kolmapäev, 15. juuni 2016

Maailma lael

Minu viimase Jazzkaare suur leid: Lambert (mitte küll Adam, sinna kontserdile oleks ka läinud... või siis ikkagi mitte, sest kes suudaks Freddie Mercury't ületada) - sobib siia taustaks imehästi. Sest mis siin pikalt rääkida: mäed on lummavad, mida kõrgemale tõused, seda suurem on heameel jätta tsivilisatsioon selja taha, seda suurem on kiusatus alla mitte üldse naastagi - igapäevakohustuste, suhete, kõrgete kontsade, poodide ja kohvikute manu...

Ma olin just mingis hiljutises tutvumismängus, kus pidin valima mägede versus mere vahel, mere valinud, sest esiteks, mere olengi ma valinud, milline piin oli elada Buda mägede vahel... Teiseks vajub päike pooles päevas juba mäe taha, aga loojub merre, kolmandaks, jah, meri on ligipääsetavam. Mägedes ronimiseks on vaja võhma ja vastupidavust ning mul oli ronides siiralt heameel, et ma nii tihti, kui vähegi võimalik, käin oma 14 kilomeetrit rulluisutamas. Muidu ma ei oleks küll 15 aastat noorematega suutnud sammu pidada. Ma hakkasin igalt puhkepausilt ikka kolm minutit varem liikuma, jube kui peaks kellegi sabas sörkima;) Aga vahetevahel mägedesse minna (ja seda võiks ikka tihedamini juhtuda) - see lööb prioriteedid paika!

Varahommikune mets. 

Üks loovusharjutus Karpaatide-koolituselt: mitu ühisnimetajat oskad Eesti ja Karpaatide vahel välja tuua: sama mustikamets, samad kivid, ainult et suuremad, kartul maitseb samamoodi nagu kodus. Sama taevas. 
 








Me kõik olime pärast 14. kilomeetrist matka ja end kivi kivi kaupa üles vinnamist üsna veendunud, et homme me voodist ei tõuse, Oleksandr, meie matkajuht väitis vastu, et tõuseme küll, me isegi ei tunne lihasvalu. Ja tõsi ta oli - ma ei tea, mida ta marsruuti planeerides arvestas, aga ilmselt said siis lihased nii koormust kui ka parajat lõdvestust. No ja paar tundi hiljem istusin juba Ivano-Frankivskis Caffe Latte manu. Milline kontrast ligi kaks kilomeetrit kõrgemal mõeldud mõtetega - tsivilisatsiooni mulle paluks mitte enam! Ainus vabandus on vast see, et istumine Caffee Lattega viib meid paari nädala pärast taas metsikusse loodusesse:)

esmaspäev, 6. juuni 2016

Läänemaalt Ukrainasse

Sõitsime nädalavahetusel Mia ja Theoga pool Läänemaad läbi, nägime mis me nägime, tegime mis me tegime, aga Theo jaoks jäi suurimaks sündmuseks kukekommi ostmine Haapsalu laadalt. Kaks päeva lutsutas ja kleepis sellega kokku kõike, mida kleepida andis, ja kui ta lutsukomm käes ühele hilisele lõunaunele jäi, likvideerisin ma selle viimaks. Oi sellest tõusis kisa! Kujutage ette, et olete ise kahene ja oma armastatud lutsukommi hoolikalt rusikasse pigistades magama jäänud ning ärgates seda lihtsalt enam ei ole!!!! Ei ole! Kuigi Tallinn juba paistis, käis laps peale, et tuleb Haapsalusse uue lutsukommi järele sõita ja kui ma viimase trumpässana käisin välja, et pood on juba kinni, väitis Theo vastu, et pood ei saa kinni olla, sest poel ei olnud uksi ees! Ei sellel laadalaual tõesti uksi ei olnud ja loogikaga trumpab ta meid kõiki varsti üle.


Need poleks minu lapsed, kui nad ühel viimaks-vabal-hommikul inimtühjas rannas rannakive ei sorteeriks. 



 Ja see poleks mina, kui me kogu päeva ÜHES rannas veedaksime!

¤¤¤
Teel Tallinna tegime toreda peatuse Vihterpalus, kus üks norrakast talumees mune müüs. Läksime maamune ostma (mida saime viimaks ise ka pesast korjata), aga ette näidati kogu majapidamine, sh kahenädalane varss ja vähem kui ööpäevavanune tall, kes ema saba alla hoidis. Theo uuris lammast ja talle ning laiutas siis käsi: "Aga kus siis isa on?"

See on tore, et talle selline kooslus veel meelde tuleb, sest juba väga pikka aega on kodus kas üksnes ema või üksnes isa või on lapsed üldse vanavanemate juures. Ja minu elu ei koosne üldsegi mitte ainult humoorikatest seikadest lastega, vaid peaasjalikult hoopis ühest vägagi suurest riigist, mida ma alguses hoomamatult kolakaks pidasin, aga mille ma (küll teatud traektooridel) päris põhjalikult olen läbi sõitnud, kus ma vähem kui aasta jooksul olen rohkem kui kuu aega veetnud ja mis on mind kätte saanud ja mulle hinge pugenud - see on Ukraina.

See aasta on tähendanud kiirrongikiirusel katsetamist. Selle põhjal, mida ma hiljuti Valgevenes ja Moldovas tegin, uue loomist, enne õigeid valikuid valesi valikuid, rahvusvahelise mentorite seltskonna kokkupanekut ja sealt sündinud sünergiat, proovimist, timmimist, läbimurret, see, mis ma oma peas välja mõtlesin, töötab-ja-läheb-korda-kogemust. Emotsionaalseid kõrghetki, ärkamisi öösel kl 2, nädalate kaupa ärkamist kl 5, Skypekoosolekuid kl 6 (sest ma tean, et Rodica ärkab ka siis, et saaks enne laste tõusmist korralikult mõelda), administeerimist, meeletult administreerimist, aga peaasjalikult inimesi, inimesi, inimesi, uusi sõpru, uusi jutuaineid, uusi maitseid. Tõeliselt inspireerivat koostööd vanade heade kolleegidega nii mitmest riigist. Ja liikumist.

Oi, mulle siiski niiväga meeldib see, et jutuajamine, mis Budapestis katki jääb, läheb mõned nädala hiljem Kiievis samast kohast edasi. Või mõne teise linna juba tuttavaks saanud kohvikus. Mulle meeldib, et selle projekti põhiasjad said kokku lepitud aasta tagasi täiesti juhuslikult Kiideval, Matsalus, ühel väga tuuliselt õhtul, kui Tamara juhtumisi Eestis oli.

Et on inimesi, kellele saab igal ajal helistada ja paluda, et aita mul välja mõelda, kuidas seda paremini teha või teekaaslasi, kellega saab istuda kasvõi pargipingil, ehkki on juba üle südaöö, ning rääkida-rääkida-rääkida. Või et mu uus noor sõber Julia Poltavast, kellega meil on vähemasti 18aastane vanusevahe, kutsub mind värsket õhku hingama ja rabab siis küsimusega, et kas ma olen lugenud Clarissa Pinkola Estési raamatut "Naised, kes jooksevad huntidega" ja kas ma tean, milline arheotüüp ma olen. Muidugi olen ma lugenud. Muidugi ma tean. Ma olen Kontnaine. See küsimus, mis viib mind vähemasti 15 aasta taha, rabab mind siin Poltava mändide all elu kiirrongilt maha, pidurdusjäljed on massiivsed. Ma räägin Kontnaisest. Hiljem kirjutab ta mulle, et tahab samamoodi õppida autot juhtima nagu mina. Wildly. Ja tahab saada sama enesekindlaks kulgejaks nagu mina. Mina, Kontnaine.

Ja siis seda hetkelist salanaudingut, kui sa näed, et see toimib, et osalised on ühel lainel, sest sa oled selle veerema lükanud ning sa teed seda koos õigete inimestega.

Aga projekt ei ole ainult administreerimine ning ponnistused kodanikuühiskonna ülesehitamiseks. See hõlmab oma parimatel hetkedel ka varahommikusi ronimisi maailma laele. Vähemasti juhtus see nii eelmisel nädal Karpaatides. Püsige lainel.


neljapäev, 28. aprill 2016

Muna õpetab kana

Theo sööb õuna ja lehitseb Eesti Ekspressi. Ekspressis on kana pilt ja Theo asub kohe asja tuuma kallale: "Kana tuleb munast." Mina: "No mida sa küll sööd, et Sa nii tark oled?" Theo: "Õuna!"

esmaspäev, 25. aprill 2016

Suve ootamas

Niisiis, 24. aprillil sadas lund, sellele on eelnenud lakkamatud vihmasajud ja järgnenud pidevalt pilves taevas ja  kui keegi mulle tuleb ütlema, et aprill oli keskmisest soojem ja päikesepaistelisem, nagu seda meteoroloogid iga möödunud kuu kohta tavatsevad öelda, siis ma saan vihaseks... Kuulge, ma ikkagi mäletan oma pinginaabri 5. aprillil peetavat sünnipäeva (ehki see jäi kaugesse eelmisesse sajandisse), kui me silkasime ringi põlvikutega. Ja kui mitte siis, siis 13. aprillil, täditütre sünnipäeval sai nagu raudpolt kingad jalga ja kevadmantli selga panna. Aga praegu - ikka sulejope ja pika säärega saapad, eks ole... Eile olin ma nii masendunud, et oleks tahtnud Donald Trumpi tsiteerida: "Ilm on s..., kus siin see kliimasoojenemine on?" Selge, et sel sajandil lumesajude üle aprillis, mais ja juunis meist enam keegi ei üllatu. Vahepeal võiks siiski natuke päikest olla.

Seda enam tundub täiesti uskumatu, et seal kuskil mitte väga kauges tulevikus terendab maailma ilusaim põhjamaine suvi. Ja ta tuleb absoluutselt kõigest hoolimata.

Üks augustikuine õhtupoolik Palmse mõisas. Lahemaa rahvuspargi keskusesse, mis asub Palmses, on eelmisel aastal tekkinud ülihuvitav rahvuspargi näitus, mis tegeleb nii rahvuspargi territooriumi ajaloo, inimeste, sotsiaalia ja loodusega, ning mis on saanud ka disainiauhinna. Väga soovitan vaatama minna. Ma arvan, et isegi ühes Mia-Theoga uudistasime me seda oma paar tundi.

Ja parki sisenemiseks ei pea enam maksma.  





Mia räägib Fred Jussiga. Aga enne seda läks tükk aega mõistatamiseks, kuidas selline numbrikettaga telefon küll töötada võiks. 


Ka kuidas lõpevad sellised päevad: otseloomulikult päikeseloojanguaegse suplusega. On, mida oodata!


teisipäev, 12. aprill 2016

Kuidas me lõpetame...

Samal ajal jutuajamine Miaga.

Mia: "Mis meist siis saab, kui meid maha maetakse?"
Mina: "Pikapeale saab meist luukere, selline nagu eile Tervishoiumuuseumis nägid. Ja siis elad edasi puu või lille või muruliblena. Aga budismis näiteks arvatakse, et inimene sünnib uuesti mõne olendina."
Mia: "Seana ma ei tahaks sündida, lõpp on väga valus. Kanana ka ei tahaks: ei taha joosta verisena mööda hoovi ringi, pea juba maha võetud. Võiks sündida kassi või koerana, siis ehk keegi võtab mu enda juurde ja hoolitseb minu eest."

Seda tüdrukut peab kuulama.

reede, 8. aprill 2016

Raudne loogika

Mina: "Näed, Theo, kutsu liputab sulle saba, sa meeldid talle"
Theo: "Koeral on saba." Natuke mõtlemist. "Minul ei ole saba." Veel sekund murdosa mõtlemist. "Mina ei ole koer."
Mina: "Sul on loogikaga kõik kor..."
Theo: "Mina olen kiisu."

esmaspäev, 4. aprill 2016

Ilusatest kohtadest

Mul on südamest kahju, et me suvel midagi Amandast ei teadnud! Matiase-Mia kooslusesse, kes omavahel inglise keeles pidid suhtlema, ja seetõttu ka rohkelt kommuniktsioonihäireid üle elama, oleks Amanda sobinud suurepäraselt! Ja ta oleks näinud ühes meiega niipalju ilusat Eestit!

Igaljuhul rehabiliteeris minu silmis Eesti riik end mõnevõrra sellega, et otsustas Albaania perekonnale alalise elamisloa väljastada ning ma ei teadnud, kas nutta või naerda, kui sealsamas kommentaariumis, kus absoluutselt kõiki ropult sõimati, hakkasid inimesed korraga end täiesti adekvaatselt väljendama ja poolehoidu pakkuma juba Eestisse integreerunud perekonnale. Võib-olla tulekski teha iga pagulasega intervjuu - nagu Rein Raud kuskil soovitas -, tahaks loota, et indiviidi tasandil suudame inimestele ikka veel kaasa elada. 

Ma ei taha oma lapsi ksenofoobses ja rassismile õhutavas ühiskonnas üles kavatada. Mina ei tunne end siin Eestis mitte kellegi poolt mitte kuidagi ohustatuna ja mulle meeldib inimestega dialoogi astuda. Eesti on nii ürgne, et seda ei ole võimalik ära kaotada! Ja väärt avastamist. Mina ei tahaks teda küll ainult endale hoida! Võib-olla Ungari seal Euroopa keskel suudab Orbani ja okastraadid üle elada ja ta arvatakse kunagi taas demokraatlike riikide sekka, aga meie siin peaaegu et maailmakaardilt väljas olev väikeriik peaks suutma küll targemini käituda. Ma tegelikult usun, et me suudame ka. Omaenda heaolu ja jätkusuutlikkuse pärast.

Aga teile siis pilte imeilusast Albaaniast, kust Amanda pere on pidanud lahkuma. Pole peaaegu mitte midagi valusamat kui koduigatsus, tean ma oma kogemusest.

Durrëse rannik. Kuidas imeilus rannikumets on maha võetud ja kolemaju täis ehitatud (mis kalamehega pildi taustal ka paistavad), olen ma mõned aastad varem kirjutanud. Aga praegusel jahedal aastaajal tundub neid juulikuiseid pilte vaadates kõik paradiislik. Kusjuures, kui paar aastat tagasi mina Durreses vette minna ei tahtnud, siis nüüd on laht puhas ja kanalisatsioonisüsteemid ehitatud ja töös. Asi edeneb. Üleüldse näib, nagu oleks Albaaniast mingi suurem puhastus- ja korrastusaktsioon üle käinud. Seal, kus paar aastat tagasi olid Tirana slummid, maalt linna rännanud inimesed elasid sõna otseses mõttes pappkastides, on nüüd mitmerealised kiirteed, ja kus ei ole veel kiirteed, on sellest tõetruu üleelusuurune plakat püsti pandud. Kus need inimesed on, ma ei tea, võib-olla plakati taga.

Tirana ise on muutunud õitsvaks, tõeliselt sarmantseks lõunalinnaks, tegelema on hakatud linnahaljastusega, mis sealses kontekstis tähendab palmipuude istutamist.


 Teel randa.

***
Kunagi varem polnud aga ma käinud Shkodëres, mis asub Montenegro-Albaania samanimelise järve ääres, Põhja-Albaanias ja kus minu üllatuseks sõitsid kõik inimesed jalgrattaga. Nagu Taani oleks sattunud. Selgus, et jalgrattakultuuri oligi sinna 60ndatel toonud üks Rootsi suursaadik ja sellest ajast peale on nendegi eelistatuim sõiduviis ratas.      


Shkodër on väga uhke ka oma rahumeelse eri uskkondade kooseksisteerimise üle, minu hotelliuksest oli sõna otseses mõttes nii moseesse kui ka katoliku kirikusse kolm sammu, selle tõestuseks ka internetist üks ilus pilt Oli parasjagu ramadan ja mosee valjuhääldi oli otse minu rõdu vastas. Ei, mulle on idamaised hääled alati meeldinud...

Kui teie aga sinnakanti satute, siis minge kindlasti kindlusesse, sealt avaneb suurepärane vaade orgu, ning samuti Mesi külakeses asuva kuulsa silla juurde, nimega Ura e Mesit.