esmaspäev, 30. august 2010

Meenutus: üks udune rabaskäik

Mia sõitis peaaegu kohe edasi Musta mere äärde, mina mõnulen raamatute seltsis. Pole kohe väga hulk aega saanud niimoodi lugeda!

Esimesel õhtul, kui nad läinud olid (täpsuse huvides võiks küll öelda, et kui ma olin nad kella poole neljaks öösel lennujaama viinud), panin mingi rahakupüüri raamatu vahele ja jalutasin linna limonaadi jooma. Ungarlased mõistavad limonaadi teha! Põhjaks on Trabiszodaks kutsutav heledatest viinamarjadest tehtud kihisev jook, pärineb vanast ajast ja teeb nüüd oma võidukäiku nagu meil Kellukese limonaad. Sinna sisse uhatakse laimi, apelsini, sidrunit, münti ning rohkelt jääkuubikuid. Kui juhtute siiakanti, siis kindlasti tellige!!!

Aga sellesama Traubiszoda pärast oleks ma peaaegu et restorani jäänud nõusid pesema. Ei kujutanud mina ette, et limonaadi eest nõutakse täiesti tavalises pizzakohas rohkem kui Tallinnas Raekoja platsil õlle eest! Ja me pole mitte Budapestiski! Minu arvates on Ungaris nende hindadega ikka midagi täiesti lahti. Mäletan, kuidas ma panin hiljuti Lidli kassas ära karbi kõige tavalisemaid raseerijad, sest hind oli nii üüratu. Järgmisel päeval ostsin sama karbi Pariisi peatänavalt Champs-Élysées'lt kolm-neli korda odavamalt ehk ühe euroga.

Mida ma aga limonaadi rüübates lugesin, hiljem kodus poole ööni veel ka, ning teine öö takkapihta, kirjutan ma järgmises postituses.

Praegu aga, kui Ungariski on päev sombuseks ja meeleolu kuidagi sügiseseks tõmbunud, on paslik panna paar pilti ühest udusest augustihommikust rabas. Minu suveprogrammi, millest enamik taas uude suvve lükatud, kuulus ka päikesetõus Kakerdaja rabas, mis on minu jaoks üks väga oluline koht. Ent sel ainumal hommikul (muide pärast seda hullu tormi, kui Väike-Maarja kirikutorn alla kukkus), kus see võimalik, oli päike paksu pilvemassi taga, ilm udune ning ma valisin Tallinna tee peale jääva Viru raba. Ja ikkagi oli tore täiesti inimtühjas rabas oma kaks-kolm tundi jalutada. Umbes niimoodi peaksid hakkama kõik päevad.

 Viru väravad.


Miskipärast õnnestub mul alati ümbes kilomeetrijagu valesti sellest metsast välja tulla.

esmaspäev, 23. august 2010

Tagasi

Tagasisõit ei olnud nii tore kui juunis Eestisse minek. Ajaliselt küll enamvähem sama – päeval kell kaks minema, öö Varssavi all, järgmiseks ööks Ungarisse, - ent õhtud on juba palju pimedamad ning auto oli muidugi raskelt maadligi.

Maja, nagu ma olin kartnudki, oli vallutanud loodus. Näiteks leidsin voodist õunaussimoodi eluka. Aias on õunu, pirne ja Othello-sorti viinamarju (minu lemmik söögiviinamarjad). Tuleb end jälle sisse koristada ja kraamida.

Mia oli hommikul esimese päikesega voodist väljas, et kohe kaua ilma olnud mängudega järje peale saada. Voodis sirutas end muudkui aga sõnadega „täitsa lõpp, kui mõnus“ ja enda voodis olevat „veel mõnusam“. Jube vahva oli Mia keelelist arengut selle kahe kuu jooksul jälgida. Kui alguses rääkis ta sõnadega, mida oskas, siis nüüd, tundub, pole sõnad enam takistuseks oma tõeliste mõtete-tunnete väljendamiseks.

Inimlik jutuajamine asedirektoriga, kiired tööplaanid armsa Bossiga, terav ristilõige läbi kõikide elukihtide ühes kolleegiga, kellega me oleme kaheksa aastat ühes toas töötanud ja kes on õpetanud mulle inimloomuse kohta võib-olla rohkem, kui kunagi keegi teine.

Taas uus aastaring, aga ma loodan, et see toob selgust ja vaheldust, ning seda mitte ainult erinevate projektide näol.

Ent järgmised postitused tulevad ikka veel suvisest Eestist.

neljapäev, 19. august 2010

Selle suve teisipäevad

Ühed ülimalt mõnusad tunnid selle nüüdseks juba üle kahe kuu kestnud Eesti-suve juures olid teisipäeva õhtud. Need dikteerisid kogu mu suverütmi ja geograafilise paiknemise ning leidsid aset halvasti ventileeritud mustas black boxis, kus sai pidevalt naerda. Ja kust väljudes olid ajud m õ n u s a l t tuulutatud.

Ühel teisipäeval, kui Koshkin oli peaaegu südaööni meid stuudiofotokunsti pühendanud ja me olime paar tundi Saagimi ja teiste näitel valgusega joonistamist õppinud, tuli teha kodutööks koduste vahenditega kodustuudiofoto. Ma olin tegelikult päris üllatunud, et kahe põrandalambiga, millele isegi torbikuid pole otsa keeratud, helenditest rääkimata, on võimalik miskit, kust edasi minna, saavutada. Lõpueksamil leidis mu modellivalik heakskiitu - habetunud alfaisast on alati kergem portreteerida ning tugevad varjud ja must silm käivad asja juurde, nagu Kaupo Kikas kommenteeris.

Ma soovitan Eesti foto fotokoolitusi kohe väga! Nalja saab!

laupäev, 7. august 2010

Rahvusvaheline Tallinn

Eile õhtul sain ma ilmselt oma selle suve parima muusikaelamuse, sestap pole ma ka vist veel Käsmu folgi poole teel. Käisime Miaga Stenbocki maja hoovi kontserdite sarjas kuulamas Ellerheina. Kuigi tegemist on ju tasuta kontserdite sarjaga, polnud Ellerheina poolt mingit järeleandmist, ligi kaks tundi kooriklassikakulda. Pluss täiesti fantastiline Tiia-Ester Loitme!!! Kuna ta on nii nihestunud, siis tihti need intervjuud (eriti ajaleheintervjuud), mis taga tehakse, jäävad kuidagi õhku rippuma. Ma saan täiesti aru, et seda nihestatust on jube raske paberile vormistada. Ent kui ta sai soleerida - laule sisse ja välja juhatada, publikuga suhelda, oli iga hetk jumalikult nauditav.

Ent point, ei-ei, ütleme eesti keeles ilusti tipphetk oli selline, mida ainult Elu ise oskab pakkuda ja mida mitte kunagi ette organiseerida ei anna. Niisiis tuli Ellerhein just Türgist ja Itaaliast (huvitav, kas nende imeilusad sinised hõlstid, mis muu ära katsid, aga naba siidi tagant välkuma jätsid, olid õmmeldud spets Türgi reisi jaoks?) ning seega esitasid nad ka ühe türgikeelse armastuslaulu, solist pluss koor. Loitme tõlkes oli see siis midagi sellist, et ma otsin armastust nagu Jumal, ma ei leia seda, aga ma ikkagi jätkan armastuse otsimist nagu Jumal. Jube ilus laul, juba laulu ajal tekkis Stenbocki hoovi väravas, kuhu ju alati vaateplatvormidele liikuvaid turiste tekib, jube kahin, ning kui laul oli lauldud, jooksis seltskond türklasi (!!!) solisti ja dirigenti õnnitlema ning pilti tegema. Muidugi pidi Loitme selle peale minestama, ja kui ta toibus, tuli tal meelde küsida, ega keegi seltskonnast taha seda laulu nüüd päris originaalis laulda. No ja selgus et "one indeed is a singer among us", ette astus keskealine meesterahvas ning lõi oma registrid lahti... koor laulis backi... See oli täiesti fantastiline hetk, jube harva satub millegi sellise peale.

No ja siis liikus seltskond türklasi edasi... Loitme hakkas järgmist lugu siis heietama, lööb siis ühel hetkel käega, et "ma pole ikka veel üle saanud, et see türklane seda laulu nii hästi laulis". Publik ka mitte!

Aitäh kontserdi eest!

____

Üks järelmärkus ka veel: koor reklaamis pärast kontserti, et nende tavapäraselt 200 kr maksvad plaadid on trepimademel saadaval 50 krooniga, ma oleks hea meelega mõne soetanud, aga rahakotti vaadates selgus, et mul on seal sularahana ainult türgi liire:)))

neljapäev, 5. august 2010

Aasta tagasi....

...peeti Mia tädi pulmi, juba aastapärast ehk siis täna potsatas postkasti link pulmapiltidele. Olgu siin üks neist. Ma pole oi kui ammu oma emaga ühe pildi peale jäänud + taustajõud

teisipäev, 3. august 2010

Õngu paradiisis


Eesti väikseim tuuleveski.

Privaatrand.
Piltidelt on vanaonupojad ja -tütred Liisa, Martin, Andreas, Timo ja Mia ning lastele külla tulnud Magda. Sõnu vist ei olegi vaja, kui siis ainult niipalju, et jumal tänatud, et keegi, eriti aga mõni säärane potentsiaalne investor, kes Hispaania või nt Bulgaaria liivarannad on kolehotelle täis ehitanud, ei usu, et Eestiski võib leiduda suve ning kuuma merevett.