Laupäev, 30. mai 2009

Kaks naist Bosnias, beebist rääkimata (vol 3)

Kirjutab Kristi

Asi kisub käest, nagu ikka reisil. Kas pole aega blogistada või ei leia ülespanemiseks Internetti.

Neljapäeva hommikul hakkasime aga siis sõitma Ida-Bosnias asuvast Višegradist alla mere äärde. See oli võimas kuuetunnine sõit. Kahjuks ei ole ei geograaf ega geoloog ja nõnda puudub selle kõige kirjeldamiseks sõnavara.


Alguse mäed olid metsased, vihmapilvedesse kaduvad, siin-seal tüüpilised punasest tellistest majad, tee jooksmas kas serpentiinis üles mäe otsa või siis oru põhjas voolava jõe kõrval. Siis jõudsime korraga tõelisesse kanjonisse, tee läks järjest kitsamaks ja kitsamaks, kuni hakkas tükati hoopis ära kaduma. Paremal ja vasakul rippusid kaljude küljes üksikud veest nõretavad männid, nagu oleks sattunud mingi Aasia kunstniku kalligraafilisse pildi sisse. Lõpuks tuli selles kanjonist üles mäe otsa ronida mööda rada a la lähme Rutkasse. Ja siis korraga looduse iseloom muutus, metsastest mägedest said kivised lagendikud – alguses tühjad, hiljem lambakarjad, veel mõne aja pärast esimesed majad, ehitatud nendestsamadest kividest, mis igal pool vedelesid.

Korraga pöördus tee alla, alla ja alla, sada kilomeetrit muudkui alla, vasakul sinetamas Montenegro mäed, mööda vilksatavate majade ette tekkisid küpressid, teeveerde lillad ohakad. Ja lõpuks – midagi sinetas kaugelt! Veel paar tiiru ümber mäe, Bosnia-Horvaatia piiripunkt, mõned tiirud lisaks ja mürtsti Dubrovnikus me olimegi!


Kaks naist Bosnias, beebist rääkimata (vol 2)

Kirjutab Kristi

Teine päev - Sarajevo

Öine äike on toonud kohale elatava õhu. Kaidi ja Viktor sõidavad tööle, mina suundun Miaga Sarajevo peale jalutama. Kuna Mia jääb juba paar tänavavahet hiljem tudile, jalutan mina lihtsalt mööda kohalikku jõekallast ja otsustan siis ühe mošee juures olevale mänguplatsile istuma jääda. Juhuks, kui Mia peaks üles tõusma ja meil on veel aega natuke ringi ronida. Mia aga magab uusi muljeid välja ja ei tee sellest toredast võimalusest väljagi.


Mõne aja pärast istub minu kõrvale vanem rätiga naine ja me saame ruttu saksa keeles jutule. Mina – nõnda on minu vestluskaaslase nimi, on olnud sõja ajal kolm aastat põgenikuna Saksamaal, sealt ka tema saksa keel. Nüüdseks juba ununema kippuv, aga siiski olemas. Mina tuli parasjagu mägedest nõgeseid korjamast, supiks ja pita-leiva sisse on see parimast parim. Mina pere on sõja jalust mööda ilma laiali põgenenud, tütar ja õde on Rootsis, õelapsed Hollandis ja keegi veel ka Ameerikas. Nõnda on ta üksinda Sarajevosse jäänud. Tööl enam ei käi ja pensionit riik ei anna, õnneks on välismaal paremal järjel sugulased. Tema enda maja, kusagil Sarajevost väljas, jäi sõja käigus serblaste kätte ja seda enam pärast tagasi ei saanud. Aga Mina ei kurda. Sarajevo olevat väga sõbralik linn. Kõik elavad koos: kristlased, moslemid, serblased ja bosnialased. Peaasi, et sõda ei oleks. Küsin, kas võin Minast mälestuseks ka ühe pildi teha, aga tema arvab, et pole pildi jaoks piisavalt ilus. Tahaksin vastu väita, sest Minal on väga rõõmsameelne naeratus, aga ei pressi ka peale. Nõnda ma saingi oma toredast vestluskaaslasest väikese meenutuse vaid selja tagant.

Seejärel kimasime läbi kanjonite ja tunnelite Sarajevost ida suunas Višegradi, kus Kaidi ja Viktor pidid maha pidama veel ühe koosoleku. Mägedes müristab, välgutab ja vihm lööb õhu veel klaarimaks. Sööme koos hotelli restoranis, seejärel läheb Kaidi tööle ja mina Miaga kohalikku elu-olu kaema. Mia jääb varsti magama.


Taevasse kogunevad uued äikesepilved, läheb pimedaks. Korraga teeb Mia silmad lahti ja vaatab ehmunult mulle otsa, seejärel hale nutt. Hotelli tuppa jõudes juba väga hale nutt, edasi päris kõva valunutt ja ilmselged gaasid. Oi vaene laps! Surub end minu sülle, kõht krampis ja hädakisa tervest kõrist. Masseerin kõhtu ja mõtlen, et mis nüüd. Umbes poole tunni pärast helistan Kaidile ja käsin apteegist läbi minna ja midagi kõhuhäda vastu osta. Kaidi vaevu kuuleb mind, sest Mia kisa on kogu tuba täis. Kümne minuti pärast helistan uuesti, et ruttu-ruttu, kas sa tuled juba? Mial suurest vaevast nägu punane ja pisarad voolavad, nägu otsast otsani haledust täis, rullib end minu süles edasi ja tagasi. Kaidi lõpetab samal ajal oma töökoosoleku, otsib üles lähima apteegi, sõidab hotelli tagasi, võtab hotelli trepist üles tulles kontsakingadega mitu astet – kukub – hüppab püsti ja tormab uksest sisse…ja Mia – Mia naeratab. Tõuseb püsti, naerab suure suuga ja näitab kõigile, mida ta kõhuvalust arvab. No sellist simulanti näen mina oma elus küll esimest korda! Siis aga viskab oma kingad nurka Kaidi ja hakkab oigama. Olevat just trepil varbaluu murdnud. Viskub voodile, haliseb, tõstab jala kolme padja peale ja nõuab valuvaigistavat süsti. Miskipärast ei suuda ma enam asja eriti tõsiselt võtta. Ja nõnda soovitangi võtta Mia pissipott ja hoida oma varvast seal külmas vees. Ega käbi ei kuku kännust kaugele:)!



Esimesel pildil manguvaljak Sarajevos, teisel Višegradi kuulus UNESCO kaitse all olev sild ja vaade sillalt, viimasel... saate isegi aru...:)

Kolmapäev, 27. mai 2009

Kaks naist Bosnias, beebist rääkimata (vol 1)

Oma reisimuljeid Balkani poolsaarelt jagab Kristi


Niisiis, kaks naist autos, beebist rääkimata. Kell on pool kaksteist. Tumemust Balkani öö. Bosnian Novi, Horvaatia ja Bosnia piiripunkt. Kaidi laseb autoakna alla, meie konditsioneeritud autosse tungib paks duširuumi õhk. Ilmselt on balkanlased terve päeva hoolsalt oma soojaveekraane lahti hoidnud. Tsirkaadid. Konnad piirijões. Täies vormis noor piirivalvuripoiss jookseb agaralt akna juurde, haarab passid, uurib, miks nii imelik number autol ja tabades vestlusest sõna „diplomaatia“, muutub kohe palju diplomaatlikumaks. Bosnia poolt saabub mürinal vana roostetanud Fiatiga joviaalne kohalik, väntab akna alla, kratsib kord oma veninud maika alt paistvat karvast paksu rinda ja naeratab paljulubavalt. Piirivalveametnik hoiab distantsi. Seejärel kargab maikas ja trussarites vend autost välja ning kutsub ametniku pagasniku juurde, et too ikka ise veenduks, et tal salasigarette seekord kaasas pole. Kosturica on käivitunud. Teiselt poolt läheneb vale-adidastes ja vale-speedos balkanpruun õlitatud noormees, hambad välkumas, silmad uurivalt autost paistvatel valgetel naistel. „Ära silmsidet loo! Ära ainult silmsidet loo!“ pomisen Kaidi poole soovituse. Ametnik on vahepeal putkas selgeks teinud, kus ilmaotsas võiks olla Estonia-nimeline koht ja toob passid tagasi. Uurime, kuidas saada edasi Prijedori poole. Mundrimees on ülivastutulelik ja hakkab suure hooga seletama. Kahjuks selgub, et inglise keel ei ole üldse nii kerge kui tundub, millegipärast on meelde jäänud vaid sõnade esimesed silbid. Aga lahkus on piiritu: sõna algustäht, kätega vehkimine ja meie aitame teda omast tarkusest edasi. Nõnda siis jääbki suhteliselt selgusetuks, et mitusada meetrit tuleks ikkagi edasi sõita ja mitmendast teeotsast paremale keerata. Tänud sellegipoolest! Kiiresti aken kinni, konditsioneer põhja, kaart ette ja silmad siltidelt kirillitsat lugema.

Prijedor. Kell on pool kaks öösel. Kaidi on hotelli aadressi unustanud välja printida, kaasas on vaid nimi ja pilt. Esimeses bensukas istub äärekividel kamp noormehi. Pilt kätte ja nende juurde. Kohe istub üks nendest oma autosse ja eskordib meid õigesse kohta. Niiskust on õhus 100%, temperatuur ilmselt kuskil 28-29 kraadi. Öösel. Kuna Kaidi haarab endale ja Miale magamiseks lina, siis tuleb minul kas leppida tekiga või üldse mittemillegagi. Otsustan teise variandi kasuks.

Esimene päev Bosnia ja Hertzegoviinas – loodus!!!


Prijedoris peab Kaidi maha oma esimese töökoosoleku ja edasi liigume kahe autoga. Ees sõidab Viktor – kohalik, kellega Kaidi koos töötab. Viktoriga on meil vedanud. Mees tunneb maad ja teab teed. Kõigepealt läheb ühe hooga Banja Lukasse, mis jääb umbes poolel Sarajevo teele. Banja Lukas on Bosnia RECi kontor ja turg, kus müüakse kuhjade kaupa maasikaid, kirsse, mureleid, herneid, suvekõrvitsat, rukkolat jne, jne. Ja koht on oma nime väärt – saun mis saun. Isegi Kaidi ütleb, et kümneminutiline jalutuskäik turule ja sealt tagasi autode juurde on tema jaoks liig mis liig. Kapitaalne kuumalaks. Kohalikke ei tundu asi häirivat: jalutavad turule, kooli, ootavad bussi, räägivad tänaval tuttavatega. Viktor kinnitab, et Banja Luka on üks kuumemaid kohti Bosnias.

Ülemine pilt ühest hirmus maalilisest kohast miski kloostri lähedal, alumiselt Vrbanja jõgi, mis kulgeb paralleelselt Banja Luka-Sarajevo teega, võimsate kanjonitega mägijõgi (kuna meil oli kiirus peal, siis päris seal, kus oleks tahtnud, peatuda ei saanud), kus eelmisel nädalal peeti parvetamise maailmameistrivõistlused.

Esmaspäev, 25. mai 2009

Lahemaal

Enne veel, kui me taas lõunasse lendasime, käisime Annika, Õnne ja Hans Erikuga Lahemaa-tuuril. Traektooril Vana-Viru raba, Kolga mõis, Võsu rand, Altja kõrts ja paadikuuridega neemetipp, Käsmu meremuuseum.

Annika ja Mia teel Viru rappa. Kui viimati seal oma austraalia tuttavatega käisime (Miale on see juba teine käik Viru rappa), siis rääkisid nad, et Eesti loodusel on mõnusalt inimlik mõõde, Austraalias on kõik liiga suur... Siinse pildi järgi ütleks, et Eestis on kõik PARAJALT suur.


Hans Erik avastamas kevadist raba.




Läbi muutunud perspektiivi.



Võsu rannas.



Altja kõrtsis.



You need two for tango.





Need kaks mängisid kogu see aeg auto tagapingil sõna- jm arendavaid mänge, ma mõtlesin omaette vaikselt, et ah niimoodi siis kasvatataksegi tarku lapsi.


Käsmu meremuuseumis.

Esmaspäev, 18. mai 2009

Keelest veel


Viimastel nädalatel on Mia keelesoolikas lahti läinud, ma ei tea, kas see tuleb sellest, et Plamen on ära ning me suhtleme juba paar nädalat ainult ühes keeles.

Ta muudkui kordab sõnu järele, ka selliseid keerulisi nagu nt "õun" ütleb täiesti puhtalt välja ning eile õhtul üllatas terve fraasiga põdra maja laulust - "kop-kop, lahti tee" tuli ühes jutis (just praegu kontrollisin üle - ilmselt saigi ta selle selgeks... - kop-kop lll tee). Muidugi, tänu kop-kopile tuleb ka kõik uksed, mis tee peale ette jäävad, läbi koputada. Ja kõik uksed tuleb võtmega lahti keerata...

Ja ta tundub aru saavat rohkem, kui ma arvasin. Eile õhtul istusime voodis ja panime puzzlet kokku, mingi tükk oli puudu ja ma ütlesin, et sellest asja ei saa, loeme parem raamatut, ning ta turniski aknalauale, võttis raamatu ja tõi lugemiseks/vaatamiseks alla. Ausõna, ma olin üllatunud!!! Ma polnud isegi palunud raamatut tuua.

Aga homsest hakkab taas kakskeelne aeg.

Me sõidame homme Ungarisse, ülehomme jääb Mia Plameniga meie Pilisszentlaszlo-residentsi ja mina lähen Kosovosse (seega esimest korda jääb Mia ööks (täpsemalt kaheks ööks) ilma minuta, laupäeval saabub Kristi, ning esmaspäeva hommikul nädala pärast stardime - kolm naist - Bosniasse, nädalaga sõidame läbi pea kogu Bosnia. Nädalavahetuseks jõuame Aadria mere äärde, ilmselt peatume Dubrovnikus, aga võib-olla sõidame ka Montenegrosse. Sealt edasi kahe nädala pärast teisipäeval sõidame mere äärest Serbiasse Belgradi, kus Kristi sõidab koju ning Plamen tuleb ja võtab lapsekatseldamise üle. Järgneva nädala ja mõned päevad peale veedame Serbias. Ikka minu tööasjus.

Nii et püsige lainel. Järgnevateks nädalateks saab Mia maailmast ilmselt üks järjekordne Balkani-reisikiri.




Pildid on tehtud emadepäeval.

Neljapäev, 14. mai 2009

Keelenalja

Mial on terane kuulmine, kui kuskil koer haugub ja meie jaoks on see pigem taustamüra, siis Mia juba haugub vastu. Illustreeriv materjal tänasest on aga selline -

Kui miski haiget saab, tuleb peale puhuda - puh-puh - eks ole! Istume meie õhtul pärast kohvitamist ühe vana tuttavaga autos, ning ta ütleb midagi sellist, et "küll oli hea üle hulga aja juttu PUHUDA". Ja mida teeb Mia tagaistmel - hakkab puhkima nagu siis, kui tuleb haiget saanud kohale peale PUHUDA.

Kuidas see keel ja arusaamine keelest küll sünnib?

Esmaspäev, 11. mai 2009

Pannkoogi-vanaema ja banitsa-vanaema

Mial on vanaemadega (vanaisadega ka, aga täna on rohkem selline emadepäevajutt) hirmasti vedanud. Tal on kaks täiesti erinevat vanaema, üsna Euroopa eri nurkades, aga mõlema südameasjaks näib olevat, et lapselapsest kasvaks varakult tark ja tubli tüdruk. Enam-vähem kõik, mida Mia on oma noores elus õppinud, on ta õppinud vanaemadelt - tema arendamine, meelelahutuslikus vormis, toimub siis, kui laps neile üle antud, sajaprotsendilise pühendumisega.

Muidugi on mõlemad vanaemad ka veendunud, et materjal on super. Minu ema ütleb - "loll ta ei ole...." (see on vist mingi hiiumaa ütlemine ja sellest tuleb aru saada nii, et nupp tal nokib). Plameni ema kutsub Miat hitrushaks (mis tähendab, et on teine kaval nagu rebane). Huvitav on see, et Mial on bulgaaria keeles sada hellitusnime - Miat saab ju veel lühendada, eks ole - seega Mi, aga ka Mimi, Miika. Aga kõige naljakam ja segadusttekitavam on muidugi see, et bulgaaria vanaema kutsub Miat ka mamaks. See on selline väljajätteline kutsumine. Nt Mia kukub, saab haiget, hakkab nutma, vanaema tuleb lohutama, "oi, mama-mama, puhume peale..." Tegelikult peaks siis ütlema "oi, mama tüdrukuke...", aga see "tüdruk" jääb ära ning alles jääb aint "mama":)

Postituse pealkiri on intrigeeriv (mina oma ema pannkoogivanaema-ealiseks päris ei pea) ja inspireeritud tänasest AK-st, kus Eesti naisteliidu poolt valitud Aasta Ema lapselaps ütles, et vanaema hoolitseb kõigi eest, on hästi tark ning oskab pannkooke teha. Et on mis on - sellel konkreetsel juhul siis vist kõva kohalik ettevõtja -, aga viimaks on pannkoogid ikka need kõige tähtsamad.

No ja nii siis on ka: nagu Plamen ütleb, minu ema korteris on nüüd pidevalt pannkoogilõhn sees, aga Miale tõesti jubedalt pannkoogid maitsevad, matsutab neid kahe suupoolega, ning bulgaaria vanaema küpsetas iga teine päev bulgaaria kohalikku "pannkooki" - banitsat. See on paberõhukestest lehttaignalehtedest - vahele või, muna, juustu - küpsetis.

Tõele au andes peab ütlema, et Miale banitsa nii hästi peale ei lähe ja seega kvalifitseerus banitsa-vanaema ühel hetkel ümber ja hakkas ka pannkooke tegema. Kusjuures Plamen spetsialiseerus pannkookide ümberviskamisele. Ma ei uskunud oma silmi, kui ma seda nägin. Siiamaani oli ta köögis aint porgandit riivinud.

Hästi, võtame selle asja nüüd kokku. Mida Mia Bulgaaria vanaemalt ellu kaasa saab me veel näeme, aga minu ema puhul ma loodan väga, et minus 200% kaduma läinud praktiline pool - õmblemine, söögitegu, hoidised, maatööd, kõik-kõik-kõik - kuidagipidi Miani jõuab.

Laupäev, 9. mai 2009

Kärt ja Kaarel

Üleeile vaatasime põhjalikumalt üle Kärdi ja Kaarli - Mia mängukaaslased aasta pärast:)

Teisipäev, 5. mai 2009

Veeprotseduuridest



Käisime reedel hiljuti avatud Meritoni SPA hotelli basseinis, "vanas" Meritonis asus meie kodukohvik Mademoiselle, ja sestap on sinnapoole kuidagi harjumuspärane jalutada.

Aga külm ja jahe oli see basseiniskäimine. Lastebasseinis oli jahe ning isegi mullivannis, kus lootsime end üles soojendada, oli jahe. Kas küttekulude kokkuhoid või ongi see mingile eestlaslikule eelistusele timmitud temperatuur? Õigupoolest tuleb meelde, et suvel hoitakse ka Trummi välisbasseinid ebaharilikult jahedad, vist 21°C juures või nii.

Nii et siinkohal tahakski öelda, et vaat Ungaris... sest olgu selle Ungariga kuidas on, aga Ungari SPAd, termid, termobasseinid, türgi saunad panevad pika puuga ära igale SPAle, mida ma olen Eestis seestpoolt näinud. Ja nüüd eriti, kui remont on neist üle käinud ja nad on muutunud igati puhasteks puhke-, tervise- ja suplusasutusteks.

Ma jõudsin seekord Ungaris olles ainult korra basseini, õnneks veel enne, kui oleks tõeliselt kuumaks läinud - Szechenyi välibasseinide (mille stammkunde ma seal elades olin) külastamiseks on parim aeg talv - siis istuvad inimesed üksteist nägemata paksu piimja udu sees, mida aeg-ajalt tuul laiali ajab, villane müts üle kõrvade tõmmatud.

Aga õhtune aeg ning kerge jahedus sobib Szechenyi nautimiseks ka ülihästi. Üks korralik protseduur näeb välja selline - kõigepealt tuleb istuda niikaua kui kannatab/viitsimist kuumas (38°C) istevannis - no sinna mahub paarsada inimest lahedalt ära. Võib ringikujulise basseini treppidel külitada ja inimesi seirata - keda kõike seal ei näe! Üsna kindel võib olla, et kui kellegi nahk läbi vee helendab, on tegu soomlasega, punapead on tõepoolest iirlased, peaaegu kiilad noormehed on taanlased. Kui keegi on tulnud vette hõlsti või seelikuga, on tegemist ameeriklasega. Ja kui kõik on oma ning varjata pole midagi, on tegemist ungarlannaga.

Muidugi võib juhtumisi ka ise seireobjektiks sattuda. Kunagi ammu eestlastega basseinis olles nihkus pidevalt üks kuju külje alla. Hargnesime lahku, et näha, kellest ta huvitatud võiks olla, ei olnud kellestki, aga nii kui kokku tulime ja rääkima hakkasime, oli platsis. Ilmselt siis keelehuviline, mis muud:)

Pärast tervistavat istebasseini - mõjub hästi neeruhaiguste, radikuliidi, kõrvetiste, katarri jne jne puhul - on õige aeg minna ujuma. Ujumisbasseini vesi on just täpselt nii jahe, et seal tuleb end pidevalt liigutada. Aga ujumine ses barokses kompleksis mõjub väga-väga inspireerivalt.

Üks teine, Lukácsi termobassein, on ajalooliselt tuntud kui filosoofide ja kirjanike kohtumispaik. Ujusid konna ja filosofeerisid. Mina juhtusin viimane kord Szechenyis ujudes kokku aga ühe rootslasega, kellelt ma pidin hajutama kahtlusi ses osas, et Balti riikide looduskeskkond on ülimalt saastatud. Selline oli tema mulje meedias kuuldust, ise ta pole neid riike väisanud.

Pärast ujumist tuleb tavapäraselt saun - aga kuna vahepeal oli ka sisebasseinide remont lõpenud, väisasin ma nii umbes 20 neist (teised kakskümmend mõni teine kord siis) ja liikusin alles siis sauna. Saunu on muidugi palju, aga TÕELISTELE saunalistele on keldrikorrusel üks võimas urgas, kus temperatuuri jätkub, ning tundub, et see on ka ainus koht kogu kompleksis, mida renoveeritud ei ole. Saunaukse kõrval seina sees on efektne jäämasin, kust kolinaga lajatub suurde marmornõusse jääkamakaid - suvel ootavad inimesed käed pikal uut saadetist, talvel ajab nõu üle ja aint inimesed põhjast käivad end jääga üle hõõrumas. Aga kui te tahate täit mõnu, tuleb jääga end üle hõõruda ja siis sauna lae alla, kõige kaugemasse kõige kuumemasse nurka istuda. Kus selgub, et olete saunas peaaegu ainus naine. Suured tõmmud karvased vuntsidega mehed istuvad kahel pool pingireal ja higistavad...:)

Saunas tuleb nagu kohane istuda niikaua kui kannatab, väike pihus sulav jääpall on abiks, ning siis karmauhti sauna eesruumis olevasse basseini hüpata. See on kogu kompleksi kõige külmem bassein, 17 kraadi, ning ma pole kedagi näinud seal endast kauem istumas. Üks rootsi tüdruku välja arvatud, kui me ühel õnnetul jaanipäeval, mis Budapestis tuli veeta, sealsamas basseinis kokku saime ja põhjamaa valgeid öid taga nutsime.

Saunaprotseduuri võib mitu korda korrata, aga tõele au andes pean ma ütlema, et vanemaks saades olen ma piirdunud ühe sellise jääga hõõrumine-saun-külmaveebassein korraga. Külmaveebasseinist välja tulles tuleb muidugi veelkord end jääga kokku hõõruda ning seejärel vanasse tuttavasse kuumaveebasseini veelkord maha istuda. Edasi on juba aja- ja jaksuküsimus, aga üldiselt on pärast sellist ringi toss väljas, aga reede õhtuks, tööstressi mahasaamiseks lihtsalt oivaline.

Ah jaa, välja minnes ei tohi unustada raha tagasi võtta - see on üks reliktidest, mis on veel süsteemi alles jäänud. Alguses maksad teatud summa sisse, ning juhul, kui oled alla kolme tunni sees veetnud, makstakse osa raha tagasi.