osa Mia Ungari-lapsepõlvest, millest ta hea meelega räägib ja mõnikord ka taga igatseb (eriti seda suurt valget linna, nagu ta Budapesti kutsub). Hiljuti rääkis ta mulle, et neil tehti lasteaia hommikuringis muude harjutuste sekka ka keeleharjutisi, ehk siis keel oli ahv, kes limpsis, ajas palli taga, lutsus ja matsutas. Kui geniaalne, kas pole? Mõnda aega tagasi ringles siin video ühest emast, kes oli oma lastele logopeedilisi harjutusi välja mõelnud, selgub, et Ungaris on logopeedilised harjutused riikliku programmi osa, et kõneprobleeme ennetada. Nii et kokkuvõtteks pean ma ütlema, et kui ma ka siin vahetevahel virisesin Ungari lasteaia üle, või õigemini pigem nagu igatsesin pidagi muud, siis tegelikkuses on Mial head mälestused ja peale toiduteema polnudki vist põhjust virisemiseks.

Keele on Mia praeguseks muidugi unustanud, millest on kahju, eriti kui mõelda, kui hästi ta seda viimaks oskas, aga mingi keeletunnetuse on ta küll saanud. Muidugi nostalgiline suhe ungari keelega on Mial jäänud ja nt telekas Orbanit kuuldes väidab ta, et saab aru, mida onu räägib. Ega ikka ei saa küll, keegi ei saa.

Kuna postitusi on nii harva, võib panna ka pilte aegade tagant. Üleval Theo 3. sünnipäeval sel suvel, all Mia lasteaia lõpetamisel kaks suve tagasi.