Niisiis, kaks naist autos, beebist rääkimata. Kell on pool kaksteist. Tumemust Balkani öö. Bosnian Novi, Horvaatia ja Bosnia piiripunkt. Kaidi laseb autoakna alla, meie konditsioneeritud autosse tungib paks duširuumi õhk. Ilmselt on balkanlased terve päeva hoolsalt oma soojaveekraane lahti hoidnud. Tsirkaadid. Konnad piirijões. Täies vormis noor piirivalvuripoiss jookseb agaralt akna juurde, haarab passid, uurib, miks nii imelik number autol ja tabades vestlusest sõna „diplomaatia“, muutub kohe palju diplomaatlikumaks. Bosnia poolt saabub mürinal vana roostetanud Fiatiga joviaalne kohalik, väntab akna alla, kratsib kord oma veninud maika alt paistvat karvast paksu rinda ja naeratab paljulubavalt. Piirivalveametnik hoiab distantsi. Seejärel kargab maikas ja trussarites vend autost välja ning kutsub ametniku pagasniku juurde, et too ikka ise veenduks, et tal salasigarette seekord kaasas pole. Kosturica on käivitunud. Teiselt poolt läheneb vale-adidastes ja vale-speedos balkanpruun õlitatud noormees, hambad välkumas, silmad uurivalt autost paistvatel valgetel naistel. „Ära silmsidet loo! Ära ainult silmsidet loo!“ pomisen Kaidi poole soovituse. Ametnik on vahepeal putkas selgeks teinud, kus ilmaotsas võiks olla Estonia-nimeline koht ja toob passid tagasi. Uurime, kuidas saada edasi Prijedori poole. Mundrimees on ülivastutulelik ja hakkab suure hooga seletama. Kahjuks selgub, et inglise keel ei ole üldse nii kerge kui tundub, millegipärast on meelde jäänud vaid sõnade esimesed silbid. Aga lahkus on piiritu: sõna algustäht, kätega vehkimine ja meie aitame teda omast tarkusest edasi. Nõnda siis jääbki suhteliselt selgusetuks, et mitusada meetrit tuleks ikkagi edasi sõita ja mitmendast teeotsast paremale keerata. Tänud sellegipoolest! Kiiresti aken kinni, konditsioneer põhja, kaart ette ja silmad siltidelt kirillitsat lugema.
Prijedor. Kell on pool kaks öösel. Kaidi on hotelli aadressi unustanud välja printida, kaasas on vaid nimi ja pilt. Esimeses bensukas istub äärekividel kamp noormehi. Pilt kätte ja nende juurde. Kohe istub üks nendest oma autosse ja eskordib meid õigesse kohta. Niiskust on õhus 100%, temperatuur ilmselt kuskil 28-29 kraadi. Öösel. Kuna Kaidi haarab endale ja Miale magamiseks lina, siis tuleb minul kas leppida tekiga või üldse mittemillegagi. Otsustan teise variandi kasuks.
Esimene päev Bosnia ja Hertzegoviinas – loodus!!!
Prijedoris peab Kaidi maha oma esimese töökoosoleku ja edasi liigume kahe autoga. Ees sõidab Viktor – kohalik, kellega Kaidi koos töötab. Viktoriga on meil vedanud. Mees tunneb maad ja teab teed. Kõigepealt läheb ühe hooga Banja Lukasse, mis jääb umbes poolel Sarajevo teele. Banja Lukas on Bosnia RECi kontor ja turg, kus müüakse kuhjade kaupa maasikaid, kirsse, mureleid, herneid, suvekõrvitsat, rukkolat jne, jne. Ja koht on oma nime väärt – saun mis saun. Isegi Kaidi ütleb, et kümneminutiline jalutuskäik turule ja sealt tagasi autode juurde on tema jaoks liig mis liig. Kapitaalne kuumalaks. Kohalikke ei tundu asi häirivat: jalutavad turule, kooli, ootavad bussi, räägivad tänaval tuttavatega. Viktor kinnitab, et Banja Luka on üks kuumemaid kohti Bosnias.
Ülemine pilt ühest hirmus maalilisest kohast miski kloostri lähedal, alumiselt Vrbanja jõgi, mis kulgeb paralleelselt Banja Luka-Sarajevo teega, võimsate kanjonitega mägijõgi (kuna meil oli kiirus peal, siis päris seal, kus oleks tahtnud, peatuda ei saanud), kus eelmisel nädalal peeti parvetamise maailmameistrivõistlused.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar