Viimastel nädalatel on Mia keelesoolikas lahti läinud, ma ei tea, kas see tuleb sellest, et Plamen on ära ning me suhtleme juba paar nädalat ainult ühes keeles.
Ta muudkui kordab sõnu järele, ka selliseid keerulisi nagu nt "õun" ütleb täiesti puhtalt välja ning eile õhtul üllatas terve fraasiga põdra maja laulust - "kop-kop, lahti tee" tuli ühes jutis (just praegu kontrollisin üle - ilmselt saigi ta selle selgeks... - kop-kop lll tee). Muidugi, tänu kop-kopile tuleb ka kõik uksed, mis tee peale ette jäävad, läbi koputada. Ja kõik uksed tuleb võtmega lahti keerata...
Ja ta tundub aru saavat rohkem, kui ma arvasin. Eile õhtul istusime voodis ja panime puzzlet kokku, mingi tükk oli puudu ja ma ütlesin, et sellest asja ei saa, loeme parem raamatut, ning ta turniski aknalauale, võttis raamatu ja tõi lugemiseks/vaatamiseks alla. Ausõna, ma olin üllatunud!!! Ma polnud isegi palunud raamatut tuua.
Aga homsest hakkab taas kakskeelne aeg.
Me sõidame homme Ungarisse, ülehomme jääb Mia Plameniga meie Pilisszentlaszlo-residentsi ja mina lähen Kosovosse (seega esimest korda jääb Mia ööks (täpsemalt kaheks ööks) ilma minuta, laupäeval saabub Kristi, ning esmaspäeva hommikul nädala pärast stardime - kolm naist - Bosniasse, nädalaga sõidame läbi pea kogu Bosnia. Nädalavahetuseks jõuame Aadria mere äärde, ilmselt peatume Dubrovnikus, aga võib-olla sõidame ka Montenegrosse. Sealt edasi kahe nädala pärast teisipäeval sõidame mere äärest Serbiasse Belgradi, kus Kristi sõidab koju ning Plamen tuleb ja võtab lapsekatseldamise üle. Järgneva nädala ja mõned päevad peale veedame Serbias. Ikka minu tööasjus.
Nii et püsige lainel. Järgnevateks nädalateks saab Mia maailmast ilmselt üks järjekordne Balkani-reisikiri.
Pildid on tehtud emadepäeval.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar