Teisipäev, 20. juuli 2010

Olemise kuningas

Paar päeva tagasi sõitsime mööda siinpoolsemat põhjarannikut Tallinna poole. Tegime Viinistus peatuse ja ronisime meres kividel. Sealsamas suitsuahvenat söövad poisid hüüdsid meile, et me alla ei kukuks, ja kui me 15 minuti pärast neist uuesti möödusime, raporteeris Mia neile: "Me ei kukkunud alla!" Mul oli juba meelest läinud, et need poisid meid üldse kõnetanud olid.

Terane, rõõmus ja naljakas on see eile kahe ja poole aastaseks saanud Mia Johanna:)) Ma poleks iial arvanud, et kahe ja poolene on juba nii suur ja mõistlik inimene on. Vahetevahel ma mõtlen, et Mia on liigagi mõistlik ja koostööaldis. Enamik asju on läbirääkimiste ning seletamiste küsimus ning halba tuju vaat et polegi. Võib-olla olen ma jätnud üsna laiad raamid, ja küllap nad ongi keskmisest natuke laiemad, kus Mial on mõnus tegutseda, ning seetõttu pole meil ka suuri eriarvamusi või kokkupõrkeid.

Elu temaga on ütlemata mõnus ja seikluslik: mõnikord mõtled, et ohh, meil on terve pikk päev või nädal ninapidi koos olemist, või isegi sunnitud koosistumist (nagu siiapoole puhkusele sõites), ilma ühegi teise inimeseta, aga siis on päev või nädal jälle möödas, ning see on olnud huvitav, lõbus ja mitte üldse väsitav.

Ma ei tunne, et ma oleks Mia pärast ühtegi asja oma elus ära jätnud. Aga ju mul ongi ainult sellised väiksed soovid nagu Viinistu kividel turnimine, iga päev ise rannas ujumine ning Hiiumaal Kassari kadakate vahel telkimine, millesse last on kerge kaasata. Vot külakiiget ta kardab ning seal me kahekesi hoogu veel üles ei saa.

Aga teistpidi, müts maha, on Mial ikka ka supervanavanemad, kes kohe lapse haaravad, kui selleks vajadus tuleb. Ja Plamen, kes lasteaiavabadel päevadel ja minu komandeeringupäevadel last kantseldab. Kuna meil on selline issita puhkus, siis Mia vähemasti esialgu, kui emotsioonid üle ääre ajasid, imiteeris telefoni rääkimist, ja kui ma küsisin, et kellega ta räägib, siis selgus, et issiga.

Aga nii peabki olema, Anna Wahlgren kirjutab oma "Kooskasvamise" raamatus kahese kohta, et tegemist on olemise kuningaga. "Kahene laps on järeleandlik, teenistusvalmis ja tulvil armastust. Temast lausa kiirgab heaolu ja harmooniat--- ta paneb isegi kommid poes riiulile tagasi, kui talle teistes olukordades kommi antakse" Ja "kahese lapse enesekindluse aluseks on teadmine oma asendamatusest" ja ausõna, ta ongi täiesti asendamatu. Igas peres peaks olema alati üks kaheaastane!

Poole aasta pärast on oodata aga hoopis teistsugust postitust, sest nüüd siis peaks ees olema trotsiiga.

Teisipäev, 13. juuli 2010

Suvi, hullutav suvi

Mis siin pikalt kirjutada - kõik on teada - tappev ent siiski oi-kui-mõnus kuumus. Metsmaasikad ja mustikad kärssavad. Järvedes on kolmkümmend ja meres kakskümmend viis kraadi sooja. Ikka veel pikad päevad ning napid ööd. Enam-vähem kõik on veel tegemata - päikesetõus rabas, telkimine Hiiumaal, promeneerimine Haapsalus, sissepõige Lõuna-Eestisse, pärast korduvaid katseid lõpuks ometi mööda põhjarannikut Narva-Jõesuuni välja jõuda...

Esialgu mööduvad päevad traektooril Tapa lasteraamatukogu, kus Mia vaatab raamatuid ja mina teen tööd, siis Palmse või Sagadi või Viitna järvede või Rakvere kaudu kas Võsule või Käsmu, rohkem ikka Käsmu, kus veest oleme välja tulnud siis, kui vee- ja välistemperatuur on ühtlustunud. Ehkki viimastel päevadel pole seda enam juhtunud.

Jumalik juuli! 

Üks väga oluline inimene Mia elus - taadu - pole vist siia blogisse visuaalselt veel sattunudki. Mis on seda kummalisem, et tegemist on erakordselt fotogeenilise inimesega:) Muide, nimed taadu ja mummi on minu ema viljaka mõttetöö tulemus ja mul on küll naljakas oma iginoort isa taaduks kutsuda, aga käibele ta läks... Taadu, hmhm, on Miast 70 aastat vanem.
Merineitsi.
Teel Kuradisaarele.

Fotoraamatutes räägitakse, et pilvitu taevas on ilmetu ja siis pildistada ei tasu. Ent kui ikka päevi pole pilvi olnud, vajab seegi dokumenteerimist.
  

Teisipäev, 6. juuli 2010

... armastavad!

Õhtupoolik Käsmu rannas. Mia kaevab jalgu sügavamale liiva ning suitsetab puupulgaga kujutletavat sigaretti. Väga peenelt (kus ta seda õppind on, ei tea). Vaatab möödakõndivaid inimesi ning noogutab siis ühe poisi ja tüdrukus suunas, kes käest kinni jalutavad, ning konstateerib: "Armastavad".

Natuke aega hiljem on umbes niisama naljakas hetk Palmse kõrtsis. Ostan jäätisekokteili ja piimakohvi. Viin kohvi lauda, tulen leiti juurde tagasi ning küsin arvet. No täiesti kindlalt seesama poiss vaatab mind suurte silmadega ja mina ei saa aru, kuidas on nii raske kaht asja kokku liita. "Kas teie ei teenindanud mind?", küsin mina. "Ei, ilmselt mu kolleeg." "Vabandust, aga te olete täiesti sarnased." "Ei, absoluutselt mitte, ta on must kaks korda paksem", väidab solvunud kõrtsmik ja läheb kööki seletama, kuidas neid kaksikuteks peetakse. Nüüd tuleb välja teine mees, absoluutselt samasugune, ja solvunult: "Kuidas te saite arvata, et tema on mina, tal on kaks korda suurem nina kui minul." Siis ma põgenesin, et mitte naerust püksi pissida. 

Reede, 2. juuli 2010

Kaks kevadebeebit

Nüüd on ära nähtud ka kaks uhiuut beebit. Kärt, Mia vastne täditütar on pooleteisekuune ja ega ta veel end väga kaeda pole ka lasknud. Kõige parema meelega on ta peidus kunagi Miale ostetud kandelinas, mis siis küll oma hinda tagasi ei teeninud. Nii et tema olemusest ja tegevusest mõni teine kord, kui meil on koos juba ehk mõni kaunis suvepäev veedetud.

Igaljuhul esialgu valmis mõeldud sulnis nimi jäi tüdrukule panemata. Näitavat temperamenti. Mis siis ikka, äkki ma saan kasutamata nime endale.

Kolmekuune Ronja on aga ´96 aasta lennu viimane pesamuna. Fantastiliselt helge, naeratav, sõbralik ja ingellik olevus - palju õnne Margele ja Ristole!

Sõimetäis eesti mudilasi Ungarimaal

Eesti suvi ei anna ju mahti blogida, ent ma püüan siiski paar asja, mis mõttes mõlkumas, veel üles saada. Ehk leiab hiljem ka kodune puhkus kajastamist.


Just enne me ärasõitu said Ungari eestlased taas Cathrini juures kokku. Cathrin on see ungari-eesti juurtega Pärnu tüdruk, kes mängis 8ondatel peaosa sellises mängufilmis nagu Karoliine hõbelõng. Ta elab oma perekonnaga ühes vanas Ungari mõisas ning unistab ungari restorani avamisest Pärnus (tea, kas Lahke Madjar on Rüütli tänaval veel alles ja pakuks konkurentsi?) ning viimasel ajal on meeldivalt tihti meil õnnestunud tema juures kokku saada. Cathrini mees keedab siis lõkkel suures pajas guljassi ja valib muusika (väga hea valik eesti ja ungari rokki, folki) ning eesti tüdrukud hakivad köögis kartulisalati komponente. 

Seltskonna kolm stammtitte on Petra ja Toomase Laura, Kristi ja Antali Hanna-Liisa ning meie Mia. Varsti saab sõimerühma kokku, sest peagi on sündimas Laurale õde ning meid on ju siin veel, nt Patsifist oma imiklapsega.

Mõni aeg tagasi oli võimalus taotleda Eesti Instituudilt välis-eesti kogukonna elujõuliseks funktsioneerimiseks stipendiumi. Kahju, et sel hetkel oli nii kiire ega jõudnud projekti proposalit kokku kirjutada. Meil on ju Reet, kes hea meelega korraldaks lastele regilaulu- ja rahvatantsutunde. Ja meil on ju Budapesti Eesti Instituut, kus selliseid ettevõtmisi saaks ja tulekski läbi viia. Võib-olla isegi ilma täiendava rahasüstita. Või on äkki isegi Eesti instituutidel eelarverida kohaliku maa eesti kogukonna toimimiseks? Ehk võiks vähemalt maal, kus instituut on toimima pandud, ka täiesti ametlikult eestluse asja ajada?

Jube kahju oleks, kui need lapsed omavahel ainult ungari keeles rääkima hakkaksid.