esmaspäev, 7. november 2016

Mia imagomuutus

Mia sai endale prillid, ja kohe samal õhtul hakkas ta ka ilma komistamata ja koperdamata lugema - vahepeal oli mul juba mure, et inimene kirjutab ilma kirjavigadeta, aga lugeda sujuvalt ei oska.

Ja oh mis mõnu, ka prilliraamid leidsime kohe esimesest poest ning lapsevanema rõõmuks oli Instrumentaariumis mingi imeline allahindlus, mille käigus pidi ainult oma vanuse jagu protsendi täishinnast maksma. Ehk siis Mia puhul 8% täishinnast.

Prillid on seestpoolt roosad ja see roosa viskab jube vahvaid varje erineva nurga alt ja erinevas valguses. Ma ei ole näinud, et kellelegi prillid paremini sobiks kui Miale ja ta ise arvab samamoodi.



neljapäev, 3. november 2016

Theo läks lasteaeda

Mina: "Theo, ära enam suuremaks kasva!" Theo: Aga miks Sina suureks kasvasid? Kui Sa oleksid väike, saaksime koos mängida, näiteks puzzlet kokku panna!" Ahh, kui valus! Puzzle on, aga pole, kellega seda kokku panna:(


Theodor hakkas viimaks lasteaias käima, aga ei lähe sinna sisseelamine niisama sujuvalt nagu Mial - liiga hilja viisin, on minu teooria, laps juba jagab, et maailmas on ka palju muud põnevat, kui iga päev lasteaias käia. Theo hakkab juba kodus anuma, et ärme parem lasteaeda lähe - ehkki ta on varajase ärkamisega ja võiks juba varakult seal ka kohal olla - autos muutub argumenteerimine kõvahäälsemaks ja lasteaeda sisse lähme juba suure nutuga. Minust jääbki ta kasvataja sülle nutma ning lõpema pidi see siis, kui ma nurga taha kaon. Õhtul vastu minnes on laps muidugi asjade käiguga väga rahul, aga kodus hakkab jälle, et "iga päev ei taha-ei taha lasteaeda minna". (Theo kasutab kordust, a'la "ma tahan putru-putru", kui tahab midagi rõhutada, see kostub väga naljakalt.)

Mia sai rahulikult üle ukse lasteaeda antud, kokku ju isegi kolme Ungaris ja ühte Eestis, suuremalt pabistamata, et kas ta ka võõrkeelses lasteaias hakkama saab, ja kuidagi juhtus nii, et tal oli ka iga kord seal keegi, kellele ta hirmasti meeldis. Kas siis söögitädi, kelle muside järele lõhnavana ta koju tagasi saabus, või kasvataja, kes teda juba kaugel käed laiali ootas, või mõni kiiresti leitud sõbranna.

Kuidas Mia Poska lasteias kohe esimese päeva esimesel tunnil sõbrannad leidis, nägin ma ise pealt. Viisime lapse mänguajal hoovi mängima, niikaua kui ma kasvatajaga rääkisin, ronis Mia turnimispuude otsa, kus istus kaks temasugust heledate tukkadega tüdrukut, ja kui nad sealt alla tulid, oli neist saanud juba südamesõbrannad. Ka kasvatajad ütlesid, et nad ei ole varem näinud, et keegi nii kiiresti suudab uude situatsiooni sisse elada. Kuigi näiteks kooliga läks meil terve aasta, alles nüüd, teisel aastal võib öelda, et oleme kollektiivselt sisse elanud ja Mial läheb hästi.

Mida ma öelda tahan, on vist see, et Theo lasteaias jääb natuke puudu sellest soojusest, mis igas Mia lasteaias olemas oli, no ja sellest ühes ka, kelle pärast sinna minna. Ehkki aega on, et endale sõbrad leida, pealegi pole Theo saanud väga regulaarselt veel lasteaias käiagi. Pärast väikest sisseelamist läks ta kohe kolmeks nädalaks Bulgaariasse keelekümblusele, suve ikka ka pikendama, kust naastes oli ta päev otsa täiesti vait ja edasi suhtles ikka ainult eesti keeles. Nii et kakskeelseks kasvamisest pole mul vajadust raporteerida....:) Siis tuli juba koolivaheaeg, mida ka lasteaialaps pidas, ja nii on see läinud.

Kui nüüd Mia Ungari lasteaia-ajast veel rääkida, siis ega ta meile tollal palju ei jutustanud, et mis ta seal tegi ja kuidas meeldis. Nüüd takkajärgi on aga lasteaiaaastad osa Mia Ungari-lapsepõlvest, millest ta hea meelega räägib ja mõnikord ka taga igatseb (eriti seda suurt valget linna, nagu ta Budapesti kutsub). Hiljuti rääkis ta mulle, et neil tehti lasteaia hommikuringis muude harjutuste sekka ka keeleharjutisi, ehk siis keel oli ahv, kes limpsis, ajas palli taga, lutsus ja matsutas. Kui geniaalne, kas pole? Mõnda aega tagasi ringles siin video ühest emast, kes oli oma lastele logopeedilisi harjutusi välja mõelnud, selgub, et Ungaris on logopeedilised harjutused riikliku programmi osa, et kõneprobleeme ennetada. Nii et kokkuvõtteks pean ma ütlema, et kui ma ka siin vahetevahel virisesin Ungari lasteaia üle, või õigemini pigem nagu igatsesin pidagi muud, siis tegelikkuses on Mial head mälestused ja peale toiduteema polnudki vist põhjust virisemiseks.

Keele on Mia praeguseks muidugi unustanud, millest on kahju, eriti kui mõelda, kui hästi ta seda viimaks oskas, aga mingi keeletunnetuse on ta küll saanud. Muidugi nostalgiline suhe ungari keelega on Mial jäänud ja nt telekas Orbanit kuuldes väidab ta, et saab aru, mida onu räägib. Ega ikka ei saa küll, keegi ei saa.

Kuna postitusi on nii harva, võib panna ka pilte aegade tagant. Üleval Theo 3. sünnipäeval sel suvel, all Mia lasteaia lõpetamisel kaks suve tagasi.

reede, 14. oktoober 2016

Öine sissekanne

Eile, Theo on voodis selili, jalad taeva poole. "Emme, tule istu mu jalgadele!" Täpsemalt siis kutsub tandemakrobaatikat tegema. "Ma ei saa, ma lömastan Su ära, vaata kui suur ma olen, Sa ei jaksa mind liigutadagi!" Theo takseerib ülevalt alla, paremalt vasakule ning võtab siis mul ümbert kinni ning katsub sikutada. Ei nihku. Theo otsustavalt: "Siin on käru vaja!"

Viimane pool aastat on olnud Ameerika mäed, ehkki tegelikkuses rullub see lahti Karpaatides ja Lõuna-Buhi äärsetes steppides. On olnud imeilusaid hommikuid, kus on peaaegu püstloodis mäkke joostud, et seal siis esimesi päikesekiiri tervitada ja värsket kohvi juua. Ja niisama kiirelt alla tuldud, et pea puhtaks pesta, kleit ja kontsakingad jalga panna ning õigel ajal inimeste ees seista. Kella 5 ärkamist, et kärestikulisele jõele raftingule minna. Mingeid varahommikusi hulkumisi ja piltidepüüdmisi ühes kohaliku National Geographicu fotograafiga. Telkimist, appi, ma pole 20 aastat niipalju telkinud kui sel suvel Ukrainas. (Kusjuures nädal aega oli telk püsti kohas, kus elas nelja liiki madusid, kahte liiki boamadusid ja kahte liiki natsikulisi, ma õnneks ei näinud, nägin ainult suurt kilpkonna, aga teised nägid.) Toidutalonge, et oma lobi plekkkaussi saada. Pesemist ainult juhul, kui oled päikesepaneelidel töötava dusshikabiini suutnud eelnevalt kokku monteerida:) Päikeseloojanguaegseid ukerdamisi mööda graniitkaljudega pikitud steppi. Kaljude vahele tehtud lõket, soojaks aetud veini ja kollektiivset tähtedevaatamist. Käsikaudu kaljudelt kottpimedas allatulemist, sest kõigil on ununenud taskulamp telki...ning on niisama naljakas nagu võinuks olla umbes 25 aastat tagasi. Väga lühikesi ööd ja väga pikki päevi. Sõpru, kellele on vaja kogu eelnev elu ära rääkida, sest kuidagi on juhtunud, et me saime kokku alles eile. Aga seda totaalsemalt.

Ja siis on administratiivsed tupikteed, mida ma ei suuda praegu teile avada, sest on öö. Me ju teame süsteeme. Me ju teame barjääre ja muud. Ja siis on finantsorud: peaks ärkama ühel hommikul üles - sest ma olen 40 pluss, mis siis, et ma olevat selle aasta jooksul kõvasti nooremaks jäänud:) - ja lubama saatpalulikult, et ennast odavalt ma enam ei müü.

On hommikupoole ööd, magamine on nõrkadele - juba kaua aega -, aga homme teen ma veel ühe mägedepostituse.

pühapäev, 11. september 2016

Iiahit lugedes

Loeme Theoga Iiahi kadunud sabast ja kui ma küsin Theolt, et kus siis tema saba on ja ega ta seda äkki ära kaotanud pole, vastab Theo pärast väikest mõttepausi: "Mul ei ole saba, mul on noku!"

Teeme Theoga pirukat (Theo on tõsiselt hea abikokk), mina: "Jahu jaoks on meil vaja mõõdikut." Theo: "Oota, ma otsin kraadiklaasi üles!"

Pilt on suvisest mustikametsast: Theo ühes iginoore, aga täpsemalt küll homme 80. aastaseks saava vanaisaga, kes otsustas paar kuud tagasi ka viimaks pensionile jääda. Nii isa kui ka isa kaksikvenna pidu pidasime eile suguvõsa lätetel Vihula mõisas, kus meie kõige varem tuvastatav vanavanavanavana (...) isa, 1750. aastal sündinud Thomas mõisa kangur oli ja kellele tollane mõisahärra mingite tema teenete eest meie (ülde mitte eestlasliku) perekonnanime andis. See juhtus siis umbes 100 aastat varem kui eestlastele perekonnanimesid üldiselt panema hakati.

Õhtu nael oli see, et kui me 25 hakkasime laiali minema, ütles meid teenindanud tüdruk, et ka tema on ema poolt sama perekonnanimega (ja kohe leidsime ka tema koha sugupuus üles) ja et mõisas on töötanud ka tema onu ja vanaisa. Pole siis imestada, et mind ikka sinnakanti kogu aeg veab.

Kui tore isa meil ja vanaisa lastel on, olen ma varem kirjutanud siin Muide, homme 80. aastaseks saavatel kaksikvendadel on kahepeale 4 last ja 11 kahe kuni kaheteist aastast lapselast. Neist kaks paari kaksikuid ja ühed, kes otsustasid lihtsal samal päeval (ja enamvähem ka samal tunnil) siia ilma sündida. 

Muide, Käsmu kivikülvil ei ole enam üldse nii rahulik ja vaikne nagu vanasti. Ühtedele prantslastele, kes tee peal vastu tulid ja sääskedega võitlesid, oli mul õnneks Offi pakkuda. Aga paari tunni jooksul läks riburada kivide vahelt läbi ka seltskond sakslasi, siis jaapanlasi ja hiljem ilmusid needsamad prantslased natuke eksinud nägudega uuesti välja.


kolmapäev, 7. september 2016

Minu kassipojad

Mial oli sõbranna Kristiina pulmas täita auline ülesanne, võtta osa pulmakinost, kus ta pidi rääkima armastusest. (Mial on vedanud: kõik minu sõbrannad on ka tema omad ja siinkohal sügav kummardus meie ühistele sõbrannadele - te olete parimad!) Me pidime Plameniga pulmakino vaadates tõdema, et täitsa hästi paneb, ei mingit kaamerakrampi. Mis tulenes ilmselt sellest, et teda intervjueeris tema parim sõbranna Pille. Nad vestlesid ikka vist tunni, sisse läks ma arvan kaks minutit juttu. Nii et ma Pillelt hiljem kuulsingi, et välja oli lõigatud ka umbes selline dialoog: "Mia, mis Sa arvad, palju Kristiinal ja Peetril lapsi võiks olla?" Mia: "No kaks või kolm võiks ikka olla. Kolmega on muidugi väga raske, eriti kui nad kõik on kolmeaastased.... Rohkem võib ka olla, näiteks kuus. Siis võib osa ära anda nagu kassipoegi antakse."

Mia oli pulmas täitsa rakkes. Ta vahetas pruudil tennised tuhkatriinukingade vastu, kui pruutpaar aasa pealt mõisatrepile, kus laulatus peeti, jõudis. Ta viis sõrmused õigel ajal pastori kätte, sest peiuposs Theo keeldus oma ülesandest, ehkki me olime eelmine õhtu sealsamas kõik läbi mänginud. Ta lihtsalt väitis, et tal on kõht tühi ega saa seetõttu sõrmustega toimetada. Kolmest ei saa veel kriitiliselt hetkel usaldada:). Ja siis viiuldas Mia Pärdi "Ukuaru valsiga" sisse pulmapeo.
 


Kogu selle augustikuunädala oli sadanud, pulmapeo hommikul siras päike, ja padukas tuli uuesti peale siis, kui laulatus oli just lõpenud ja grupipilt ka tehtud. Siinsed vihmapitseriga pildid on tehtud just pärast sadu. Hiljem tuli päike jälle välja ning mõisapargis võis imetleda maailma ilusaimat niiskest õhust intensiivset päikeseloojangut. Aga siis pidi keskenduma juba pruutpaarile.

No see särk lihtsalt ei püsinud pükstes:(


Ehk saab nüüd veel suvest mõne postituse kirja. 



kolmapäev, 15. juuni 2016

Maailma lael

Minu viimase Jazzkaare suur leid: Lambert (mitte küll Adam, sinna kontserdile oleks ka läinud... või siis ikkagi mitte, sest kes suudaks Freddie Mercury't ületada) - sobib siia taustaks imehästi. Sest mis siin pikalt rääkida: mäed on lummavad, mida kõrgemale tõused, seda suurem on heameel jätta tsivilisatsioon selja taha, seda suurem on kiusatus alla mitte üldse naastagi - igapäevakohustuste, suhete, kõrgete kontsade, poodide ja kohvikute manu...

Ma olin just mingis hiljutises tutvumismängus, kus pidin valima mägede versus mere vahel, mere valinud, sest esiteks, mere olengi ma valinud, milline piin oli elada Buda mägede vahel... Teiseks vajub päike pooles päevas juba mäe taha, aga loojub merre, kolmandaks, jah, meri on ligipääsetavam. Mägedes ronimiseks on vaja võhma ja vastupidavust ning mul oli ronides siiralt heameel, et ma nii tihti, kui vähegi võimalik, käin oma 14 kilomeetrit rulluisutamas. Muidu ma ei oleks küll 15 aastat noorematega suutnud sammu pidada. Ma hakkasin igalt puhkepausilt ikka kolm minutit varem liikuma, jube kui peaks kellegi sabas sörkima;) Aga vahetevahel mägedesse minna (ja seda võiks ikka tihedamini juhtuda) - see lööb prioriteedid paika!

Varahommikune mets. 

Üks loovusharjutus Karpaatide-koolituselt: mitu ühisnimetajat oskad Eesti ja Karpaatide vahel välja tuua: sama mustikamets, samad kivid, ainult et suuremad, kartul maitseb samamoodi nagu kodus. Sama taevas. 
 








Me kõik olime pärast 14. kilomeetrist matka ja end kivi kivi kaupa üles vinnamist üsna veendunud, et homme me voodist ei tõuse, Oleksandr, meie matkajuht väitis vastu, et tõuseme küll, me isegi ei tunne lihasvalu. Ja tõsi ta oli - ma ei tea, mida ta marsruuti planeerides arvestas, aga ilmselt said siis lihased nii koormust kui ka parajat lõdvestust. No ja paar tundi hiljem istusin juba Ivano-Frankivskis Caffe Latte manu. Milline kontrast ligi kaks kilomeetrit kõrgemal mõeldud mõtetega - tsivilisatsiooni mulle paluks mitte enam! Ainus vabandus on vast see, et istumine Caffee Lattega viib meid paari nädala pärast taas metsikusse loodusesse:)

esmaspäev, 6. juuni 2016

Läänemaalt Ukrainasse

Sõitsime nädalavahetusel Mia ja Theoga pool Läänemaad läbi, nägime mis me nägime, tegime mis me tegime, aga Theo jaoks jäi suurimaks sündmuseks kukekommi ostmine Haapsalu laadalt. Kaks päeva lutsutas ja kleepis sellega kokku kõike, mida kleepida andis, ja kui ta lutsukomm käes ühele hilisele lõunaunele jäi, likvideerisin ma selle viimaks. Oi sellest tõusis kisa! Kujutage ette, et olete ise kahene ja oma armastatud lutsukommi hoolikalt rusikasse pigistades magama jäänud ning ärgates seda lihtsalt enam ei ole!!!! Ei ole! Kuigi Tallinn juba paistis, käis laps peale, et tuleb Haapsalusse uue lutsukommi järele sõita ja kui ma viimase trumpässana käisin välja, et pood on juba kinni, väitis Theo vastu, et pood ei saa kinni olla, sest poel ei olnud uksi ees! Ei sellel laadalaual tõesti uksi ei olnud ja loogikaga trumpab ta meid kõiki varsti üle.


Need poleks minu lapsed, kui nad ühel viimaks-vabal-hommikul inimtühjas rannas rannakive ei sorteeriks. 



 Ja see poleks mina, kui me kogu päeva ÜHES rannas veedaksime!

¤¤¤
Teel Tallinna tegime toreda peatuse Vihterpalus, kus üks norrakast talumees mune müüs. Läksime maamune ostma (mida saime viimaks ise ka pesast korjata), aga ette näidati kogu majapidamine, sh kahenädalane varss ja vähem kui ööpäevavanune tall, kes ema saba alla hoidis. Theo uuris lammast ja talle ning laiutas siis käsi: "Aga kus siis isa on?"

See on tore, et talle selline kooslus veel meelde tuleb, sest juba väga pikka aega on kodus kas üksnes ema või üksnes isa või on lapsed üldse vanavanemate juures. Ja minu elu ei koosne üldsegi mitte ainult humoorikatest seikadest lastega, vaid peaasjalikult hoopis ühest vägagi suurest riigist, mida ma alguses hoomamatult kolakaks pidasin, aga mille ma (küll teatud traektooridel) päris põhjalikult olen läbi sõitnud, kus ma vähem kui aasta jooksul olen rohkem kui kuu aega veetnud ja mis on mind kätte saanud ja mulle hinge pugenud - see on Ukraina.

See aasta on tähendanud kiirrongikiirusel katsetamist. Selle põhjal, mida ma hiljuti Valgevenes ja Moldovas tegin, uue loomist, enne õigeid valikuid valesi valikuid, rahvusvahelise mentorite seltskonna kokkupanekut ja sealt sündinud sünergiat, proovimist, timmimist, läbimurret, see, mis ma oma peas välja mõtlesin, töötab-ja-läheb-korda-kogemust. Emotsionaalseid kõrghetki, ärkamisi öösel kl 2, nädalate kaupa ärkamist kl 5, Skypekoosolekuid kl 6 (sest ma tean, et Rodica ärkab ka siis, et saaks enne laste tõusmist korralikult mõelda), administeerimist, meeletult administreerimist, aga peaasjalikult inimesi, inimesi, inimesi, uusi sõpru, uusi jutuaineid, uusi maitseid. Tõeliselt inspireerivat koostööd vanade heade kolleegidega nii mitmest riigist. Ja liikumist.

Oi, mulle siiski niiväga meeldib see, et jutuajamine, mis Budapestis katki jääb, läheb mõned nädala hiljem Kiievis samast kohast edasi. Või mõne teise linna juba tuttavaks saanud kohvikus. Mulle meeldib, et selle projekti põhiasjad said kokku lepitud aasta tagasi täiesti juhuslikult Kiideval, Matsalus, ühel väga tuuliselt õhtul, kui Tamara juhtumisi Eestis oli.

Et on inimesi, kellele saab igal ajal helistada ja paluda, et aita mul välja mõelda, kuidas seda paremini teha või teekaaslasi, kellega saab istuda kasvõi pargipingil, ehkki on juba üle südaöö, ning rääkida-rääkida-rääkida. Või et mu uus noor sõber Julia Poltavast, kellega meil on vähemasti 18aastane vanusevahe, kutsub mind värsket õhku hingama ja rabab siis küsimusega, et kas ma olen lugenud Clarissa Pinkola Estési raamatut "Naised, kes jooksevad huntidega" ja kas ma tean, milline arheotüüp ma olen. Muidugi olen ma lugenud. Muidugi ma tean. Ma olen Kontnaine. See küsimus, mis viib mind vähemasti 15 aasta taha, rabab mind siin Poltava mändide all elu kiirrongilt maha, pidurdusjäljed on massiivsed. Ma räägin Kontnaisest. Hiljem kirjutab ta mulle, et tahab samamoodi õppida autot juhtima nagu mina. Wildly. Ja tahab saada sama enesekindlaks kulgejaks nagu mina. Mina, Kontnaine.

Ja siis seda hetkelist salanaudingut, kui sa näed, et see toimib, et osalised on ühel lainel, sest sa oled selle veerema lükanud ning sa teed seda koos õigete inimestega.

Aga projekt ei ole ainult administreerimine ning ponnistused kodanikuühiskonna ülesehitamiseks. See hõlmab oma parimatel hetkedel ka varahommikusi ronimisi maailma laele. Vähemasti juhtus see nii eelmisel nädal Karpaatides. Püsige lainel.