laupäev, 28. juuni 2014

Theo hakkas käima

Mina, Mia ja Theo oleme kõik sündinud laupäeval (Plamen ei tea, kas ta on sündinud laupäeval või pühapäeval, tal on sünnikuupäevaga segadus.) Seega oli nii Mial kui ka Theol esimene sünnipäev pühapäeval ja käima hakkasid mõlemad sellele järgnenud nädala reedel, Theo eile. Theodor hakkas kõike justkui raamatu järgi tegema - kolmekuuselt keerama, kuuekuuselt roomama, kaheksakuuselt käputama, samal ajal juba ka seisma (lemmik seisukoht on köögilaua all) ja mööda mööblit ringi käima, korralikult jalad ees voodist alla tulema, mööda treppe ronima. Nii et me kõik arvasime, et ta hakkab üsna vara ka käima, aga pärast seda, kui ta oli õppinud, kuidas taburetti enda ees nihutades ühest kohast teise saada, iseseisvalt käima õppimine teda enam ei huvitanud. See-eest oli (on) ta turbokäputaja, kes kablutades ühest toast teise tormab. Meie perearsti väitel on laps käimiseks valmis siis, kui ta ei istu enam jalad tagumiku all, ehk siis jalad tahapoole suunatud, vaid jalad enda ees. Theo istus kuni viimase ajani jalad tagumiku all (sellist istumist peaks korrigeerima, aga mina seda pole teinud), nüüd istub tõkkejooksja asendis üks jalg taga, teine eest. Aga viimased päevad tegi ta siiski hoolsalt trenni, tõusis keset põrandat muudkui püsti, ajas samas ka käed püsti ja hüüdis hurraa (nagu meie ees tegime), ning sammus vapralt meie suunas. Väga kindel see samm veel ei ole.

See-eest Mia sai esimeseks sünnipäevaks suure auto ja seda enda ees lükates hakkaski paari päevaga iseseisvalt ja väga kindla sammuga käima. Samas, kui ta maha kukkus, roomas ta esimese toeni ja tõusis selle najal püsti. Ja niimoodi veel üsna kaua pärast käimahakkamist. Vot selline beebispetsiifiline jutt.

Muidugi olen ma ütlemata rõõmus, aga ma olen ka ütlemata kurb, sest see õige beebiaeg on käima hakkamisega justkui möödas. Suur valge suvi on jälle käes, ja see kõik käis liigagi kähku. Kole kiiresti kasvavad nad suureks. Muidugi on väga huvitav jälgida, milline isiksus sinu lapsest kasvab, aga kuhu jääb siis igapäevane annus beebiteraapiat?


reede, 20. juuni 2014

Piltpostkaarte Moldovast



No ja ütle mulle, mitu korda sajandis võib juhtuda, et teed kuskil Moldova pärapõrgus pilti, otsid parasjagu rakurssi ning uksest hüppab välja mees, sinimustvalge särk seljas...?

teisipäev, 17. juuni 2014

Põhja-Moldova lavendlipõllud

Ma tean, pealkiri kõlab kuidagi võõristavalt... Viimase kuue päeva jooksul olen ma ühes Theodoriga Moldova risti ja rästi läbi sõitnud ning mu Moldova-pilt on oluliselt täienenud, ikka ilusamaks ja maalilisemaks. Juunis ju teisiti ei saakski! Kesk-Moldova pastoraalmaastik (80% Moldovast on põllumaa ja karjakasvatuse all), kurvilised serpentiinid, mida ämmakeelteks kutsutakse, maaliline Raut. Transnistria nägin ka üle Dnestri ära. (Muide, Transnistriast on teinud väga humoorika dokfilmi Meelis Muhu ja Kristiina Norman, soovitan vaadata!) Aga kõige eksootilisemad on ikkagi need rohe-sinised külad, mida te siingi näinud olete ja mis võiks olla suurepärane turismiatraktsioon, kui esmajoones kohalikud seda, mis neil on, väärtustama hakkaksid, ja pikapeale ehk ka riigi toetus taha tuleks. Seda, et nad bussipeatuste mosaiigid korda teeksid, on vist juba palju palutud.

Aga et ilusaid pilte ei saa lasta raisku minna, siis siinkohal teile hoopis lavendlipõld, mis ilmus vaatevälja just siis, kui päike loojuma hakkas. Lõhna tunnete? Lavendlit kasvatatakse tohutult suurel territooriumil ja see läheb kõik ekspordiks, mida meie juba omakorda prantsuse lavendliseebina endale kalli raha eest soetame.





Ja loomulikult pole ükski maa miskit ilma kohalike inimesteta. Minul on selleks Rodica.

pühapäev, 1. juuni 2014

Kuidas Mia prints Henry'ga Lahemaal käis

Kunagi ütles vist Toomas Hendrik Ilves, et kuna meid on vähe, on iga mujal elav eestlane ühtlasi ka Eesti diplomaat. Ma arvan, et mul on õnnestunud Eestit hästi päris esindada, ehkki see mu tööülesannete hulka ei kuulu. Aga ühes asjas olen ma olnud lootusetu läbikukkuja - 11 aasta jooksul ei suutnud ma mitte ühtegi rahvusvahelist kolleegi Eestisse meelitada (ma jätan kõrvale bulgaarlasest sõbra Paveli, kes nii ehk nii kasvas naksitrallidega üles ja kellel on hulgim eestlastest sõpru). Sest Eesti - see on ju üks külm, märg ja pime koht, ja kui inimesel on juba selline eelarvamus, siis teda ümber ei veena. Korraks võib veenda - kasvõi statistikaga, et Ungaris on aasta lõikes ainult 10 päeva rohkem päikest kui Eestis näiteks, aga kõik see ununeb vestluse lõppedes kohe, jäävad ainult eelarvamused.

Aga viimaks, tundub, on ots lahti - eelmise aasta oktoobris saabus siia kolleeg Zorica, kes võttis kohe 30 serblasest keskkonnaaktivisti ka endaga kaasa. Eelmise nädala kuumalainesse maandus briti kolleeg (seks ajaks, kui külmaks läks, nautisime mõlemad juba Ungari kuumalainet). Täpselt 24 tunniks saabuvad jaanipäeva nädalavahetuseks kaks kolleegi, Berliinis üles kasvanud serblane, kes pole kunagi Berliinist põhja poole sattunud ja Kanada ungarlane. Ja augusti keskpaigas on tulemas rohkelt moldovlasi ja valgevenelasi. Moldovlased ei saa veel aru, miks nad peaks Eestisse õppereisile tulema... aga nii tore on inimesi üllatada, kui nad viimaks kohale jõuavad:)

Briti kolleegi Jerome'iga käisime ka Lahemaal, temagi jahtis päikeseloojanguid, ning ma lausa pidin ta oma lemmikpäikseloojangukohta Käsmu poolsaare tippu viima. Mummi nägi Fb-s Jerome'st ja Miast fotosid ja küsis Mialt, et kellega ta matkamas käis. Mial ei tulnud Jerome'i nimi meelde, küll aga tuli talle meelde ühe teise äsja Eestis käinud Briti kuningriigi esindaja nimi, ja nii ta väitiski, et käis metsas prints Henryga:)



Prints Henryga koprarajal;)




Järgmine postitus, ma luban, tuleb maailma magusamast poisist!