reede, 26. märts 2010
Kanapea ja peputrilla
Meie elamises pole ühtegi peeglit nii madalal, et Mia end korralikult peegeldada saaks. Ei tea, kas peaks panema? Talle nii meeldib peegli eest esineda, tavaliselt ronib pitka abil kõrgemale ja laulab endale. Ja kui hommikul vannitoas enda peegelpilti näeb, siis lausa rõkkab rõõmust! Tore kohe vaadata endaga nii rahulolevat inimest:))
Me mõnikord Plameniga ikka mõtleme tüüpilisi lapsevanema mõtteid, et misasjus me laps andekas või vähemandekas, või milline ta üldse on. Vähemasti mina olen superenesekindel - me kasvatame siin üles andekat inimest ja millegi pärast pabistada pole vaja (et näiteks, kuidas ta nüüd nelja keelega hakkama saab). Ehkki ma objektiivselt ikka näen ka, et täitsa harju keskmine, aga samas on mul usaldus tema sisemise tarkuse ja mitmekesise arengu suhtes, peaasi, et ise suudaks turvalist ja huvitavat elu pakkuda.
Ühel õhtul oli Plameniga selline dialoog: "Poisid on nagu joonistatud (siinkohal ma mõtlen Mia-vanuseid vanaonupoegi), Mia on nii hajusate piirjoontega, ma ei suudagi ta nägu endale ette manada."
Plamen: "Mia on artistlik, ja seesama hajus joon on tegelikult omane artistidele, kes kõike kehastama peavad oskama."
Plamenil võib õigus olla - Mias on tugevalt artistlikkus. Seda on muidugi raske ette kujutada neil, kelle seltskonnas Mia päris üles ei sula (sest ta on ka siuke vaatleja ja kaardistaja, enne kui suudab lahti minna), aga kui ta siis äkki oma elementi satub, on tsirkust rohkem kui rubla eest. Ta oskab juba tõesti head nalja teha ja tagasihoidlikkust lapsest saab siis totaalne edevusehunnik ning naerupall.
Käisime hiljuti kodus, kus maast laeni oli peeglid. Tagasitulles rääkisin Miale, et ta on eputrilla. Talle nii meeldis see sõna, nüüd tuletab igal sobival ja mittesobival hetkel meelde, et ta on peputrilla.
Aga mis kanapeasse puutub, siis mängib Mia Lotte lotot*, kui leiab sobiva kaardi, siis selle asemel, et seda kohe lauale lüüa, peidab hoopis ära ja hakkab kavala näoga teiste kaartide alt välja kavema. Mille peale mina, et "oled Sa alles kavalpea". Mia kihistab naerda "mõmõh, kanapea, kanapea".
See tore pilt on kole udune
* Eks ole - Lotte film, värviraamatud, lauamängud, aga kus on naksitrallid, Pipi, Bullerby lapsed, Sipsik, Karlsson ja väikevend, Mary Poppins...? Natuke on meil muumit ja Karupoeg Puhhi tunneb ka ära, ent ees on oi, kui paljude maailmade avastamisi.
Tegelikult me enam kootud mütse ei kanna - Mia oli täna väljas paljajalu.
teisipäev, 23. märts 2010
Ilusat kevadet!
Nii et talvega on siis ühel pool! Nii kahju! Nii ilus oli!
Kevad saabus Montenegros, Skadari järve ääres. Skadari järv on kindlasti üks kõige imelisemaid järvi maailmas. Ja Montenegro üks imelisemaid riike oma looduse ja pinnavormide poolest. Ma olen Montenegrost siin ka varem kirjutanud (ja siin ka), ent tagasisõites Podgrica lennujaamas eestlastega kokku põrgates (kusjuures ära andis neid Selveri plastikaatkott, muidu ma olekski jäänud arvama, et kuulen distansilt ungari keelt - piisavas kauguses võivad need päris sarnaselt kõlada), sai taas selgeks, et maa tundmaõppimiseks on vaja siiski kohalikke inimesi tunda.
Allolevad pildid on tehtud paari sulni tunni jooksul, mis jäi tööasjade ajamise ja lennukipeale mineku vahele. Õnneks on Montenegros kõik käe-jala juures, isegi Aadria rannikule oleks võinud tahtmise korral jõuda (oi seda mõnusat merelõhna, mis paar päeva varem Cavtatis maandudes ninna lõi...).
Üks nali ka. Tolle eesti daamiga, kes oma pojaga rändas, saime muidugi kohe jutule. Rääkisime pealekasvavast põlvkonnast, kes on pool maailma juba enne ära näinud, kui nad päris teadlikuks on endast ja ümbristevast saanud, ja siis too daam ütleb midagi sellist, et "meie põlvkond... /vaatab siis mulle korraks otsa/ ilmselt olete enam-vähem niivana kui mina - mina olen neljakümnene..." Ja mina muidugi oleks tahtnud karjatada - ma pole neljakümnene, ma olen noor! Noh, aga õnneks oli väikemehel teravam silm:) Kui me lennukesse läksime ja ma neist mõnevõrra eemale istuma pidi, küsis poiss, kas tüdruk ei istugi meie juurde. Nii sobib:)
_____
Mis Ungarisse puutub, siis kevad jäi vist taaskord vahele - põhimõtteliselt tulnuks talvemüts kohe suvekübara vastu vahetada, aga kus seda suvekübarat nii kiiresti võtta. Seega siis lihtsalt paljapäi ning T-särgi väel suvele vastu.
_________
PS! Ja siis veel - tuli meelde, et too naine seal Podgorica lennujaamas ütles, et kui ma terminali sisse tulin, oli ta mõelnud, et see inimene võiks olla eestlane. Mis need eestlase tunnused siis on, mis ka lennujaamas kodunt kaugel eestlase kätte annavad...? Üldiselt rahvusvahelises plaanis arvatakse, et ma olen hollandlane, nt Türgis olen ma aga venelane. Eks see oleneb palju ka sellest, kellega kohalikel kokku on tulnud puutuda. Nt Istanbuli-Moskva vahet käib lennuk kolm korda päevas, seitse korda nädalas, ning kui ma siis oma kergelt venepärase ornamendiga Naff-Naffi (prantsuse) mantlit kannan, olengi ma kohe venelane. Palju neil siis neid eestlasi siin ikka tundmaõppimiseks ringi jalutab.
Oh jah, ja üldse see sildistamine ning inimeste kojuajamine... Kurioosseim juhtum tuleb meelde nii viie aasta tagusest ajast siinsamas Budapestis. Läksime kolleegiga türgi sauna ning taas - uksel pöördub joviaalne noormees minu poole venekeelsete viisakusvormelitega. Mina vastu, et minuga pole vaja vene keeles rääkida. "Aga kas te polegi siis venelane..?" Ei hakanud talle vastama, aga kui saunast tagasi tulime, käib jälle peale kui uni... Mõtlesin, et ütleks midagi täiesti muud, sest oli juba näha, et eestlase ja venelase vahel ta vahet ei teeks. Ütlesin siis, et olen soomlane. Ja mida tema vastu ütles - "No ma ju ütlesin et venelane!" Kunagi keegi kuskil foorumis nuttis, et appi-appi, teda peetakse UK-s poolakaks. Ega eestlaseks ei arvata meid kunagi, meid on selleks liiga vähe. Vaat ainult teine eestlane tunneb teise eestlase ära.
Kevad saabus Montenegros, Skadari järve ääres. Skadari järv on kindlasti üks kõige imelisemaid järvi maailmas. Ja Montenegro üks imelisemaid riike oma looduse ja pinnavormide poolest. Ma olen Montenegrost siin ka varem kirjutanud (ja siin ka), ent tagasisõites Podgrica lennujaamas eestlastega kokku põrgates (kusjuures ära andis neid Selveri plastikaatkott, muidu ma olekski jäänud arvama, et kuulen distansilt ungari keelt - piisavas kauguses võivad need päris sarnaselt kõlada), sai taas selgeks, et maa tundmaõppimiseks on vaja siiski kohalikke inimesi tunda.
Allolevad pildid on tehtud paari sulni tunni jooksul, mis jäi tööasjade ajamise ja lennukipeale mineku vahele. Õnneks on Montenegros kõik käe-jala juures, isegi Aadria rannikule oleks võinud tahtmise korral jõuda (oi seda mõnusat merelõhna, mis paar päeva varem Cavtatis maandudes ninna lõi...).
Üks nali ka. Tolle eesti daamiga, kes oma pojaga rändas, saime muidugi kohe jutule. Rääkisime pealekasvavast põlvkonnast, kes on pool maailma juba enne ära näinud, kui nad päris teadlikuks on endast ja ümbristevast saanud, ja siis too daam ütleb midagi sellist, et "meie põlvkond... /vaatab siis mulle korraks otsa/ ilmselt olete enam-vähem niivana kui mina - mina olen neljakümnene..." Ja mina muidugi oleks tahtnud karjatada - ma pole neljakümnene, ma olen noor! Noh, aga õnneks oli väikemehel teravam silm:) Kui me lennukesse läksime ja ma neist mõnevõrra eemale istuma pidi, küsis poiss, kas tüdruk ei istugi meie juurde. Nii sobib:)
_____
Mis Ungarisse puutub, siis kevad jäi vist taaskord vahele - põhimõtteliselt tulnuks talvemüts kohe suvekübara vastu vahetada, aga kus seda suvekübarat nii kiiresti võtta. Seega siis lihtsalt paljapäi ning T-särgi väel suvele vastu.
_________
PS! Ja siis veel - tuli meelde, et too naine seal Podgorica lennujaamas ütles, et kui ma terminali sisse tulin, oli ta mõelnud, et see inimene võiks olla eestlane. Mis need eestlase tunnused siis on, mis ka lennujaamas kodunt kaugel eestlase kätte annavad...? Üldiselt rahvusvahelises plaanis arvatakse, et ma olen hollandlane, nt Türgis olen ma aga venelane. Eks see oleneb palju ka sellest, kellega kohalikel kokku on tulnud puutuda. Nt Istanbuli-Moskva vahet käib lennuk kolm korda päevas, seitse korda nädalas, ning kui ma siis oma kergelt venepärase ornamendiga Naff-Naffi (prantsuse) mantlit kannan, olengi ma kohe venelane. Palju neil siis neid eestlasi siin ikka tundmaõppimiseks ringi jalutab.
Oh jah, ja üldse see sildistamine ning inimeste kojuajamine... Kurioosseim juhtum tuleb meelde nii viie aasta tagusest ajast siinsamas Budapestis. Läksime kolleegiga türgi sauna ning taas - uksel pöördub joviaalne noormees minu poole venekeelsete viisakusvormelitega. Mina vastu, et minuga pole vaja vene keeles rääkida. "Aga kas te polegi siis venelane..?" Ei hakanud talle vastama, aga kui saunast tagasi tulime, käib jälle peale kui uni... Mõtlesin, et ütleks midagi täiesti muud, sest oli juba näha, et eestlase ja venelase vahel ta vahet ei teeks. Ütlesin siis, et olen soomlane. Ja mida tema vastu ütles - "No ma ju ütlesin et venelane!" Kunagi keegi kuskil foorumis nuttis, et appi-appi, teda peetakse UK-s poolakaks. Ega eestlaseks ei arvata meid kunagi, meid on selleks liiga vähe. Vaat ainult teine eestlane tunneb teise eestlase ära.
kolmapäev, 17. märts 2010
Üks tavaline talvepäev
Ehkki kevad, nii ametlikult kui muidu ka, on tulnud, ning järgmises postituses kohe kindlasti juba ka magnooliat õitsemas näeb, ei raatsi ma talvepilte, mis kauaks siia mustandite alla rippuma jäänud, presenteerimata jätta.
Seesinane oli üks tavaline talvepäev meie kelgupuhkusel olles, nüüd juba täpselt kuu aega tagasi. (Mul on arvuti kõrval pikk nimekiri teemadest, mis vajavad blogistamist, aga tegelikkuses saab nendest kirja ainult mõni üksik, siis on juba uus aastaaeg, uued teemad ja uued kohasemad pildid peal.)
Aga olgu see siis meenutamaks, et talv oli erakordselt lumine, purikane ja pikk. Ning Eesti poolt vaadates on säänne lumi ja lumevalgus ikka veel vist täitsa igapäevased.
Nagu kord juba ka varem kirjutatud, algas suur osa meie puhkusepäevi Kalamajas Kukupai tunnis, tihti jätkus päev Boheemis väikse brunchiga ning tol päeval jalutasime pärast vahepeatust Boheemis Kalamaja puuasumist Kadrioru puuasumisse.
Balti jaama lumelinna me sel korral ei jõudnudki, et Kadriorus jääkujud nägime ära.
Kuna väljas oli tõesti külm, pidime me iga natukese aja tagant kohvikupeatuse tegema, ja et me juba sealkandis olime, läksime uudistama Miia-Milla-Manda lastemuuseumi äsjaavatud kohvikut. Kohvik on mõnusalt lastepärane, valik, mida osta-süüa, oli siiski väiksemapoolne ja mitte eriti maitsev. Ehkki alguses oli plaanis kohvikus aint tass teed juua ning edasi minna, möödus kogu pärastlõuna mängides, lisaks organiseeriti lastele nööbiõmblemise tund. Ausalt - Mia käsitses nõela ja niiti sellise enesestmõistetavusega, nagu oleks ta neid enne ka käes hoidnud.
No ja peagi hakkaski päike loojuma, ning kuna minul oli ikka veel nägemata päikeseloojang talvisesse merre - üks neid Suuri Asju, millepärast sai Eestisse tuldud - seadsime sammud Russalka poole. Ent iga sammuga läks olemine külmemaks ja jäisemaks, nii et viimaks tuli tagasi pöörata. Ainult selle nägi ära, et päike merre küll ei looju. Kuhu ta siis Tallinnas sellisel aastaajal loojub?
Selle päikeseloojanguga on kummalised lood - Eestis on mul piinavalt valus, kui ma päikest loojumas ei näe, sestap käisime me eelmisel suvel küllalt tihti ka Kakumäe rannas üsna õhtul hilja mängimas. Ent Ungaris ma isegi ei tea, kuhu päike loojub. Peab ütlema, et steppide ja lagedate pustade maal Ungaris loojub päike ikka ja alati kuhugi mäe taha ning kott ongi peas. Paljude jaoks ilmselt kompenseerib soojus pimedad õhtud - aga minu jaoks küll mitte. Kevad ilma tasapisi valgemaks minevate õhtutega pole mingi kevad.
Seesinane oli üks tavaline talvepäev meie kelgupuhkusel olles, nüüd juba täpselt kuu aega tagasi. (Mul on arvuti kõrval pikk nimekiri teemadest, mis vajavad blogistamist, aga tegelikkuses saab nendest kirja ainult mõni üksik, siis on juba uus aastaaeg, uued teemad ja uued kohasemad pildid peal.)
Aga olgu see siis meenutamaks, et talv oli erakordselt lumine, purikane ja pikk. Ning Eesti poolt vaadates on säänne lumi ja lumevalgus ikka veel vist täitsa igapäevased.
Nagu kord juba ka varem kirjutatud, algas suur osa meie puhkusepäevi Kalamajas Kukupai tunnis, tihti jätkus päev Boheemis väikse brunchiga ning tol päeval jalutasime pärast vahepeatust Boheemis Kalamaja puuasumist Kadrioru puuasumisse.
Balti jaama lumelinna me sel korral ei jõudnudki, et Kadriorus jääkujud nägime ära.
Kuna väljas oli tõesti külm, pidime me iga natukese aja tagant kohvikupeatuse tegema, ja et me juba sealkandis olime, läksime uudistama Miia-Milla-Manda lastemuuseumi äsjaavatud kohvikut. Kohvik on mõnusalt lastepärane, valik, mida osta-süüa, oli siiski väiksemapoolne ja mitte eriti maitsev. Ehkki alguses oli plaanis kohvikus aint tass teed juua ning edasi minna, möödus kogu pärastlõuna mängides, lisaks organiseeriti lastele nööbiõmblemise tund. Ausalt - Mia käsitses nõela ja niiti sellise enesestmõistetavusega, nagu oleks ta neid enne ka käes hoidnud.
No ja peagi hakkaski päike loojuma, ning kuna minul oli ikka veel nägemata päikeseloojang talvisesse merre - üks neid Suuri Asju, millepärast sai Eestisse tuldud - seadsime sammud Russalka poole. Ent iga sammuga läks olemine külmemaks ja jäisemaks, nii et viimaks tuli tagasi pöörata. Ainult selle nägi ära, et päike merre küll ei looju. Kuhu ta siis Tallinnas sellisel aastaajal loojub?
Selle päikeseloojanguga on kummalised lood - Eestis on mul piinavalt valus, kui ma päikest loojumas ei näe, sestap käisime me eelmisel suvel küllalt tihti ka Kakumäe rannas üsna õhtul hilja mängimas. Ent Ungaris ma isegi ei tea, kuhu päike loojub. Peab ütlema, et steppide ja lagedate pustade maal Ungaris loojub päike ikka ja alati kuhugi mäe taha ning kott ongi peas. Paljude jaoks ilmselt kompenseerib soojus pimedad õhtud - aga minu jaoks küll mitte. Kevad ilma tasapisi valgemaks minevate õhtutega pole mingi kevad.
neljapäev, 11. märts 2010
See laps on minusse, ma ütlen
Täna läks Mia juba neljandat päeva järjest lasteaeda - muidu oleme piirdunud kolme korraga nädalas, rohkem rahakott ei luba - ja sestap tuli jälle midagi välja mõelda. Niisiis, Mia, homme oled issiga kodus ja siis nädalavahetuse ning esmaspäeva takkapihta (siin on vaba päev) oleme ka kodus ning lähme võib-olla isegi reisima. Ohoo! Reisima! Mia silmad hakkasid särama, ise muudkui lõkerdas naerda "reisima, papud, papud ja reisima".
Lapsuke näikse olevat juba tugevalt reisipisikuga nakatunud. Täitsa minusse, neli päeva järjest lasteaeda minna - ma olen nõus - on ikka tappev rutiin.
Allolevad pildid eelmisest suvest on illustratsiooniks, et me ka igasugu imelikes kohtades reisime.
Meie Bosnia-reisist saab lähemalt lugeda Kristi humoorikas sarjas Kaks naist Bosnias, beebist rääkimata
Muidugi pole veel teada ega ma jälle sõnu sööma pea hakkama - nimelt sajab siin juba 12 tundi järjest lund ning kogu piirkond Vahemereni välja on taas lume alla mattunud.
Lapsuke näikse olevat juba tugevalt reisipisikuga nakatunud. Täitsa minusse, neli päeva järjest lasteaeda minna - ma olen nõus - on ikka tappev rutiin.
Allolevad pildid eelmisest suvest on illustratsiooniks, et me ka igasugu imelikes kohtades reisime.
Meie Bosnia-reisist saab lähemalt lugeda Kristi humoorikas sarjas Kaks naist Bosnias, beebist rääkimata
Muidugi pole veel teada ega ma jälle sõnu sööma pea hakkama - nimelt sajab siin juba 12 tundi järjest lund ning kogu piirkond Vahemereni välja on taas lume alla mattunud.
kolmapäev, 10. märts 2010
Katteta lubaduste aeg on möödas
Eile hommikul lasteaeda minnes - jah, Mia hakkas ikkagi väikses (ungarikeelses) lasteaias käima - lubasin lapsele, et kõikide asjaolude kokkulangemisel lähme õhtul ujuma. Tuleme siis õhtul koju, võtame riidest seljast, natuke aega tuiab Mia niisama mööda maja ringi, paneb siis salli uuesti kaela ja mütsi pähe. "Kuhu minek, Mia?", küsin ma. "Ujuma," on vastus.
No kuna kõik asjaolud kokku ei langenud, siis ujuma ei pääsenud ning täna hommikul hoidsin suu targu kinni.
No kuna kõik asjaolud kokku ei langenud, siis ujuma ei pääsenud ning täna hommikul hoidsin suu targu kinni.
esmaspäev, 8. märts 2010
R.I.P Michael Zeeman
Sain eile hommikul teada, et Michael Zeeman on surnud, üks kõige tähtsamaid inimesi minu elus, meie harvadest kontaktidest hoolimata. Ta on kõige elusam inimene, keda ma iial olen kohanud, ja ma keeldun uskumast, et teda enam ei ole. Michaeli pärast sooviks, et igavik oleks olemas, saaks saada uuesti kokku ja jätkata sealtsamast, kus pooli jäi - rääkida-rääkida-rääkida raamatutest, linnadest, elust ja visata iroonilis-sarkastilist nalja. Kuulata muusikat, mida ta on oma tohutust barokkmuusikakogust valinud, sofanurka kerra tõmbuda ja varustada end paari-kolme raamatuga tema 20 000 raamatuga erakogust. MIKS pagana pihta ei jõudnud ma Rooma, kui ta seal elas? Miks pagana pihta mõtlesin ma, et aega on lõputult? Kui irooniline, et ühes oma viimastest kirjadest kirjeldasin ma Jaan Krossi matuseid ning me rääkisime sellest, mis saab nüüd, kui eesti gigandid Lennart Meri ja Jaan Kross on lahkunud. Mis siis saab nüüd, kui Michael - Lugeja, Koguja, Kirjanik, Luuletaja, Eurooplane, Polüglott, tüüpiline Renessansiaja Geenius - on lahkunud? KUI palju igavam on elu! Kui mõttetu lahkumine keset elulugu.
"His passing will not fail to leave its mark. I would not be surprised if, after the funeral on Saturday, a woodland giant of the forest crashes inexorably to the ground somewhere in Europe. The moaning and rustling sound of the young branches in its crown will be heard as far away as Rustavelli Boulevard in Tbilisi. In the heart of Europe, in the triangle between Berlin, Amsterdam and Rome, the trunk wrenched violently from the ground will leave a big hole behind," kirjutab oma hüvastijätuhüüdes Steve Austen.
"As a polyglot, Michaël held the Dutch language in high esteem and handled it with much respect. As a cosmopolitan, he took it for his duty to point out with pride the peculiarities and specific values of the Dutch culture and letters to his fellow Europeans. As a public intellectual, he was a vehement critic of cultural nationalism, Dutch or any other. As a convinced European, he followed the twists and hiccups of the European integration process and its cultural aspects with much critical scrutiny and sarcasm. Inevitably, Dutch cultural life will become much more dry without Michaël Zeeman," kirjutab Dragan Klaic.
_________
Ja nii kirjutab mulle Michael siis, kui Mia sündis - nii temalikult, slightly overdoing, aga me tunneme teineteist...;)
Dear Kaidi,
The best news is the most surprising news: there is a daughter, and one with a good, solid name as well. Had I known that sometime close to her arrival, I am afraid I would have taken a plane without hesitation in order to get introduced and to congratulate the mother. Now she has to wait a bit more and train on the correct pronunciation of my name - as I, for that matter, shall have to acquire some knowledge of the Estonian language before we, perhaps a bit timidly, will shake hands.
So, my dear, how did this all come to pass? And why do you so deliberately and demonstratively swallow your tongue where her father is concerned? Don't tell me the Immaculate Conception came to Tallinn. O Kaidi, I would love to see you as a mother - you, the strong one, the hard working one, the resolute one, who finally overcame her insecurities and decided to pass life on to a next generation. Time to send you my most cordial congratulations and the expression of feeling deeply moved, reading the news casually enveloped in an e-mail in the early morning of Rome.
Of course I'll play with her before we shall be old: don't make sick jokes on my part, will you? Yes, still reading, writing and speaking, wherever I like, though the crisis will surely limit my number of trips this year. Actually, at this very moment I am getting uneasy, since this morning I shall be catching a plane to Berlin (where I am quite frequently: shouldn't I move there?). If Mia Johanna will join you to Budapest, after the summer, I should try and make it to Budapest.
As you notice, your quick response makes me very happy. I am now in a hurry, but surely won't let you escape into oblivion once again for such a long time. Friendship is there to be celebrated, with or without coffee, in Tallinn of wherever. I send you, as ever, my love,
Michael
Zeeman Met Boeken
"His passing will not fail to leave its mark. I would not be surprised if, after the funeral on Saturday, a woodland giant of the forest crashes inexorably to the ground somewhere in Europe. The moaning and rustling sound of the young branches in its crown will be heard as far away as Rustavelli Boulevard in Tbilisi. In the heart of Europe, in the triangle between Berlin, Amsterdam and Rome, the trunk wrenched violently from the ground will leave a big hole behind," kirjutab oma hüvastijätuhüüdes Steve Austen.
"As a polyglot, Michaël held the Dutch language in high esteem and handled it with much respect. As a cosmopolitan, he took it for his duty to point out with pride the peculiarities and specific values of the Dutch culture and letters to his fellow Europeans. As a public intellectual, he was a vehement critic of cultural nationalism, Dutch or any other. As a convinced European, he followed the twists and hiccups of the European integration process and its cultural aspects with much critical scrutiny and sarcasm. Inevitably, Dutch cultural life will become much more dry without Michaël Zeeman," kirjutab Dragan Klaic.
_________
Ja nii kirjutab mulle Michael siis, kui Mia sündis - nii temalikult, slightly overdoing, aga me tunneme teineteist...;)
Dear Kaidi,
The best news is the most surprising news: there is a daughter, and one with a good, solid name as well. Had I known that sometime close to her arrival, I am afraid I would have taken a plane without hesitation in order to get introduced and to congratulate the mother. Now she has to wait a bit more and train on the correct pronunciation of my name - as I, for that matter, shall have to acquire some knowledge of the Estonian language before we, perhaps a bit timidly, will shake hands.
So, my dear, how did this all come to pass? And why do you so deliberately and demonstratively swallow your tongue where her father is concerned? Don't tell me the Immaculate Conception came to Tallinn. O Kaidi, I would love to see you as a mother - you, the strong one, the hard working one, the resolute one, who finally overcame her insecurities and decided to pass life on to a next generation. Time to send you my most cordial congratulations and the expression of feeling deeply moved, reading the news casually enveloped in an e-mail in the early morning of Rome.
Of course I'll play with her before we shall be old: don't make sick jokes on my part, will you? Yes, still reading, writing and speaking, wherever I like, though the crisis will surely limit my number of trips this year. Actually, at this very moment I am getting uneasy, since this morning I shall be catching a plane to Berlin (where I am quite frequently: shouldn't I move there?). If Mia Johanna will join you to Budapest, after the summer, I should try and make it to Budapest.
As you notice, your quick response makes me very happy. I am now in a hurry, but surely won't let you escape into oblivion once again for such a long time. Friendship is there to be celebrated, with or without coffee, in Tallinn of wherever. I send you, as ever, my love,
Michael
Zeeman Met Boeken
reede, 5. märts 2010
Visuaale aastapäeva kandist
Enne, kui kohatuks muutub, ka mõned talvepildid viimasest kahest nädalast.
24. veebruari õhtupoolikul lund rookimas, minul on jalas tagaplaanil oleva Kuldari meisterdatud räätsad.
Mia annab oma panuse lumekoristusse....
... ja maja soojakskütmisse.
Transpordivahend garaazi ja tuppa pidu pidama.
Allolevad pildid on tehtud pühadejärgsel hommikul maalt linna rutates (tuline kahju, et tegelikult pildistada ei oska).
Pildil olev katus olevat nädala pärast suure lume tõttu sisse vajunud.
24. veebruari õhtupoolikul lund rookimas, minul on jalas tagaplaanil oleva Kuldari meisterdatud räätsad.
Mia annab oma panuse lumekoristusse....
... ja maja soojakskütmisse.
Transpordivahend garaazi ja tuppa pidu pidama.
Allolevad pildid on tehtud pühadejärgsel hommikul maalt linna rutates (tuline kahju, et tegelikult pildistada ei oska).
Pildil olev katus olevat nädala pärast suure lume tõttu sisse vajunud.
kolmapäev, 3. märts 2010
Kardan-ei karda
Meie ootamatult võimalikuks saanud Eesti-puhkus oli nii ülitihe, et mahti sai uuesti hingata alles siis, kui taas laevas Helsinki poole sõitsime. Lisaks täiesti arvestatavale füüsilisele koormusele - kelgu järelevedamine, mäkke vinnamine ja selle järele alla tuiskamine, vankri tirimine-tõukamine-surumine läbi lumehangede, ning vahel ka vankri järel allamäge libisemine (ma ütlen taas, au ja kiitus Briole - paremat offroad vankrit pole olemas) - oli meil kultuurilis-muusikaliselt väga tihedad nädalad. Vahele ka natuke mõnusat seltskonda.
Esimese asjana möllisime me end tagasi Kukupai laulutundi. Juba ainuüksi selle laulutunni pärast peaks Eestis elama! Mia ei piirdunud muidugi ühe tunniga, vaid tegi kohe kaks järjest, alguses vaatas suuremate laste muusikalisi ülesastumisi tagareast, ent siis hakkas ka neist ise osa võtma. Õpetaja Kadri Loigamil on väga hea metoodika ning pooletunnisest laulmisest ei lähe sekunditki kaotsi. Nii et nüüd me oleme siis laulud meelde tuletanud ning mõned uued selgeks saanud (kahju, et mul on nii kehv muusikaline mälu) ja katsume kodus omal käel järge hoida.
Päris esimest korda käisime me nukuteatris, üks väheseid 2+ eale mõeldud tükke on "Ise, ise ka". Peategelaseks siga, kes siis ise jooksis, ise kukkus, ise puhkas ja ise jooksis edasi. Ning kohtus erinevate loomadega, keda ta kas kartis või ei kartnud. Nii et sõnu oli lavastuses nii umbes viis - oleksin eeldanud ühelt tükilt, mis on mõeldud kaheaastasele, mõnevõrra rohkem -, ülejäänu räägiti loomahäältega. Ent selle "kardan"-sõna korjas Mia üles, ja nüüd me siis kardamegi - lasteaeda minna, või siis ei karda ka..., hunti (Punamütsikesest), või siis ikka mitte... Laps on enda jaoks hirmu avastanud. Kusjuures lavastuse-ussi ta ei kartnud (mina jälle vaikselt mõtlesin, et vaat kus kultiveerivad ussikartust, see niigi kerge tulema), ent suurte kombitsatega vihmapilve küll, kohe nii et nutma hakkas.
Aga muidu oli ikka vahva, kuidas saalitäis lapsi erinevatele tegelastele häälekalt kaasa elas, ning vahetevahel näitlejad mõne killu üles korjasid ja edasi arendasid. Viimaks tuldi lava tagant ka välja ning siis sai lasta endale ussi ümber kaela keerata.
Esimese asjana möllisime me end tagasi Kukupai laulutundi. Juba ainuüksi selle laulutunni pärast peaks Eestis elama! Mia ei piirdunud muidugi ühe tunniga, vaid tegi kohe kaks järjest, alguses vaatas suuremate laste muusikalisi ülesastumisi tagareast, ent siis hakkas ka neist ise osa võtma. Õpetaja Kadri Loigamil on väga hea metoodika ning pooletunnisest laulmisest ei lähe sekunditki kaotsi. Nii et nüüd me oleme siis laulud meelde tuletanud ning mõned uued selgeks saanud (kahju, et mul on nii kehv muusikaline mälu) ja katsume kodus omal käel järge hoida.
Päris esimest korda käisime me nukuteatris, üks väheseid 2+ eale mõeldud tükke on "Ise, ise ka". Peategelaseks siga, kes siis ise jooksis, ise kukkus, ise puhkas ja ise jooksis edasi. Ning kohtus erinevate loomadega, keda ta kas kartis või ei kartnud. Nii et sõnu oli lavastuses nii umbes viis - oleksin eeldanud ühelt tükilt, mis on mõeldud kaheaastasele, mõnevõrra rohkem -, ülejäänu räägiti loomahäältega. Ent selle "kardan"-sõna korjas Mia üles, ja nüüd me siis kardamegi - lasteaeda minna, või siis ei karda ka..., hunti (Punamütsikesest), või siis ikka mitte... Laps on enda jaoks hirmu avastanud. Kusjuures lavastuse-ussi ta ei kartnud (mina jälle vaikselt mõtlesin, et vaat kus kultiveerivad ussikartust, see niigi kerge tulema), ent suurte kombitsatega vihmapilve küll, kohe nii et nutma hakkas.
Aga muidu oli ikka vahva, kuidas saalitäis lapsi erinevatele tegelastele häälekalt kaasa elas, ning vahetevahel näitlejad mõne killu üles korjasid ja edasi arendasid. Viimaks tuldi lava tagant ka välja ning siis sai lasta endale ussi ümber kaela keerata.
Kuidas ma Prints Charlesiga ja Camillaga ei kohtu
Ma tahtsin just hakata kirjutama, kuidas meie Eesti-puhkus läks, kui postkasti potsatas kiri selle kohta, et meie õuele saabuvad kahe nädala pärast Charles ja Camilla. Ah, ma jõudsin hakata juba mõtlema, mida kanda ning millise tegumoega kübar muretseda:) kui mulle meenus, et ma olen just täpselt selleks päevaks Montenegrosse deporteeritud. Deporteeritud on siinkohal õige sõna, mul poleks olnud midagi selle vastu, et tunnike glamuurses seltskonnas viibida. Siin on liigagi tihti vaikselt nurga taga nokitsemise tunne, üldse mitte selline olemine nagu võiks ühes 20. aastaseks saanud juhtivas keskkonnaorganisatsioonis olla.
Ilmselt ei saa kuskil olla palju tegusam kui üheksakümnendate aastatel riiki ülesehitavas Eestis, kus tööpäevad olid tihti 18 tunnised ning vabu nädalavahetusi üliharva. Selle valguses on elu kõikjal mujal liiga loid.
Pilt on tõmmatud internetist.
Tellimine:
Postitused (Atom)