Ma tahtsin just hakata kirjutama, kuidas meie Eesti-puhkus läks, kui postkasti potsatas kiri selle kohta, et meie õuele saabuvad kahe nädala pärast Charles ja Camilla. Ah, ma jõudsin hakata juba mõtlema, mida kanda ning millise tegumoega kübar muretseda:) kui mulle meenus, et ma olen just täpselt selleks päevaks Montenegrosse deporteeritud. Deporteeritud on siinkohal õige sõna, mul poleks olnud midagi selle vastu, et tunnike glamuurses seltskonnas viibida. Siin on liigagi tihti vaikselt nurga taga nokitsemise tunne, üldse mitte selline olemine nagu võiks ühes 20. aastaseks saanud juhtivas keskkonnaorganisatsioonis olla.
Ilmselt ei saa kuskil olla palju tegusam kui üheksakümnendate aastatel riiki ülesehitavas Eestis, kus tööpäevad olid tihti 18 tunnised ning vabu nädalavahetusi üliharva. Selle valguses on elu kõikjal mujal liiga loid.
Pilt on tõmmatud internetist.
Teemaväline kommentaar, aga kas Sa ikka tead, et 18. märtsil on Merlini teatris Ugala Helesinise Vaguni etendus. Ma küll pean tunnistama, et ei tea, mida sest oodata, äkki on piinlik palagan... Mõtsiklen veel minnavõimitteminna teemal:) Anoh, vbla oled Sa siis just deproteeritud:)
VastaKustuta