Olemise kuningas

Paar päeva tagasi sõitsime mööda siinpoolsemat põhjarannikut Tallinna poole. Tegime Viinistus peatuse ja ronisime meres kividel. Sealsamas suitsuahvenat söövad poisid hüüdsid meile, et me alla ei kukuks, ja kui me 15 minuti pärast neist uuesti möödusime, raporteeris Mia neile: "Me ei kukkunud alla!" Mul oli juba meelest läinud, et need poisid meid üldse kõnetanud olid.

Terane, rõõmus ja naljakas on see eile kahe ja poole aastaseks saanud Mia Johanna:)) Ma poleks iial arvanud, et kahe ja poolene on juba nii suur ja mõistlik inimene on. Vahetevahel ma mõtlen, et Mia on liigagi mõistlik ja koostööaldis. Enamik asju on läbirääkimiste ning seletamiste küsimus ning halba tuju vaat et polegi. Võib-olla olen ma jätnud üsna laiad raamid, ja küllap nad ongi keskmisest natuke laiemad, kus Mial on mõnus tegutseda, ning seetõttu pole meil ka suuri eriarvamusi või kokkupõrkeid.

Elu temaga on ütlemata mõnus ja seikluslik: mõnikord mõtled, et ohh, meil on terve pikk päev või nädal ninapidi koos olemist, või isegi sunnitud koosistumist (nagu siiapoole puhkusele sõites), ilma ühegi teise inimeseta, aga siis on päev või nädal jälle möödas, ning see on olnud huvitav, lõbus ja mitte üldse väsitav.

Ma ei tunne, et ma oleks Mia pärast ühtegi asja oma elus ära jätnud. Aga ju mul ongi ainult sellised väiksed soovid nagu Viinistu kividel turnimine, iga päev ise rannas ujumine ning Hiiumaal Kassari kadakate vahel telkimine, millesse last on kerge kaasata. Vot külakiiget ta kardab ning seal me kahekesi hoogu veel üles ei saa.

Aga teistpidi, müts maha, on Mial ikka ka supervanavanemad, kes kohe lapse haaravad, kui selleks vajadus tuleb. Ja Plamen, kes lasteaiavabadel päevadel ja minu komandeeringupäevadel last kantseldab. Kuna meil on selline issita puhkus, siis Mia vähemasti esialgu, kui emotsioonid üle ääre ajasid, imiteeris telefoni rääkimist, ja kui ma küsisin, et kellega ta räägib, siis selgus, et issiga.

Aga nii peabki olema, Anna Wahlgren kirjutab oma "Kooskasvamise" raamatus kahese kohta, et tegemist on olemise kuningaga. "Kahene laps on järeleandlik, teenistusvalmis ja tulvil armastust. Temast lausa kiirgab heaolu ja harmooniat--- ta paneb isegi kommid poes riiulile tagasi, kui talle teistes olukordades kommi antakse" Ja "kahese lapse enesekindluse aluseks on teadmine oma asendamatusest" ja ausõna, ta ongi täiesti asendamatu. Igas peres peaks olema alati üks kaheaastane!

Poole aasta pärast on oodata aga hoopis teistsugust postitust, sest nüüd siis peaks ees olema trotsiiga.