Theo läks lasteaeda

Mina: "Theo, ära enam suuremaks kasva!" Theo: Aga miks Sina suureks kasvasid? Kui Sa oleksid väike, saaksime koos mängida, näiteks puzzlet kokku panna!" Ahh, kui valus! Puzzle on, aga pole, kellega seda kokku panna:(

Theodor hakkas viimaks lasteaias käima, aga ei lähe sinna sisseelamine niisama sujuvalt nagu Mial - liiga hilja viisin, on minu teooria, laps juba jagab, et maailmas on ka palju muud põnevat, kui iga päev lasteaias käia. Theo hakkab juba kodus anuma, et ärme parem lasteaeda lähe - ehkki ta on varajase ärkamisega ja võiks juba varakult seal ka kohal olla - autos muutub argumenteerimine kõvahäälsemaks ja lasteaeda sisse lähme juba suure nutuga. Minust jääbki ta kasvataja sülle nutma ning lõpema pidi see siis, kui ma nurga taha kaon. Õhtul vastu minnes on laps muidugi asjade käiguga väga rahul, aga kodus hakkab jälle, et "iga päev ei taha-ei taha lasteaeda minna". (Theo kasutab kordust, a'la "ma tahan putru-putru", kui tahab midagi rõhutada, see kostub väga naljakalt.)

Mia sai rahulikult üle ukse lasteaeda antud, kokku ju isegi kolme Ungaris ja ühte Eestis, suuremalt pabistamata, et kas ta ka võõrkeelses lasteaias hakkama saab, ja kuidagi juhtus nii, et tal oli ka iga kord seal keegi, kellele ta hirmasti meeldis. Kas siis söögitädi, kelle muside järele lõhnavana ta koju tagasi saabus, või kasvataja, kes teda juba kaugel käed laiali ootas, või mõni kiiresti leitud sõbranna.

Kuidas Mia Poska lasteias kohe esimese päeva esimesel tunnil sõbrannad leidis, nägin ma ise pealt. Viisime lapse mänguajal hoovi mängima, niikaua kui ma kasvatajaga rääkisin, ronis Mia turnimispuude otsa, kus istus kaks temasugust heledate tukkadega tüdrukut, ja kui nad sealt alla tulid, oli neist saanud juba südamesõbrannad. Ka kasvatajad ütlesid, et nad ei ole varem näinud, et keegi nii kiiresti suudab uude situatsiooni sisse elada. Kuigi näiteks kooliga läks meil terve aasta, alles nüüd, teisel aastal võib öelda, et oleme kollektiivselt sisse elanud ja Mial läheb hästi.

Mida ma öelda tahan, on vist see, et Theo lasteaias jääb natuke puudu sellest soojusest, mis igas Mia lasteaias olemas oli, no ja sellest ühes ka, kelle pärast sinna minna. Ehkki aega on, et endale sõbrad leida, pealegi pole Theo saanud väga regulaarselt veel lasteaias käiagi. Pärast väikest sisseelamist läks ta kohe kolmeks nädalaks Bulgaariasse keelekümblusele, suve ikka ka pikendama, kust naastes oli ta päev otsa täiesti vait ja edasi suhtles ikka ainult eesti keeles. Nii et kakskeelseks kasvamisest pole mul vajadust raporteerida....:) Siis tuli juba koolivaheaeg, mida ka lasteaialaps pidas, ja nii on see läinud.

Kui nüüd Mia Ungari lasteaia-ajast veel rääkida, siis ega ta meile tollal palju ei jutustanud, et mis ta seal tegi ja kuidas meeldis. Nüüd takkajärgi on aga lasteaiaaastad osa Mia Ungari-lapsepõlvest, millest ta hea meelega räägib ja mõnikord ka taga igatseb (eriti seda suurt valget linna, nagu ta Budapesti kutsub). Hiljuti rääkis ta mulle, et neil tehti lasteaia hommikuringis muude harjutuste sekka ka keeleharjutisi, ehk siis keel oli ahv, kes limpsis, ajas palli taga, lutsus ja matsutas. Kui geniaalne, kas pole? Mõnda aega tagasi ringles siin video ühest emast, kes oli oma lastele logopeedilisi harjutusi välja mõelnud, selgub, et Ungaris on logopeedilised harjutused riikliku programmi osa, et kõneprobleeme ennetada. Nii et kokkuvõtteks pean ma ütlema, et kui ma ka siin vahetevahel virisesin Ungari lasteaia üle, või õigemini pigem nagu igatsesin pidagi muud, siis tegelikkuses on Mial head mälestused ja peale toiduteema polnudki vist põhjust virisemiseks.

Keele on Mia praeguseks muidugi unustanud, millest on kahju, eriti kui mõelda, kui hästi ta seda viimaks oskas, aga mingi keeletunnetuse on ta küll saanud. Muidugi nostalgiline suhe ungari keelega on Mial jäänud ja nt telekas Orbanit kuuldes väidab ta, et saab aru, mida onu räägib. Ega ikka ei saa küll, keegi ei saa.

Kuna postitusi on nii harva, võib panna ka pilte aegade tagant. Üleval Theo 3. sünnipäeval sel suvel, all Mia lasteaia lõpetamisel kaks suve tagasi.

Emme, mis see on?

"Emme, mis see on?" "See on vetsupaber." Nõudlikumalt: "Mis see ON?" Olgu, vaatame asja lähemalt: "See on vetsupaberimuster". "Mis see on?" "See on tõmbelukk". "Mis see ON?" (ilmselt tähenduses milleks see on?, mida sellega tehakse?) "Näed, need on lukuhambad, nad asetuvad oma kohale, kui lukk kinni tõmmata ja nii lähebki jope selga." "Emme, mis see on?" sajatuhandendat korda silmadega mööda uksi, lage, seinu, kõike, kõike ringi uudistades, et siis kuhugi pilguga pidama jääda. "Aga ütle ise, mis see on?" "See on torustik, siit läheb vesi alla veepuhastusjaama," ütleb Theo. Et siis kohe pöörduda tagasi küsimuse juurde, MIS SEE ON?

Kui lastekasvatusraamatud rääkisid sellest, kui aeganõudev lapsevanemale, kuid kui avastusterikas lapsele on ka kõige tavalisem teekond kodust mänguväljakule, siis päris täpselt ma sellest ikka aru ei saanud. Miat oli küll väga kerge punktist a punkti b liigutada, nii hästi allus korraldustele, ent Theoga on absoluutselt teine lugu. Iga asfaltipragu, iga puuoksake, kivi, aiateivas, undav elektrikapp, eelmise aasta kõrreke lume seest paistmas... kõik, kõik, kõik tuleb läbi uurida ja sealjuures muidugi emmet küsitleda!

Mia oli rohkem selline sisekaemuslik: ta võis vaadata tundide viisi raamatuid (täpsemalt siis uurida raamatuillustratsioone) ning ainuüksi nende illustratsioonide põhjal suutis ta täiesti täpse sündmustiku tuletada. Theo nii suur raamatufänn ei ole. Tal on küll mõned onud, nagu onu Petsson ja onu Heino (Vaiksoo), keda ta fännab, aga kes see Pippi Puksukk on, ta kohe kindlasti ei tea. Pole olnud aega tutvuda. Teda huvitab ikka 200% päriselu ja päristoimetamised, sh ka söögitegemine, koristamine, kodupidamismasinad, poeskäimine. No ja muidugi ben ja teised loomad telefonis. Neid Mia ajal ei olnud.

Viimaks on blogist kasu ka: Mial peab esitama 1. aprilli puhul omaloodud keelenalju (nt selliseid, mida ta keeleliselt arenedes tegi), tegin väikse inventuuri, no neid ikka leidub, vähemasti 1. klassi õpetajale esitamiseks. Aga sellega seoses hakkasin mõtlema, et kas Theol ka mõni tore keeleline vingerpuss on. Peale selle, et ta õhupalli puhupalliks ning kukerpalli hüppepalliks nimetab miskit muud ette ei tule. Aga neid kahte ma küll parandada ei raatsi.   

 

Kollane jalgratas, esimene kevadekuulutaja:)

Lasteaed on kadunud!

Kahe ja poolene Theo on juba ammu lasteaiaküps, aga kui hästi läheb, pääseb ta sinna sügisel, sest 2016. aasta sügiks ma ta ka kirja panin! Ei tulnud pähe, et ta võinuks tahta sinna varem minna. Aga kuidas ta tahab ja kui surmigav on tal kodus üksinda mängida!!! ! Igapäevane vestlus on meil selline, et "homme lähme lasteaeda, eks ole".... ja kui minu poolt on paus, siis täiendab ise "...või kooli!" Üks hommik, tegelikult juba mitu kuud tagasi, kui ta oli jälle lasteaialainel, ütlesin ma, et me peame vist sulle tõesti lasteiaia otsima, mille peale Theo tõeliselt siiralt imestades: "Kas lasteaed kadus ära? Otsime üles!"

No ja siis mõni päev hiljem pidin ma hommikul Miat kooli viies Theo kaasa võtma ning ma võtsingi ta otse voodist magamise pealt, tekk ümber. Teepeal ärkas Theo muidugi üles, uudistas mind väga suurte silmadega, mõtles, mõtles ja välja mõtles! "Kas me nüüd lähemegi lasteaeda?" küsis ta viimaks. Ja kui ma selle peale midagi ei vastanud, mõtles ta veel natuke ja ütles siis "aga mul ei ole ju pükse jalas!" Siis me küll naersime Miaga kõvast. Asi ise lõppes muidugi nutuga sel hetkel, kui Theo sai aru, et sisse pööratakse mummi poole. Vot sel hommikul oli ta mu peale tõelisest vihane! Nii vihane, et ma pidin teki sisse mässitud lapse paljajalu lumele panema, sest ma lihtsalt ei suutnud seda väänlevat olendit oma käes enam hoida, kui uksi lahti tegin. (Vahemärkuse korras: see ei jäänud muidugi märkamata naabrinaisele, kes oli sellest kohe esimesel võimalusel mu emale ette kandis.) Theole muidugi meeldib mummi juures väga ja kui me sealt koju tuleme, paneb ta kohe ette, et hakkame tagasi minema, aga ta saab ka väga hästi aru, et lasteaias mitte käies jääb tal hulk toredaid asju tegemata.

Võimlemisest Solvi juures oleme ammu välja kasvanud, ühest lauluringist, mis mulle logistiliselt ja ajaliselt kõige paremini sobis, juhatati meid hiljuti viisakalt välja, sest Theo olevat ka sellest välja välja kasvanud. Uus lauluring, mis hakkab laupäeva hommiku kohta liiga vara, tundub mulle titekas, aga Theole vist siiski sobib. Välja arvatud sel hommikul, kui ta oli mind üles ajanud, et laulma minna, me olime linna teise otsa sõitnud ja siis ta keeldus uksest sisse minemast, väites, et rohkem ta laulda ei taha ning temapärast võiks liikuda järgmise päevakorrapunkti juurde, milleks on meil pannkoogid Telliskivilinnakus.

Kunstiring, kuhu ma olen ka lubanud minna, läheb mul pidevalt meelest ära ja kodust käelist tegevust ei harrasta meist Theoga keegi:( Lisaks jääb mõningatel kiiretel päevadel laps ka täiesti tubaseks, sest kellelgi ei ole aega talle selga panna ja välja minna.

Seega: kõik lootused on lasteaia peal! Theo võib lugeda sissesaamiseks "meie kiisul kriimud silmad, istus metsas kännu otsas... " See on tal ilusti peas!

   

Enne ja pärast

Viimane märguanne sellest, et Theo poolde selga ulatuvad blondid lokid tuleb ära lõigata, tuli siis, kui ma läksin lapsele mummi juurde järele, ning ta oli poisile ümberpeapatsi pununud (no et juuksed jäävad silme ette!). Poiss ise käis juba ammu juuksekumm randmel, sest mine tea, millal on vaja juuksed patsi panna. Lisaks pidevad kommentaarid, et küll on õe nägu poiss, või võõramatelt: kes ta nüüd on, kas poiss või tüdruk... Ja ega ma ise ka patust vaba ei ole, mõnikord, kui teised veel magasid, proovisime Theoga Mia kleite selga, sahistasime satse ja itsitasime väljanägemise üle. Tegelikult ma arvangi, et beebidel pole sugu, pane aga kleit selga, lõks pähe ja ka kõige poisim poiss muutub tüdrukuks. Aga Theo ei ole enam beebi - lihtsalt neid beebijuukseid oli kuidagi hirmus raske maha lõigata - nendega läksid ju nii lokid kui ka tõeliselt heledad salgud (plaatinablondist, nagu ta aastasena oli, kasvas ta mõnevõrra varem välja).

Aga ära tegime - välja tuli šikk poisipea ja üks hoopis suurem poiss. Ma ei väsi imestamast, kui täiuslikult välja kujunenud isiksus on juba kahe ja poolene tegelane!

Enne juuksurisse minekut...

... ja pärast. Mainimata ei saa vist jätta ka fakti, et Theo juuksur on ühtlasi ka president Toomas Hendrik Ilvese juuksur;) Või peaks ütlema vastupidi? Kuidas Mia esimest korda juuksuris käis, saab lugeda siit

Kui juba pildistamiseks läks.

 _____

Ning lõpetuseks üks üleeelmise suve pilt, kus me kõik oleme palju nooremad ja blondimad...:)

Kuidas Theo rääkima hakkas

Theo ja Markus kevadel. 

Küsimuse, miks ma Theo rääkimahakkamisest, mis toimus augustis, oktoobris kirjutan, loodan ma lahendada järgmises sissekandes. Aga asi ise toimus nõndaviisi, et oma aastaseks sünnipäevaks ütles Theo umbes 10-15 sõna (osa neist bulgaaria keeles) ning oma kaheaastaseks sünnipäevaks ütles ta ikka veel neidsamu sõnu, ning ma hakkasin juba muretsema, et mida ma perearstile, kelle juurde oli tavapärane kord-aastas-kontrollimise-aeg kinni pandud, ütlema peaks. Ilmselt siis seda, et kuna Theo on nii ilmekas, ekspressiivne ja oma, mõistame me teda "poolelt sõnalt", ja sestap pole tal olnud vajadust sõnavara välja arendada. Aga natuke tegi ikkagi murelikuks, et ta ei suvatsenud ka järele korrata sõnu, mis me talle selleks eesmärgiks ette sööstsime (nii, nagu see peaks raamatu järgi käima). Aga siis tuli üks augustikuupäev, just enne, kui me pidanuks arsti juurde minema, kus Mia ja Theo pikutasid maal voodis ning Mia hüüdis mulle, et tule siia, Theo kordas just mulle järele "kassikala" ja "koerakrõbinad", ning täpselt sellest hetkest hakkaski Theo rääkima. Alguses kiusasime me teda igasuguste toredate sõnadega nagu "akutrell" ja "trotuaar", mida ta kohe ka välja hääldas, aga siis sai tal sellest mängust kõrini, ta hakkas vastama "ei trotuaar" ja mõni aeg hiljem lihtsalt "ei taha". Samas valis ta kõnest ise välja, milliseid sõnu järele korrata (millises keeles, polnud oluline), nii et kohati oli kajaefekti tõttu täitsa raske rääkida. No ja sellest arenes juba mitmesõnaline lause ja pikem jutt. Nüüd kaheaastaselt ja neljakuuselt polegi midagi, mida rääkitud ei saaks!

Theo lemmiksõnaks ja -agregaadiks on "kopp", nagu mummi ütleb, hakkavad lapsel isegi põsed suurest erutusest õhetama, kui koppa näeb. Talle hirmasti meeldib autoga sõita, siis saab rahulikult liiklust jälgida ning kõik kraanad ja kopad uue värske pilguga üle vaadata. Kaua aega ei saanud ma aru, mis ta ta tahab öelda, kui ütleb "come stai?", et kas tõesti pursib itaalia keelt, aga siis selgus, et tegemist on lihtlabase kombainiga.

Muusika meeldib ja kõrva on (eile näiteks ümisesin midagi Mia viiulirepertuaarist, automaatselt, mõtlemata, mis see olla võiks, Theo puges sülle ja laulis kaasa - Anneke-Anneke - täpselt see laulu nimi ongi), tantsida meeldib, suhelda meeldib (ma ütleks, et sotsiaalselt täitsa lasteaiaküps), magada meeldib - ma tean, kui kadedaks ma kõik väikelastemammad teen, aga harvad pole juhused, kus ta, eriti väljas, neli tundi järjest lõunaund magab, ning see ei takista kümnetunnist katkematut ööund. Kusjuures päevaunega on veel selline nali, et kui magab kärus maja taga, siis ärkab üles, teeb ringi ümber maja ja tuleb täiesti iseseisvalt uksest sisse. Ma ei tea, kas ta käib vahepeal liivakastis ka mängimas, see jääb ka teepeale ette. Kui ta kevadel esimest korda sellist nalja tegi, kohkusime küll ära. Põhimõtteliselt on kärus magav laps kogu aeg vaateväljas, aga olime Plameniga mõlemad seljaga veranda poole, arvutite taga küürus, kui korraga käis välisuks ja väike tegelane, tekk järel lohisemas, esikusse astus. Ja magama võib ta põhimõtteliselt minna nii, et ütleb, et lähme magama, ronib voodisse, võtab miski asja kaissu, tõmbab teki kurgu alla ja jääbki magama. Ehkki loomulikult eelistab ta magaminekut ühes raamatulugemisega, jääb ta tihti juba lugemise ajal magama.

Diplomaat on Theo ka, selle asemel, et öelda "ise" ütleb "Theo aitab" - no kuidas sa siis abi vastu ei võta. Theo aitab juba kõiges (mõnikord segab kl 7 hommikul ka pliidi ääres Miale putru, sellal kui koolilaps ise alles teises toas põõnab), nii et ma ütleksin, et very self-sustainable little boy, täitsa hästi saab oma eluga hakkama.

Minu kogemus nii Mia kui ka Theoga ütleb, et pole midagi lihtsamat maailmas, kui olla beebi ja väikelapse emme. Hiljem on hoopis teised lood....

 Tagarannas, Saaremaal.

Angla tuulikus ühes Matiasega. 

Theo, poolteist ja enamgi veel

"Theodor on kõigest poolteist ja oskab ise nina nuusata", kuulutan ma Plamenile, "Mia ei osanud seda veel viieaastasenagi". "See-eest", vastab Plamen, "oskas Mia rääkida." (Remargi korras: Mial oligi tegelikult väga raske nuuskama õppida, sest tal ei olnud nohu (köha ega palavikku - jaa, ka nii või olla!), samas kui Theol jookseb see nina ikka üsna ohtrasti. Kui Mial viiesena mingi allergilise nohu sai, avastasime, et appi-appi, ise suur inimene, aga nuusata ei oska.)

Paar nädalat hiljem. "Plamen, Kristi käis mingil kõnearenguloengul ja seal räägiti, et andekad lapsed hakkavadki hiljem rääkima." Vaikus, siis Plamen: "Jah, aga mitte väga palju hiljem."

Ma lubasin endale, et teen ühe beebuski-sissekande (jaa, me kutsume teda ikka veel beebiks) vähemasti siis, kui Theo on saanud poolteist, nüüd on sellest peagi kaks kuud jälle möödas. Aga ega selle kahe kuuga pole ta miskit uut - kui rääkimisest rääkida - ütlema hakanud ja üldse pole ta viimase poole aasta jooksul oma sõnavara eriti täiustanud, kuid sellest hoolimata on meil ehtlapsevanemlikult tunne, et Theo on hirmus nutikas tegelane:)
     
Kuidas Mia pooleteiseaastasena rääkis, on kirjas siin ja kõigest kuu aega edasi loendas Mia juba üks-kaks-kolme nagu ma keeleteemat üle lugedes teada sain. (Küll ma olin ikka tubli kirjutaja. Mitte kõike ei ole võrdväärselt huvitav lugeda, aga see fakt iseenesest, et miskit on kirjas!)
 
Theo sõnavarra kuulub endiselt "ei tea", kui ta näiteks lutti tahab, ei ütle ta mitte "lutt" või miskit sinnakanti, vaid kõnnib käed laiali toas ringi ja korrutab "ei tea-ei tea". Siis "ei taha", "ei oska","auh-auh", kõikide loomade kohta, "Kaid" - kui ma küsin, mis minu nimi on, kujutage ette, see laps pole veel kordagi "emme" öelnud, "Theo", "pall", "kala", "anna", "pane", "aitäh" ja "kuia" - see tähenbab "kuidas, milline, kes, kellega, kus, kas" no ja siis üks-kaks bulgaariakeelset sõna. Ongi kõik. Lisaks "mõmm-mõmm, nutab karujõmm"ile ümiseb ka esimesi takte laulust "Kauges külas..." ja teisi, omaloomingulisi laule. Aga sellest sõnavarast ühes üliilmekate oioioi-de ja aiaiai-dega piisab, et end arusaadavaks teha. 

Koristamist ja kasimist pole ta veel maha jätnud, päeva tipphetkeks on tolmuimeja väljavõtmine, mõnikord on kohe esimese asjana hommikul ärgates vaja tolmuimeja juurde joosta. Ja kuna tal on ka endal väike mängutolmuimeja, siis imeb ta sellega tolmu nii, et korjab põrandalt pudi kokku ja viskab tolmuimeja torusse. Joonistada meeldib, kõik seinad on täis joonistanud, seda ei juhtunud Miaga mitte üksainumas kord. Raamatuid meeldib ka vaadata, eriti autoraamatuid, aga mitte sellise süvenemisega nagu Mia seda tegi.

No ja muidugi meeldib talle elu, asju ja mehhanisme uurida. Turnida, palli visata (see käib ikka poistel teisiti). Ning magada! Ta on kuldmagaja: pikad ööd, täpselt niikaua, kui kellegi teise kehasoojus tema kõrvalt lahkub ja päeval ikka ka neli tundi. Kelgumäele minnes suudab ta esimese kolme minutiga kelgul magama jääda ja siis on seitsme minuti pärast dilemma, et kas ajada laps üles ja kelgutama asuda või vedada unekott koju tagasi. Neli tundi kelgu peal põõnata pole miski probleem, isegi kael ei jää vist kangeks. Üldse mõjub talveilm nagu unenarkoos.

No ja strateegilised mõõdud ka: 11 kilo ja 86 cm, ehk siis oluliselt pikem ja oluliselt kõhnem kui Mia samal ajal.

Aga penikoormasaabastega läheneb meile ka miski, millest me seni midagi ei tea - terrible two -, kes meie ülileebe poisi kümme korda päevas nelja tuule poole ajab. Kui miskit ei meeldi, jookseb Theo korteri kõige tagumisse nurka, viskub maha, lööb pea otseloomulikult ära, ja on solvunud. Solvumine läheb küll sekunditega üle, aga peagi on uus platsis. Miaga oli ju nii, et polnud midagi, ei olnud hullu kahest, koledalt iseseisvumist nõudvat kolmest, ma-ei-tea-missugust neljast... tal jäid nagu need arenguetapid vahele, ta oli kogu aeg hirmus mõistlik laps ja me juba mõtlesime, et me saame selle kõik topelt tagasi, kui ta teismeliseks saab. Aga ei, see tuli ikka palju varem. Kuskil viie ja pooleselt ning läbi kuuendal eluaastal tegi ta kõik need vahelejäänud etapid tagasi ja me saime seda kõik kuus korda suuremana läbi elada. Äkki üks väike solvuv kahene pole midagi selle kõrval, aga igaks juhuks tuleks lapsevanemaks olemise raamatud välja otsida!

Nagu teada, oli jaanuaris 19 tundi päikest, valgemat objektiivi ei ole ma endale muretsenud ja sestap siin paar pilti Theodorist, mis tehtud septembris. Ühe postituse sellest perepildistamist pean ma ikka veel tegema, ei saa lasta häid pilte raisku minna:)

Hotelliaknast välja vaadates

Kunagi olen sellest juba kirjutanud, et umbes aastal 2005 Pristinas oma hotelliaknast välja vaadates tekkis mul mõte, et võinuks (just et "võinuks", mitte et "võiks") oma hotellivaated üles pildistada ja sellest RECi konverentsisaalis näituse teha, saaks hea sissevaate piirkonna elusse-olusse. Sest alati jääb ju silmapiirile miski, millest saaks terve loo jutustada.

"Võinuks" seepärast, et palju neid hotelliaknavaateid nüüd ikka veel koguneb, parimad justkui ära olnud... arvasin ma aastal 2005. Aastal 2014 ei ole ma ikka veel süstemaatiliselt oma aknavaateid koguma hakanud, aga RECi konverentsisaalis on mu (teiseteemalisi) fotosid juba küll üleval rippunud. Kõige toredam oli aeg, kui saali sisenedes mind umbes aastajagu meie rootsipunane maamaja ühes õunapuuaiaga tervitas. Nii läheb elu.

Aga hotellivaated on ikkagi natuke kripeldama jäänud projekt. Siin näiteks on vaade minu 
****hotelli, milles ma Chisinaus olles tavaliselt peatun, aknast. Ilmselt vaade tärne ei riku.

Ja siin, justkui kompensatsiooniks, eks, on vaade eelmise nädala hotellitoast (Aadria mere rannikul Budvas).

Kui tavaliselt on lihtsalt konstateering, et jälle ilus Montenegro, siis novembri lõpus lööb selline pilt ikka hinge kinni! Eriti, kui oled hommikuhämaruses juba akendeta konverentsisaali laskunud ja siis esimese kohvipausi ajal "pinnale tõused". Ning ilmateade räägib lakkamatutest paduvihmadest ja umbes selleks oled end ka valmis pannud. 

Välibasseinid olid küll juba suletud, aga meri oli ju lahti! Ning seal me ka ujusime - minu isiklik rekord nii hilissügisel ujuda -, kusjuures tõestus sellest, et vesi ei olnud külm, on minu lõunamaa kolleegid, kes minuga ühinesid. Aga kõige mõnusam ujumine toimus siiski nii, et kõigepealt kütsin korralikus soome saunas kere soojaks, siis jalutasin hommikumantlis mererannale ja hüppasin vette. Võimatu oli seal välja saada, aga kui juba väljas, siis jälle sauna. Uhh, see oli niisamahea, kui saunast lumehange! 

Pildid on inimtühjad, aga tegelikult oli koos meiega 100 valgevenelast ja moldovlast, kelle seas oli ka inimesi, kes polnud mitte kunagi elus merd näinud. Kas pole mitte meeldiv esmatutvumine?

Viimased kolm aastat on olnud hullumeelselt pingeline: sisuline töö (ja mõttetöö ka ühe arenemisvõimetu kolleegi eest), meeletustes kogustes paberimajandust, Valgevene KGB, kellele on just minu kodanikuühiskonna programm pinnuks silmas, tööalaselt keerulised inimsuhted mõningate kolleegidega, kellega ma eelneva 10 aasta jooksul - õnneks, õnneks - ei olnud pidanud koostööd tegema. Ok, me võime asjades kokku leppida ja seda me ikka ja jälle teemegi, aga me veregrupp ei ole sama. Valgevene ja Moldova kolleegid, kellega ma kohtusin esimest korda Borjomis aastal 2003 ja kellega ma olen valmis iga kell luurele minema, trobikond uusi noori sõpru keskmise vanusega 23 eluaastat!!! I love them!

No ja siis veel Theodorike, kes kuni eelmise nädalani minuga igal pool kaasas käis, kõik need 100 inimest tulid teda Budvas tutiplutitama, arusaadav, et osa nägusid talle ei meenunud ja ta puhkes vahetevahel nutma... Mu kohver on koju tulles alati raskem kui minnes, ehkki kaks kolmandikku  mähkmevarudest on kadunud, on see seevastu täis mängukarusid, shokolaadi, veine või kangemat alkoholi. Minu enda eelistused, kui ma üldse jõuan vanakraami- või kunstiturule, on natuke teistsugused. Aga kõik leiab kasutust! 

Kunagi varem pole ma tundnud, et Euroopa on klimaatiliselt niivõrd erinev, kui siis, kui me pühapäeva öösel -14 kraadisesse Tallinna jõudsime! Hommikune vaade magamistoa aknast (naabrimehe majale) oli üsna erinev eelnevast nädalast, ent ometi, kui päike paistab, ei saa lumevalguse vastu miski. 

Teisipäeval üksinda Genfi lennates lugesin ma Theo lennuskoori kokku - tuli vist 42 korda, aga tegelikult ei ole 1,5 aastane veel valmis emmeta olema. Kolm päeva hiljem ootas mind tagasi üks natuke nutuse olemisega roheline mehike - ta oli endale vahepeal tuulerõuged hankinud, võib-olla protestiks. 

Aga kui nüüd Budva mereäärse hotelli loo juurde tagasi tulla, siis käige Montenegros enne ära, kui kogu mereäärne kolemaju täis ehitatakse. See on jube arhitektruuriline vägistamine, absoluutselt ilma igasuguse planeeringuta ehitamine, mis seal toimub. Üha rohkem meenutab seda, mis on juhtunud Põhja-Albaania imeliste rannikutega. Allolev slaid on kohtumiselt Kotoris paikneva arhitektide rühmitusega, kes teeb üsna meie Linnalabori moodi asju ja kel on hiljuti õnnestunud näiteks Disneylandi loss-hotelli jm sinna juurde kuuluva vastu võidelda. Kuniks.

Theo hakkas käima

Mina, Mia ja Theo oleme kõik sündinud laupäeval (Plamen ei tea, kas ta on sündinud laupäeval või pühapäeval, tal on sünnikuupäevaga segadus.) Seega oli nii Mial kui ka Theol esimene sünnipäev pühapäeval ja käima hakkasid mõlemad sellele järgnenud nädala reedel, Theo eile. Theodor hakkas kõike justkui raamatu järgi tegema - kolmekuuselt keerama, kuuekuuselt roomama, kaheksakuuselt käputama, samal ajal juba ka seisma (lemmik seisukoht on köögilaua all) ja mööda mööblit ringi käima, korralikult jalad ees voodist alla tulema, mööda treppe ronima. Nii et me kõik arvasime, et ta hakkab üsna vara ka käima, aga pärast seda, kui ta oli õppinud, kuidas taburetti enda ees nihutades ühest kohast teise saada, iseseisvalt käima õppimine teda enam ei huvitanud. See-eest oli (on) ta turbokäputaja, kes kablutades ühest toast teise tormab. Meie perearsti väitel on laps käimiseks valmis siis, kui ta ei istu enam jalad tagumiku all, ehk siis jalad tahapoole suunatud, vaid jalad enda ees. Theo istus kuni viimase ajani jalad tagumiku all (sellist istumist peaks korrigeerima, aga mina seda pole teinud), nüüd istub tõkkejooksja asendis üks jalg taga, teine eest. Aga viimased päevad tegi ta siiski hoolsalt trenni, tõusis keset põrandat muudkui püsti, ajas samas ka käed püsti ja hüüdis hurraa (nagu meie ees tegime), ning sammus vapralt meie suunas. Väga kindel see samm veel ei ole.

See-eest Mia sai esimeseks sünnipäevaks suure auto ja seda enda ees lükates hakkaski paari päevaga iseseisvalt ja väga kindla sammuga käima. Samas, kui ta maha kukkus, roomas ta esimese toeni ja tõusis selle najal püsti. Ja niimoodi veel üsna kaua pärast käimahakkamist. Vot selline beebispetsiifiline jutt.

Muidugi olen ma ütlemata rõõmus, aga ma olen ka ütlemata kurb, sest see õige beebiaeg on käima hakkamisega justkui möödas. Suur valge suvi on jälle käes, ja see kõik käis liigagi kähku. Kole kiiresti kasvavad nad suureks. Muidugi on väga huvitav jälgida, milline isiksus sinu lapsest kasvab, aga kuhu jääb siis igapäevane annus beebiteraapiat?

Elavad pildid

Mia esimesel eluaastal korraldasime me iga kuu ühe fotosessiooni. Mina panin endale ja Miale kleidi selga, Kristi pildistas. Nüüd on Kristil vanuses kolm kuud kuni kolm ja pool aastat 4 last (jaa, pesamuna Hanno ka, teda ei ole ma üldse veel jõudnud mainida) ning ma kardan, et ta pole oma lapsigi jõudnud üles pildistada. Ja mis minusse ja Theodorisse puutub, siis on meil õnnestunud jääda samale pildile ainult ühel (veel suvisel) pärastlõunal. Ma pean vist hakkama meist kahest selfie'sid tegema;) Vaata, kui hästi me kokku sobime!

 

 
Ent suvel nägime me välja sellised, ja kui me mõned kuud hiljem pildid kätte saime, ei olnud tunnet, et Theo oleks oluliselt kasvanud (mina olin küll natuke kahanenud) ning olgu öeldud, et ta kandis sama triibulist body veel ka mõned nädalad tagasi. Ta on meil selline tillu, Mia tollaste mõõtudega  võrreldes pisut pikem, aga paar kilo kergem. Poisi suurim kasvuspurt oligi esimesel kolmel nädalal, kui ta kasvas 50 cm 57 sentimeetrini.

Nüüd läks paljuks, käekirja tunnete juba ära - päikseline Krista Kõiv.

Oot, ja kleitidest tahaks ka ikka rääkida - see mustvalge pilt, kus on näha eriti pingul kleit, on minu helesinine sünnituskleit. Tähendab, umbes 12 aastat tagasi, kui ma selle ostsin, oli ta lihtsalt tavaline trikotaazkleit, siis juhtus ta mul Miat sünnitades seljas olema ja Theodori sünnitusele panin nimme. Pärast pesed muudkui puhtaks ja käid aga edasi, kui tuju on. Ega helesinine minu värv just ei ole, nii et nüüd panin ma ta selga, et jääks mälestus.

Neerumustrilise siidkleidiga oli ka tore lugu. Me pidime augusti keskpaigas pulma minema, ja mul ei olnud ei kleiti, vormi ega ka aega seda tita kõrvalt otsida. Pulmapeo hommikul ma lihtsalt tormasin Noa Noasse, võtsin ainsa stangel rippuva kleidi, mis ei olnud odaval väljamüügil veel kaubaks läinud, ja tormasin läbi Kaubamaja tagasi autoparkla poole. Ning teel läbi Kaubamaja naisteriieteosakonna põrkasin kokku... pruudiga, kes oli tulnud sukapaela ostma!!! Kuna kokku saime sallide juures, ostsime veel endale ühesugused lillad sallid, kiiret enam polnudki, lobisesime, läksime lahku ja saime paari tunni pärast Kõue mõisas kokku nagu õiged mehed kunagi:)

Miast ja Theost tulevad eraldi pildid, need ei allunud praegu kuidagi.

Unest ja ujumisest

Kui eelmise teemaga sujuvalt jätkata, siis olgu öeldud, et sellal kui Theo sündis, magas Mia haigla akende alla pargitud autos õiglast und, mida ei seganud isegi allalastud aknast sisse sadanud vihm. Kui ta mõni tund hiljem üles palatisse jõudis, hoidis ta häbelikult ukse ligi ja küsis vaikse häälega, et ega ei olnud siiski mingit võimalust, et see beebi, kes meile sündis, on ikkagi tüdruk... Mina muidugi, et tule ja vaata ometi, kui armas poiss siin on ja sellest hetkest saidki neist suured sõbrad.

Tunne on vastastikune: Mia kohe viitsib Theodoriga mängida ja teda kantseldada (kuigi Theo viiendal elupäeval lõi Mia käed puusa ja küsis, et millal see lutsutamine siin ära lõpeb? ja vahetevahel ta ohkab raskelt, et küll on ikka palju beebiga tegemist, et tollest inimene saaks). Ning Theodoril on ärgates kohe esimene kontrollkäik (st kontrollroomamine) Mia tuppa. Kusjuures parim viis Miat hommikul üles saada, on Theo talle kaissu panna. Poisiga ei pahanda ta isegi siis, kui see ta juukseid kisub, teistega on preili hommikuti ikka väga tõre!

Nii ongi meil terve seeria hommikuäratuse pilte, siinne on neist esimene, Theodor on pildil nelja päevane. 

Ütleme, et alguses polnud see äratusefekt kuigi tugev, sest esimesed kolm kuud magas Theo  täielikult maha, mõnikord koguni kuni 20-22 tundi ööpäevas. Järgmised kolm kuud võttis natuke tagasi, aga oli siiski päevi, kus ta oli valmis kogu eluväsimust enam-vähem 24 tundi järjest välja magama. Kusjuures selle suure magamise juures hakkas ta tegema kõiki kontrolltegevusi, keerama-pöörama, haarama, roomama, käputama, istuma ja nüüd juba ka püsti tõusma täpselt õigel ajal. Ma arvan, et nüüd, kui ta on kaheksakuuseks saanud, magab ta vast enam-vähem nii nagu kõik temaealised head magajad, st ilusti kogu pika öö küll mõningate söögipausidega, mis kedagi ei ärata, ning kaks korda päevas. Minu ema tundus väga muretsevat seepärast, et kui laps niipalju magab, siis millal ta areneb..., aga minule oli vaja just magavat ja alati rõõmsatujulist last, sest mul olid kogunenud suured töövõlad ja nii ehk nii lapsehoolduspuhkust ainult kaks kuud. Ning pealegi oli ju suvi, ning suveprogrammis ei saanud ju ometi järeleandmisi teha.

Sel suvel sai tõeliselt palju ujuda, ja see toobki mind väikse müsteeriumi juurde, mida ma nimetan Universumi Kingituseks (Theodori sünni puhul). Nimelt olen ma alati hea ujuja olnud, aga vee peal seista ilma, et peaks näpuotsagi liigutama, pole ma osanud. Kui me nooremad olime, demonstreeris oma vee peal lamamise oskust alati üks meie onudest ja sealt on mul jäänud komme vahetevahel proovida, et ega ma kogemata seda oskama ei ole hakanud. Ja nüüd voila! - korraga oskasingi. Kusjuures ma mäletan, et ujuvuse tagab mingi kombinatsioon keha tihedusest ja vee tihedusest ja see ei ole õpitav. Ning seda mäletan ka, et ülekaalulistel on parem ujuvus (onu ei olnud ülekaaluline!). See mind kusjuures proovima panigi, et kas arvestatav hulk lisakilosid võiks äkki mind paremini vee peal hoida... no ja hoidis, aga müsteeriumiks jääb minu jaoks ikkagi see, et juba suve jooksul kadus hulk kilosid, kuid ujuvus ära ei kadunud, ning samuti säilis vee peal lebamise oskus igas veekogus, kus ma seda proovisin, ehkki tihedused on ju alati erinevad. Igaljuhul - basseinis pole ma vahepeal proovimas käinud, ootan uut ujumishooaega suure huviga ja olen sellise suurepärase kingituse ees, mida niisama lihtsalt juba välja ei mõtle, ülimalt tänulik:)

Theodor

Kui Mia on sündinud põhjapoolkera kõige külmemal päeval, 19. jaanuaril, pärast kaht ööpäeva kestnud intensiivset sünnitustegevust, mis jäi kümme päeva enne sünnitust tekkinud süvaveenitromboosi tõttu valgusaastate kaugusele loomulikust sünnitusest, milleks ma Liivamäe aktiivsünnituse raamatu abil ettevalmistunud olin, siis Theodor on sündinud kõige valgemal ajal, 22. juuni hommikul kl 8.07, pärast paaritunnilist vedelemist koduses mullivannis ja täpselt tund aega pärast keskhaiglasse saabumist. Kui ma pärast Mia sündimist mõtlesin, et see tegelikult ei ole võimalik, et naisel on mitu last, siis Theodori imepäraselt lihtne sündimine oli justkui kompensatsioon eelmise õuduse eest ja teadasaamine, et ah päriselt siis nii sünnitataksegi!

Ehkki Theodor oli väga käbe tulija hetkest, kui sünnitustegevus pihta hakkas, oli tegelikuks tähtajaks 13. juuni. 13. juuni oli tähtajaks ka Theodori lähisugulasel Markusel (poiste vanaisad on kaksikud), kes samuti viivitas. Et mitte siia ilma üksi saabuda, leppisid poisid mingil ainult nendele teada oleval telepaatilisel teel kokku, et sünnivad üheskoos, sünnivad küll hiljem, kui plaanitud, aga see-eest korraldavad nad asja nii, et nende emad saabuvad sünnitusmaja vastuvõttu sekundipealt samal ajal, sünnitavad kõrvalpalatites ja enam-vähem samas tempos. Hea pärast koos jaanipäeva veeta ja haigla aknal Kalevi staadionil mürgeldavat Metsatöllu kuulata:) (PS! kuu aega hiljem, 13. juulil pidi sündima Briti troonipärija George, kes sündis ka 22., sedapuhku siis juulil.)  

Aga kui veel Mia ja Theodori sündimist võrrelda, siis nende kahe sünnituse ainus ühisosa on ilmselt see, et kummalgi puhul ei kasutanud ma ühtegi valuvaigistit. Theodoriga ei olnud vaja ja Miaga ei olnud lubatud. Miaga ei olnud midagi lubatud: kuna tromboos tekkis raseduse väga hilises staadiumis, ei oldud kindel, kas see lahustub ajaks, mis sünnitustegevus peale hakkab, ja  seega ei olnud lubatud isegi sünnitamine, st füüsiline pingutus ega ka keisrilõige. See-eest olid pikad kõnelused haigla psühholoogiga, kes regulaarselt minu juurde saadeti ja kellega jutuajamistest ma peaasjalikult mäletan, et mina jäin ikka kuidagi optimistlike toonide juurde sellal kui psühholoog oli ikka väga pessimistliku olemisega. Kusjuures kui ohtlik on asi, jõudis mulle kohale siis, kui ma juhtumisi keskhaigla peamajas nägin tuttavat anestesioloogi, kellega me siis minu seisundit arutasime ja kes täiesti tõsiselt ütles, et ma võiksin arvestada sellega, et ma võin ära surra. Siis vist jõudis pärale...

Aga sünnitusteema lõpetuseks minu esimene ja ainuke nõuanne oleks - sünnitama võta kaasa personaalne ämmaemand! Theodori aitas ilmale ja sellele eelneva tunnikese meelt lahutada Kaili Nisu, kes võttis vastu ka Kristi kaksikuid ja kelle puhul ainult tahaks, et kallis Eesti vabariik suudaks vääriliselt hinnata tõelist professionaalsust ning inimesi kodus hoida. Tore on, kui saab kellelegi keset ööd helistada, et istun vannis ja ootan, mis edasi saama hakkab ja kes sulle siis meelde tuletab, et keera vesi jahedaks, aitab avanemisele kaasa (Miaga näiteks valutasin ma omaenda tarkusest kuumas vannivees ja see pärssis sünnitustegevust veelgi enam). Ja kuna Mia sünnitus kestis kohutavalt kaua, oli mul tegemist kahe meeskonnaga, kel kummalgi kardinaalselt erinev arusaam, kuidas/kui kaua/mis asendis jne ma sünnitama pean ja erakordselt ebaprofessionaalne ämmaemand kuskilt "kuku"-nimeliselt galaktikalt (kui ma nt pärast mingit järjekordset mõõtmist küsisin, et kaua veel minna võiks, siis ta vastas, et "mul pole aimugi, ma pole sünnitanud"), siis seda enam hindad oma ala tõelist proffi, kel peale meditsiinilise mõõtme on ka vaimustavalt inimlik mõõde.

Kui sünnitus oli nagu öö ja päev, siis rasedus oli peaaegu üksühele sama (olgu, esimese rasedusega hakkasin end tromboosi asjus kõhunahka süstima viimasel 10 päeval ja teise rasedusega profülaktikaks kohe esimesest päevast alates), mille saab võtta kokku ühe sõnaga - morning sickness 24/7 ja seda üheksa kuud järjest. Kui kellelegi ikka kohe üldse ei sobi rase olla, siis olen see mina! See oli ka põhjus, miks ma ei suutnud siia kirjutada! Töölt mingit hinnaalandust muidugi ei olnud, ma lugesin ükskord lennukis aja surnukslöömiseks kokku - ma lendasin 48 korda selle raseduse ajal lennukiga, oksendasin n korda täis Viini lennujaama wc ning lugematud hotellitoad - ja ma lihtsalt ei suutnud! Kes pole seda läbi elanud, sellele pole ilmselt võimalik kirjeldada, KUI PAHA võib ühel inimesel olla. Põhimõtteliselt ei ole esimesel neljal-viiel kuul MITTE ÜHTEGI selget momenti, kui südamepaha ja külmavärinaid ei ole. Hiljem võib hetkiti olla ka parem, vähemasti ei oksenda nii umbes kaheksa korda päeval ja öösel. Miat oodates läksin ma haiglasse, kui ma hakkasin öösiti täiesti kontrollimatult voodisse oksendama, ma olin kümme päeva keset juulit haiglas ja sain tilka ja no natuke läks paremaks. Theoga käisin ma eelmiste pühade ajal Eestis olles päevases statsionaaris tilka saamas, aga see ei mõiganud kõige vähematki, see-eest osalesin ma täiesti juhuslikult kunstiteraapiatunnis, sest rasedad, kellele kunstiteraapiat tehti, kogunesid päevaravitoas, kus ma istusin, kanüül veenis ja ma pean ütlema, et see oli mu raseduse üks helgemaid hetki. (Uskumatu, et see kunstiteraapiatund, millesse me kõik algul väga skeptiliselt suhtusime, aitas kohe sünnitama minevat naist, kes naeris, et liimimine-lõikamine on nii huvitavad, et põhiasi jääb hoopis unarusse, mind, kes ma olin käelise tegevusega nii ametis, et ei märganudki, et tilk oli ammu tühjaks jooksnud ning tasapisi immitses voolikusse juba veri (ma ei arvanud iial, et suudan esiteks üldse midagi paberile luua ja siis selle abil ka veel kogu situatsiooni ära seletada) kui ka naist, kes pidi otsustama meditsiinilistel põhjustel abordi kasuks ja kes oli täiesti liimist lahti ja tunni lõpus seda rohkem hämmingus, et riiklik arstisüsteem on midagi säärast kriisisituatsioonis olevatele inimestele välja mõelnud ja see ka veel toimib!) 

Kui traumaatiline võib see südamepaha olla kirjeldab näiteks fakt, et pärast Mia sündi viskasin ma ära täiesti korralikud mitteraseda riided, mida ma olin raseduse ajal kandnud, sest ainuüksi nende nägemisest läks mul süda uuesti pahaks. Nüüd Theoga - ma ei tea, mis mul arus oli - ostsin ma ühest lennujaamast taanlaste disainitud käekella. Ma kandsin seda ühel kõige jubedamal südamepahapäeval Genfis ja pärast seda pole ma suutnud seda enam käe peale panna.  

Ainus, mis aitab südamepaha vastu, ta ei võta seda ära, aga leevendab sekundiks, on millegi toeka ja pigem rasvase söömine. Puuviljad, salatid jm selline on täiesti välistatud. Loengud raseda tervislikust toitumisest ajavad mind naerma. Nii kui kõht läheb tühj(em)aks on asjad väga halvasti. Eelmine aasta samal ajal, ja seda kuude viisi, ärkasin ma kell kolm öösel, oksendasin vannitoas kollast sappi, see on jäle!!!, ja praadisin siis endale kaks muna. Lähetustes olles olin ma esimene hommikusöögiukse taga, ÜRO istungitelt hiilisin ma pisut varem ära, et saaks kaks korda käia lõunat söömas, ükskord mingis Brüsseli raudteejaama lähedases hotellis olles avastasin, et mul ei ole kuni hommikuni mitte ühtegi palukest suhu pista ja mul ei olnud mitte mingit tahtmist minna selles kriminogeenses paigas mingit kebabit hankima. Ma istusin liikumatult teleka ees ja vaatasin prantsuse kokkade võistlust, ise hirmul, et kuidas ma hommikuni üle elan. See on jube! Ja milline vaimustav vabanemine sundsöömisest ja südamepahast täpselt sel hetkel, kui laps on ära sündinud. Juhuu!

Ja viimaks, Theo pidi sündima pisut varem kui ta sündis, aga tegelik viivitus oli siiski aastatepikkune... Õigupoolest tahtsime me Miale õde-venda kohe, kui Mia sündinud oli, aga tegelikkuses oli ootus tõesti väga-väga pikk ja närvesööv... Mina jõudsin vahepeal vanaks saada, Mia jõudis vahepeal suureks saada ja ka ise ootama hakata. Kui me mõnikord Plameniga kinno läksime ja lapse vanaemale jätsime, küsis Mia, et kas te lähete tita asjus...? Aga kui me süvenema hakkasime, et keda me ootame, siis selgus, et hoolimata ponnistustest ootasime me kõigest tüdrukut... Mia tahtis kindlasti õde, meie Plameniga olime nii kaua juba olnud tüdruku lapsevanemad, et me ei kujutanud Poissi enam ette. See võttis mult omajagu mõttejõudu, enne kui ma hakkasin avatult mõtlema Poisist.... ja enne, kui see sündis, ei saanud Theodor tulla, aga ta tuli KOHE, kui see mõte oli küps! Mul on nii kohutavalt hea meel, et ta jaksas selle ära oodata ja et ta just meie juure tuli. Ingellik olevus! Oma armas ja kallis esimesest silmapilgust. Sünnist saadik naeratav ja rahulolev. Beebiteraapia 24/7 ja just seda me hing praegu vajab!


 Piltidel on Theodor nädalane.