Küsimuse, miks ma Theo rääkimahakkamisest, mis toimus augustis, oktoobris kirjutan, loodan ma lahendada järgmises sissekandes. Aga asi ise toimus nõndaviisi, et oma aastaseks sünnipäevaks ütles Theo umbes 10-15 sõna (osa neist bulgaaria keeles) ning oma kaheaastaseks sünnipäevaks ütles ta ikka veel neidsamu sõnu, ning ma hakkasin juba muretsema, et mida ma perearstile, kelle juurde oli tavapärane kord-aastas-kontrollimise-aeg kinni pandud, ütlema peaks. Ilmselt siis seda, et kuna Theo on nii ilmekas, ekspressiivne ja oma, mõistame me teda "poolelt sõnalt", ja sestap pole tal olnud vajadust sõnavara välja arendada. Aga natuke tegi ikkagi murelikuks, et ta ei suvatsenud ka järele korrata sõnu, mis me talle selleks eesmärgiks ette sööstsime (nii, nagu see peaks raamatu järgi käima). Aga siis tuli üks augustikuupäev, just enne, kui me pidanuks arsti juurde minema, kus Mia ja Theo pikutasid maal voodis ning Mia hüüdis mulle, et tule siia, Theo kordas just mulle järele "kassikala" ja "koerakrõbinad", ning täpselt sellest hetkest hakkaski Theo rääkima. Alguses kiusasime me teda igasuguste toredate sõnadega nagu "akutrell" ja "trotuaar", mida ta kohe ka välja hääldas, aga siis sai tal sellest mängust kõrini, ta hakkas vastama "ei trotuaar" ja mõni aeg hiljem lihtsalt "ei taha". Samas valis ta kõnest ise välja, milliseid sõnu järele korrata (millises keeles, polnud oluline), nii et kohati oli kajaefekti tõttu täitsa raske rääkida. No ja sellest arenes juba mitmesõnaline lause ja pikem jutt. Nüüd kaheaastaselt ja neljakuuselt polegi midagi, mida rääkitud ei saaks!
Theo lemmiksõnaks ja -agregaadiks on "kopp", nagu mummi ütleb, hakkavad lapsel isegi põsed suurest erutusest õhetama, kui koppa näeb. Talle hirmasti meeldib autoga sõita, siis saab rahulikult liiklust jälgida ning kõik kraanad ja kopad uue värske pilguga üle vaadata. Kaua aega ei saanud ma aru, mis ta ta tahab öelda, kui ütleb "come stai?", et kas tõesti pursib itaalia keelt, aga siis selgus, et tegemist on lihtlabase kombainiga.
Muusika meeldib ja kõrva on (eile näiteks ümisesin midagi Mia viiulirepertuaarist, automaatselt, mõtlemata, mis see olla võiks, Theo puges sülle ja laulis kaasa - Anneke-Anneke - täpselt see laulu nimi ongi), tantsida meeldib, suhelda meeldib (ma ütleks, et sotsiaalselt täitsa lasteaiaküps), magada meeldib - ma tean, kui kadedaks ma kõik väikelastemammad teen, aga harvad pole juhused, kus ta, eriti väljas, neli tundi järjest lõunaund magab, ning see ei takista kümnetunnist katkematut ööund. Kusjuures päevaunega on veel selline nali, et kui magab kärus maja taga, siis ärkab üles, teeb ringi ümber maja ja tuleb täiesti iseseisvalt uksest sisse. Ma ei tea, kas ta käib vahepeal liivakastis ka mängimas, see jääb ka teepeale ette. Kui ta kevadel esimest korda sellist nalja tegi, kohkusime küll ära. Põhimõtteliselt on kärus magav laps kogu aeg vaateväljas, aga olime Plameniga mõlemad seljaga veranda poole, arvutite taga küürus, kui korraga käis välisuks ja väike tegelane, tekk järel lohisemas, esikusse astus. Ja magama võib ta põhimõtteliselt minna nii, et ütleb, et lähme magama, ronib voodisse, võtab miski asja kaissu, tõmbab teki kurgu alla ja jääbki magama. Ehkki loomulikult eelistab ta magaminekut ühes raamatulugemisega, jääb ta tihti juba lugemise ajal magama.
Diplomaat on Theo ka, selle asemel, et öelda "ise" ütleb "Theo aitab" - no kuidas sa siis abi vastu ei võta. Theo aitab juba kõiges (mõnikord segab kl 7 hommikul ka pliidi ääres Miale putru, sellal kui koolilaps ise alles teises toas põõnab), nii et ma ütleksin, et very self-sustainable little boy, täitsa hästi saab oma eluga hakkama.
Minu kogemus nii Mia kui ka Theoga ütleb, et pole midagi lihtsamat maailmas, kui olla beebi ja väikelapse emme. Hiljem on hoopis teised lood....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar