Esmaspäev, 31. jaanuar 2011

Hetk. Roosa

Eelmise postituse mustvalget saagu tasakaalustama roosa. Olgu öeldud, et mu enda garderoobis on vahetunud must roosa, aga mitte ainult lihtsalt roosa, vaid roosa vastu selle kõikides värvitoonides - vanaroosa, fuktsiaroosa, roosteroosa..., nii et mul lõpuks enam ühtki musta hilpu ei olnud. Siis hakkas see vaikselt lilla poole kalduma ning nüüd on must ka ringiga mu kappides tagasi. Kusjuures peab peale passima, et ta jääks ikka aint teistele värvidele aktsenti andma, sest juba ma näen, kuidas ma hommikuti musta mustaga sobitan.


Miale pole ma teadlikult roosat soetanud, aga tore oli ikka, et kampsunite ja pluuside alt roosa särk välja tuli, kui lahti paluti riietuda. See võinuks vabalt ka nt sinisemummuline olla. 

See on väga Mialik olek - muiata ja häbeneda ühteaegu. 


Vaadake selle lapse silmi!

Inglite linn.

Hetk

Ma usun, et Krista Kõivu tollal veel palju kodukootum blogi andis suure tõuke siinse blogi pidamiseks. Vähemasti ma mäletan, et kui ma tolle leidsin - ja ma pean ütlema, et ma ei teadnud blogimaailmadest tollal midagi ning ei huvitanud nagu ka -, lugesin ma kõik ta sissekanded algusest peale läbi ning efekt oli samasugune nagu oleks Bullerby lapsi lugenud. Loomulikult rääkisin ma Krista blogist ka Kristile ning üsna varsti käisid Krista tegemised ja lapsed meie jututeemadest sama harjumuspäraselt läbi nagu muud kodakondsed.

No ja oli ainult aja ning Krista fotograafiks kasvamise (seda on olnud täiesti fantastiline jälgida) küsimus, millal me tema juurde fotosessioonile jõuame. Me käisime neljakesi - Kristi, Kärt, Mia ja mina, sest Kuldar oli tööl ning Plamen oli Eestist seks ajaks juba jalga lasknud. Ning loomulikult polnud tegemist sellise sulni ettevõtmisega, nagu Krista oma blogis fotosessioone ekslikult kirjeldab, vaid ikka korraliku (tihti tagajärjetu) veenmistööga, et laps võiks ka pildile tulla (suurema puhul) ning valuliku ümberriietumis- ning söögiaega sissesõitmisprotsessiga (väiksema puhul). Krista ütles, et emad olevat korduvalt kurvalt nentinud, et nende fotosessioon ei sarnanenud mitte põrmugi sellega, kuidas Krista veebis asju kirjeldanud on.

Ma astun ka "kurbade emade" leeri, nentides et Mia "ametlik" pildistamine läheb aasta aastalt keerulisemaks. Võib-olla sellepärast ongi minu arvates üks parimaid pilte tulnud mitte lastest, vaid meist endist. Nii toredat õdede-pilti pole meist kaua tehtud. Aitäh, Krista! Me muidugi rääkisime Sinust, Su elu- ja üleelusuurusest veel hulk aega, kui olime pärast sessiooni kohvikusse maandunud. Õdede omavaheline kvaliteetaeg:)

Järgmises postituses näitan lapsi ka:) Krista enda viite pildistamisele leiab siit

Reede, 21. jaanuar 2011

Juba 3!!!


Või siis alles kolm, aga juba teab, et tahab minna tsirkusesse lõvitaltsutajaks! Klouni- ja tsirkuseteema tuli sisse jõuludega (Mia on mõned korrad jutu sees isegi klouni ja jõuluvana segi ajanud) ning jääb nüüd, kui Mia sai sünnipäevaks tsirkuse lauamängu, ilmselt kauemaks.   

Mia Johanna sündis üleeile kolm aastat tagasi kl 22.29. Meil on juba traditsiooniks saanud, et ma meenutan sel päeval Plamenile, kuidas ta juba seal õhtupoole, sünnitustoas, kus mina ausõna olin otsi andmas, laotas mingi kapikese peale laiali ajalehe ning sinna peale söögi, mille minu ema, kes oli kuulnud, et Plamen pole päev otsa söönud, isaga haiglasse saatis.

Nii minu kui ka arsti kurja pilgu peale korjas ta oma asjad muidugi kibekiiresti uuesti kokku. Esimestel aastatel ajas Plamen tagasi, et tema pole ajalehe pealt süüa tahtnud. Aga nüüd ta juba tunnistab, et oli vist meeltesegaduses vms.

Ja üldse - see ajalehe pealt söömine ei läinud kuidagi kokku minu imagoga - väike must kleit ja kontsakingad viimase hetkeni. Sissekirjutanud ämmaemand küsis, kas tulin otse kontserdilt. Ta ei võinud ju teada, et klassikaline väike must (ei olnud ostetud rasedateriiete osakonnast) oligi viimaks ainus, mis mulle selga läks. Ning ilma kontsata kingi ma üldse ei kannagi, kui nad just rannaplätud ei ole. (Vahepalana olgu öeldud, et see Mark and Spenceri kleit on lihtsalt super – ma võtsin selle kevadel välja ja kandsin taas mõnuga.)

Aga jah, alles ta sündis ja juba kolm!!! Alles aasta tagasi oli ta nii väike ja nunnu ning nüüd juba suur preili, kel omad tujud ja tahtmised. Ning meie asi mõistatada, kus järele anda ning kus printsipiaalseks jääda. Eks me anname enamik kordi järele... Üldiselt on kasvatusteema meil, jah, esimest korda jutuks, ent eeldusel, et inimene on kolmandaks aastaks kujunenud selliseks nagu ta jääb ja saab, oleme meie oma kasvatamisega juba hiljaks jäänud. 

Mia lemmiktegevuseks laulmise-tantsimise kõrvale on hetkel puzzlede kokkupanemine ja miskitpidi nagu võimlemine. Näiteks tuleb kööki ja paneb ühe jala köögilaua peale (mis on kõrgel) ja asjatab siis teisel jalal olles. Ütleks, et täitsa ilus paindumine:) No aga et paljude teiste asjade kõrval ei tohiks ka jalga köögilauale panna, ennetab Mia keelamise sellega, et nimetab ennast ise "pahaks tüdrukuks", samuti “ma olen kade”, kui miskit endale hoiab.

Ma ei mäleta, et ma oleks talle kunagi "paha tüdruk" öelnud - mõnedest jonnihoogudest hoolimata, mis peaasjalikult tulnud sellest, et keegi on teinud tema eest ära midagi, mida ta võinuks ise teha - kraani lahti keerata, shampooni pähe panna jne - on ta ikka väga koostööaltis laps. Võib-olla on see "paha tüdruk" Pipi-lugudest meelde jäänud, seal ikka noomitakse Pipit nõndaviisi.     

Huvitav on see, et kui ta on minuga üksi, on ta superhea, meil ei ole kunagi ühtki konflikti, kui ta on vanaemadega, ei jõua need teda ära kiita – sööb, magab, käitub eeskujulikult. Aga kui on tegemist segakooslustega, näiteks mina plus Plamen plus mõni vanaema või siis mõni võõras, oskab ta jonnida ning oma rida ajada küll.

Ja nalja saab temaga ka ikka kogu aeg. „Emme, kus sa lähed?“ „Ma lähen toon issi linnast ära!“. „Aa, ma ei hakka siis nutma!“

Sünnipäevahommik oli seekord udune, Doonaust rõske, päikseta ja loomulikult täiesti ilma lumeta. Sünnipäevakoogiks Maru retsepti järgi tehtud põldmarjadega toorjuustujook (peab ütlema, et klassikaline Manhattani juustukook meeldib mulle rohkem). Pärast seda, kui Mia oli tagajärjetult üritanud puhuda ära küünlaid (tegemist oli võluküünaldega, mida ei saanudki ära puhuda), igahommikuse pudru ära söönud ning kingitused lahti teinud, võttis ta kaasa shokolaadiglasuuri alla peidetud tervisliku porgandikoogi ja suundus lasteaeda.

Pärast lasteaeda käisime uisutamas – Mial tuleb iga korraga üha paremini välja, kui alguses oli vaja hoida kas kehast või mõlemast käest, siis nüüd piisab juba ühest käest. Mina sain ka oma plusspunkti kirja – jääl olnud uisutamistreener küsis, kas ma olen iluuisutaja:) (Mis oli seda magusam, et enne oli ta arvanud, et ma tahan siniseid plastmassuiske vahetada valgete nahkuiskude vastu värvi pärast.)

Ning õhtu lõppes pizzeerias, ei olnud minust enam pärast kahe koogi meisterdamist köögis asja – pidu on alles ees.  

Palju õnne Mia Johannale ja meile!

Esmaspäev, 17. jaanuar 2011

Aasta esimene päikseloojang

Ma olen tööl tagasi ja mul on viimaks aega vaadata, kas mõni pilt kolmenädalasest Eestis-olekust ka välja tuli:) Lubage esitleda - 1. jaanuari päikeseloojang, üks väheseid selgeid, mida sel aastal on õnnestunud näha! Mitte põrmugi kehvem päikeseloojangust minu 2010. aasta kõige ilusamal hetkel (millest kirjutan järgmises postituses).

  
City läbi roigasaia, no ei võta toru rohkem.

Pühapäev, 16. jaanuar 2011

Vana armastus lööb lõkkele

Ungaris on kaheksa soojakraadi, Mia magab juba poolest päevast eilset reisiväsimust välja. Kõlarites laulab Mari Pokinen „22“. Sõbrad – kas teil on juba see plaat??????? Marss-marss, poodi!

Me kasutasime taas trajektoori auto-laev-liinibuss-rong-takso-lennuk-takso, mis planeerimisfaasis tundub üliodav, aga tegelikkus osutub muidugi teistsuguseks. Selle tegi mulle selgeks keski ankeeditäitja, kes mulle lennujaamas juurde astus ja palus kokku arvutada, palju ma selle poole päevaga, mis ma Soomes olin, raha sinna jätsin. Transpordi eest maksite – jaa, sõite - jaa, asju ostsite – jaa.

Sellisel moel liikudes on igas transpordivahendis täpselt kaks tundi aega, nii et võiks ka silma looja lasta, aga laevas on Lotte nurk ja Mia muidugi naelutatud teleka ette. Mis paneb mind arvama, et niipea ei saa meil kodus telekat olema. Helsinki-Turu kiirrongis on supervahva lastenurk ühes lasterongi, ronimispuude, ehitusklotside ja raamaturiiuliga. Ning Turu teises terminaalis, kust ungari odavlennufirma Wizzair lendab, ja mis ise rohkem kui tagasihoidlik, on ka korralik lastenurk. Lennuki peale jõudes oli Mia juba nii kuraasi täis, et puges stjuardessilt jalge vahelt läbi, kui see juhtus ta teel peal ees olema. Mina ise olin selleks ajaks juba täiesti kustunud. Kas on kunagi olnud nii, et mu kohvrile, mida ma vapralt läbi riikide vean, ei ole pandud silti very heavy?


Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid sellest, kui väga ma eesti talvest juba puudust tunnen, jaanuaris kevadõhku nuusutada pole miskit hea mõte. Ja rohkem veel kui ainult talvest – suusatamisest! Sõbrad, ma panin üle 15 aasta suusad alla ja mu kere käitus nii, nagu oleks ta need viisteist aastat seda suurpäeva oodanud!!! Tehnika oli alles (klassika jätsin ma juba noorepõlves maha), jõudu oli – Mia tassimisest on käed tugevamad kui kunagi varem ning tõukamisel kulub see ära, võhma oli – mäest küll üles ei suusata, aga talve lõpuks kindlasti suusataks. Kuskilt valutama ei hakanud, järgmisel päeval lihased haiged ei olnud. Aga meel muutus ärksaks, vaim virgeks. Naeratus tuli püsivalt suule. Mõtted pähe, kõik tundus korraga nii teostatav ja see, mis vaja teostada, nii lihtne ja selge. Palun öelge, miks ma olen end sellisest mõnust eemal hoidnud?

Kogu mu lapsepõlve talvelaupäevad möödusid nii, et hommikul sõitsid Yle 1s või 2s Juhan Mieto, Harry Kirvesniemi, Marja-Liisa Kirvesniemi, hiljem Gunde Svan (ma olen Rootsis ka ta muuseumis käinud), Torny Mogren, Smirnov, Bjorn Daehlie. Ja kui nad olid finišisse jõudnud, panime meie isaga maja ees suusad alla ja läksime oma ringe tegema. Sütiste, Nõmme ja Harku ringide vahele mahtusid suusalaagrid Neerutis, Haanjas, Elvas, kus nädalavahetusel kindlasti üle 100 km sõideti. Ja ma olin siis 12-13 aastane. Ma mäletan, kui telekas alles hakati uisku sõitma ning meie kohe seda ka raja peal järgi tegime. Ah, kuidas ma armastasin suusatamist, kõrgeid laskumisi, tempot ja seda tunnet, et oled oma raja ja tempo täielik peremees. Suusatamine on oma olemuselt minu element – parajalt tehniline ning nõuab vastupidavust. Ma armastan kõiki tehnilisi alasid, sest nad tulevad mul hästi välja:) Ma isegi kaalusin omaette Nõmme suusakooli minekut, aga kuna ma tegin kergejõustikku, jäi see mõte katki ja eks ma teadsin ka, et siis on vere maitse kogu aeg suus. Ja sellest hoolimata hakkasin mina sel ajal juba lõpetama, kui Bjorn Daehlie alles oma võiduseeriaid alustas.

Ma olen palju mõelnud, et meie isa oli 40+, kui ta meid lõputult suusatama, ujuma, matkama, ronima, süstatama viis. Ja kas mina oma praegust passiivset elu elades sama vanalt üldse jaksan veel jalga jala ette panna? Ning nüüd see suuskadele tagasi jõudmine oli nagu mingi noorema, energilisema, elutahtelisema ja rõõmsama iseenda leidmine. Ning mis mind takistab jätkamast – igal õhtul pärast tööd suuski võtmast ning pea selgeks suusatamast – kliima ja geograafiline asukoht. Ma ei saa ju iga nädalavahetus Alpidesse suusatama sõita. Mis siis teha? Vahetada uiskude vastu - ka seda ma armastan. Aga siis peaks trenni minema, kui ikka hüpata korralikult ei oska, pole asi nii huvitav. Asi on ellujäämises!


Asjakohast pilti ei ole kusagilt võtta, aga sealt ülevalt hakkab talve võlumaa - suusarajad, kelgumäed, uisuplatsid, snowtubing, hüppemäed, Trummi basseinidesse on isegi jääauk raiutud, kuhu pärast suusatamist ja sauna hüpata võib. Tule ainult koju!

Reede, 7. jaanuar 2011

2011

Ütleme, et mõttepaus.

1. jaanuari kandis õe tagaõues tähti vaadates soovisin ma niiväga paari-kolme asja, ja kui ma jõudsin mõtetega Oma Koha soovimiseni, kinnitasin ma pilgu tähele, mis osutus... lennukiks. Kas see tähendab veel ühte aastat kodutuna maailmas...?


Vast ei ole veel hilja soovida teile head uut aastat ning kõikide soovide täitumist! Ja endale natuke sihikindlamat liikumist oma soovide suunas.

Pildil Pula amfiteater Arena.