Või siis alles kolm, aga juba teab, et tahab minna tsirkusesse lõvitaltsutajaks! Klouni- ja tsirkuseteema tuli sisse jõuludega (Mia on mõned korrad jutu sees isegi klouni ja jõuluvana segi ajanud) ning jääb nüüd, kui Mia sai sünnipäevaks tsirkuse lauamängu, ilmselt kauemaks.
Mia Johanna sündis üleeile kolm aastat tagasi kl 22.29. Meil on juba traditsiooniks saanud, et ma meenutan sel päeval Plamenile, kuidas ta juba seal õhtupoole, sünnitustoas, kus mina ausõna olin otsi andmas, laotas mingi kapikese peale laiali ajalehe ning sinna peale söögi, mille minu ema, kes oli kuulnud, et Plamen pole päev otsa söönud, isaga haiglasse saatis.
Nii minu kui ka arsti kurja pilgu peale korjas ta oma asjad muidugi kibekiiresti uuesti kokku. Esimestel aastatel ajas Plamen tagasi, et tema pole ajalehe pealt süüa tahtnud. Aga nüüd ta juba tunnistab, et oli vist meeltesegaduses vms.
Ja üldse - see ajalehe pealt söömine ei läinud kuidagi kokku minu imagoga - väike must kleit ja kontsakingad viimase hetkeni. Sissekirjutanud ämmaemand küsis, kas tulin otse kontserdilt. Ta ei võinud ju teada, et klassikaline väike must (ei olnud ostetud rasedateriiete osakonnast) oligi viimaks ainus, mis mulle selga läks. Ning ilma kontsata kingi ma üldse ei kannagi, kui nad just rannaplätud ei ole. (Vahepalana olgu öeldud, et see Mark and Spenceri kleit on lihtsalt super – ma võtsin selle kevadel välja ja kandsin taas mõnuga.)
Aga jah, alles ta sündis ja juba kolm!!! Alles aasta tagasi oli ta nii väike ja nunnu ning nüüd juba suur preili, kel omad tujud ja tahtmised. Ning meie asi mõistatada, kus järele anda ning kus printsipiaalseks jääda. Eks me anname enamik kordi järele... Üldiselt on kasvatusteema meil, jah, esimest korda jutuks, ent eeldusel, et inimene on kolmandaks aastaks kujunenud selliseks nagu ta jääb ja saab, oleme meie oma kasvatamisega juba hiljaks jäänud.
Mia lemmiktegevuseks laulmise-tantsimise kõrvale on hetkel puzzlede kokkupanemine ja miskitpidi nagu võimlemine. Näiteks tuleb kööki ja paneb ühe jala köögilaua peale (mis on kõrgel) ja asjatab siis teisel jalal olles. Ütleks, et täitsa ilus paindumine:) No aga et paljude teiste asjade kõrval ei tohiks ka jalga köögilauale panna, ennetab Mia keelamise sellega, et nimetab ennast ise "pahaks tüdrukuks", samuti “ma olen kade”, kui miskit endale hoiab.
Ma ei mäleta, et ma oleks talle kunagi "paha tüdruk" öelnud - mõnedest jonnihoogudest hoolimata, mis peaasjalikult tulnud sellest, et keegi on teinud tema eest ära midagi, mida ta võinuks ise teha - kraani lahti keerata, shampooni pähe panna jne - on ta ikka väga koostööaltis laps. Võib-olla on see "paha tüdruk" Pipi-lugudest meelde jäänud, seal ikka noomitakse Pipit nõndaviisi.
Huvitav on see, et kui ta on minuga üksi, on ta superhea, meil ei ole kunagi ühtki konflikti, kui ta on vanaemadega, ei jõua need teda ära kiita – sööb, magab, käitub eeskujulikult. Aga kui on tegemist segakooslustega, näiteks mina plus Plamen plus mõni vanaema või siis mõni võõras, oskab ta jonnida ning oma rida ajada küll.
Ja nalja saab temaga ka ikka kogu aeg. „Emme, kus sa lähed?“ „Ma lähen toon issi linnast ära!“. „Aa, ma ei hakka siis nutma!“
Pärast lasteaeda käisime uisutamas – Mial tuleb iga korraga üha paremini välja, kui alguses oli vaja hoida kas kehast või mõlemast käest, siis nüüd piisab juba ühest käest. Mina sain ka oma plusspunkti kirja – jääl olnud uisutamistreener küsis, kas ma olen iluuisutaja:) (Mis oli seda magusam, et enne oli ta arvanud, et ma tahan siniseid plastmassuiske vahetada valgete nahkuiskude vastu värvi pärast.)
Ning õhtu lõppes pizzeerias, ei olnud minust enam pärast kahe koogi meisterdamist köögis asja – pidu on alles ees.
Palju õnne Mia Johannale ja meile!
Our daughter Mia is getting three today.
VastaKustutaAt 22.29 according to the Estonian time.
In my mind she is already a big girl and if every day brings a new word to describe my perceptions and feelings about her, the today’s one is “independent”. I just wrote back to a friend who congratulated me on Mia’s birthday and used this word.
Of course Mia is still not a girl who would walk out of the door with all the confidence of a mature person without asking to put her shoes on but the signs are there. She is not anymore only mommy’s or daddy’s girl. She has her small friends or at least playmates at the kindergarten; she insists that things should go in her way – from clothing to music. She even will be soon balancing well at the skating rink. She is pretending to be a singer singing together with the songs from the CD player. She is inviting us to dance with her.
If one of us is few days away we always find that the same small Mia has changed. The first impression is that she is different outwardly but soon you discover that she has learnt new words or acquired new tests and habits (could it be that she calls herself “bad girl”).
Some people collect pictures, some people live with memories, and some people blog about their lives to leave a trace behind if they want to turn back to the past days.
I wonder what Mia will remember of today when she is surrounded by people loving her – her mother, father, the Bulgarian grandmother and a bunch of kids who congratulate her in Hungarian with the birthday.
It is not easy for her to accumulate the knowledge and make sense of all realities surrounding her. It is not easy for us to be her guardians and guides but I believe that we have God’s help in this most exciting endeavor a person could dream of.
(written on the date of Mia's birthday)
Palju õnne Miale ja tema vanematele ka! Nii tore oli avastada seda blogi ja omaenda tütart suviste fotode pealt :o)
VastaKustutaAh, et meremehe naine... Hm:))) Ma suundun nüüd Sinu logiraamatut lugema, et jälile saada:)
VastaKustutaIgaljuhul - teretulemast!