neljapäev, 31. mai 2012

Kui töö segab elamist

Peas olen ma vahest mõne postituse valmiski mõelnud, aga kirjutajat minust praegu ei ole. Kõige suurem uudis on, (selle kõrval, et meie kodanikuühiskonna arendamise projekt ei ole otse loomulikult leidnud Valgevene kõrgemate instantside heakskiitu ning meie jalgealune on tuline) et meie hoovis elutsevad nüüd päevasel ajal kaks valget hobust. Kuna meie maja omanik meie pealt suurt midagi ei teeni ja me niikuinii olime teinud juba pool aasta tagasi otsuse välja kolida (millega me pole ajapuudusel hakkama saanud), siis otsustas ta vähemasti aia teenima panna. No hobustega meid välja ei aja... aga hobuses... haisuga küll. Pikapeale:)

Mial on olnud selleaastane lasteaia lõpupidu, pärast istusime ühes siiamaani täisti salajaseks jäänud kohvikus, mille kohta Plamen ütles, et Eesti tunne tuli peale. Mia ja Plamen on käinud mööda piknike, sünnipäevapidusid, folkkontserte, sellal, kui mina veedan aega kontoris (nagu praegu, on südaöö, kogu senine kevad-suvi on minust suure kaarega mööda läinud) või lennukis. Viimased paar nädalat on läinud nii, et kui ma parasjagu kuskil mujal riigis pole, siis saabun ma kell viis või kuus koju, me teeme miskit, täna näiteks avasime välibasseinide suvehooaja, ning Mia lubas järgmisest nädalast alates võtta osa ujumiskursustest, ja siis ma lähen kella üheksaks kontorisse tagasi ning töötan kell üheni öösel. Ma tean, et seegi läheb viimaks mööda. Aga mõned hetked ühes Miaga jäävad selleks ajaks alatiseks olemata! Ma pole juba mitu nädalat saanud talle unejuttu lugeda! Vahetevahel ma mõtlen, et tulgu, mis tuleb, minu pärast võiks edasi liikud küll, siis jälle, et nii palju põnevat on ees - eriti kui ma satun oma ala tõeliste ekspertidega rääkima - natuke võiks veel teha. Ehkki oma elu ühest projektist teise ära elada nagu ka päris ei tahaks. Ja suured lapsed, ma saan viimaks aru, vajavad meid veel hoopis palju rohkem.

Hiljuti Albaanias olles oli mul kaks tõlki, üks supertõlk, kes võttis OSCE'st päeva vabaks, et tulla koolitust tõlkima, kuna ta ka ise koolitab inimesi, ning teine, kes ei olnud väga hea tõlk, see-eest oskas mulle rääkida kõike Eesti e-valitsusest, riigist ja ajaloost. Vahepeal pani natuke mööda ka, aga ma eriti korrigeerima ei kippunud, oli selline tüüp, kes alati kõike teab, ja minu silm teritus kõvasti selles osas, et millised kivid on Berati kindlusse kandnud kokku roomlased, millised türklased. Ja ta tegi pilti. Nii et mul õnnestus ka üle hulga aja pildi peale jääda. Olgu siis täna selline. Lasteaiapeo, hobuste jm juurde pöördun ikka ka tagasi. Ja võib-olla isegi Berati tuhande aknaga linna juurde. Ja võib-olla Pariisi.

Kui on mahti, kuulake üht laulu.



esmaspäev, 21. mai 2012

Seis on selline

Andeks! Vaikusel on mitmeid põhjuseid. Esiteks - ma kirjutan kolleegidega kokku ühte bullat, mis ületab varsti 100 lehekülje piiri ja ma lihtsalt ei suuda selle kõrvalt veel miskit muud mõtestatut kirjutada. Suurvorm imeb mu täiesti tühjaks, minu lemmikzanr - blogilugeja võib aimata, mis see võiks olla - mahub ühele leheküljele. Teiseks - mind kaua teeninud pilditöötlusprogramm Picnik pandi kinni, ning seega pole mul kuskil pilte töödelda ning esimese hooga ei ole ma leidnud ühtegi nii käepärast online programmi kui seda oli Picnik. Ja tahaks mõne pildi ju ka riputada. Kolmandaks pole ma ikka veel suutnud oma uude töökeskkonda, mis paikneb kaks korrust allpool, sisse elada ning minu tavapärane rutiin on väga häiritud. Neljandaks oli muidugi kaks nädalat imeilusat maikuud Eestis (minu teine või kolmas mai viimase kümne aasta jooksul) - see on hoopis teine asi, kui päevad alles lähevad muudkui pikemaks, mitte ei hakka tasapisi lühemaks minema - ning nende ülipikkade valgete, kuid siiski nappide tundide sisse kirjutamist ei pressinud. Oli palju toredamaid suhtlemise vorme:))) Tänan!

Võtsime Miaga registreerimata talgulistena osa maailmakoristuspäevast - mööda Raplamaa teeääri kõndides pidi tõdema, et pole see Eesti Balkanimaadest etem midagi!
 
Korra tegin just täpselt niimoodi tööd, nagu ma tahaksingi tööd teha. Kell oli natuke pärast seitset õhtul, mina istusin Skypes Kaberneeme rannas, laine loksus tüünelt ning väljas oli Suur Päev, üks mu projektipartner oli arvutiekraani taga Pariisis, Boss juba hämarduvas Budapestis ning kolmas ekspert Ameerikas. Pärast kuutteist töist aastat võiks küll olla juba nii, et kui isegi ei saa alati valida, mida sa teed, siis võiks saada vähemasti valida, kuidas ja kust sa oma tööd teed.  

Mia sai tuulerõugetest lahti, aga nii vähe kui neid ka oli - kõikidest on veel armid järel. Ja need kõige suuremad laigud just näo peal. Hooldatud sai neid Bulgaarias mentoolpiirituse ja mingi spets kokkusegatud pulbriga (briljantrohelist seal ei tunta) ja hiljem Eestis rohelisega ikka veel ka, aga ma ei tea, kas ta nüüd jääbki selliseks? Apteeker oli veendunud, et jääb, et temal ka lapsepõlvest saadik rõugearmid näos. Ma ütlen APPI!

Mia oma rahakotti kõlistades: "Mul on palju raha!" Mina: "Tore siis. Mul küll nii palju ei ole!" Mia: "Küsi Aime käest!":))) Siinkohal tervitan mummit!