Vana armastus lööb lõkkele

Ungaris on kaheksa soojakraadi, Mia magab juba poolest päevast eilset reisiväsimust välja. Kõlarites laulab Mari Pokinen „22“. Sõbrad – kas teil on juba see plaat??????? Marss-marss, poodi!

Me kasutasime taas trajektoori auto-laev-liinibuss-rong-takso-lennuk-takso, mis planeerimisfaasis tundub üliodav, aga tegelikkus osutub muidugi teistsuguseks. Selle tegi mulle selgeks keski ankeeditäitja, kes mulle lennujaamas juurde astus ja palus kokku arvutada, palju ma selle poole päevaga, mis ma Soomes olin, raha sinna jätsin. Transpordi eest maksite – jaa, sõite - jaa, asju ostsite – jaa.

Sellisel moel liikudes on igas transpordivahendis täpselt kaks tundi aega, nii et võiks ka silma looja lasta, aga laevas on Lotte nurk ja Mia muidugi naelutatud teleka ette. Mis paneb mind arvama, et niipea ei saa meil kodus telekat olema. Helsinki-Turu kiirrongis on supervahva lastenurk ühes lasterongi, ronimispuude, ehitusklotside ja raamaturiiuliga. Ning Turu teises terminaalis, kust ungari odavlennufirma Wizzair lendab, ja mis ise rohkem kui tagasihoidlik, on ka korralik lastenurk. Lennuki peale jõudes oli Mia juba nii kuraasi täis, et puges stjuardessilt jalge vahelt läbi, kui see juhtus ta teel peal ees olema. Mina ise olin selleks ajaks juba täiesti kustunud. Kas on kunagi olnud nii, et mu kohvrile, mida ma vapralt läbi riikide vean, ei ole pandud silti very heavy?

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid sellest, kui väga ma eesti talvest juba puudust tunnen, jaanuaris kevadõhku nuusutada pole miskit hea mõte. Ja rohkem veel kui ainult talvest – suusatamisest! Sõbrad, ma panin üle 15 aasta suusad alla ja mu kere käitus nii, nagu oleks ta need viisteist aastat seda suurpäeva oodanud!!! Tehnika oli alles (klassika jätsin ma juba noorepõlves maha), jõudu oli – Mia tassimisest on käed tugevamad kui kunagi varem ning tõukamisel kulub see ära, võhma oli – mäest küll üles ei suusata, aga talve lõpuks kindlasti suusataks. Kuskilt valutama ei hakanud, järgmisel päeval lihased haiged ei olnud. Aga meel muutus ärksaks, vaim virgeks. Naeratus tuli püsivalt suule. Mõtted pähe, kõik tundus korraga nii teostatav ja see, mis vaja teostada, nii lihtne ja selge. Palun öelge, miks ma olen end sellisest mõnust eemal hoidnud?

Kogu mu lapsepõlve talvelaupäevad möödusid nii, et hommikul sõitsid Yle 1s või 2s Juhan Mieto, Harry Kirvesniemi, Marja-Liisa Kirvesniemi, hiljem Gunde Svan (ma olen Rootsis ka ta muuseumis käinud), Torny Mogren, Smirnov, Bjorn Daehlie. Ja kui nad olid finišisse jõudnud, panime meie isaga maja ees suusad alla ja läksime oma ringe tegema. Sütiste, Nõmme ja Harku ringide vahele mahtusid suusalaagrid Neerutis, Haanjas, Elvas, kus nädalavahetusel kindlasti üle 100 km sõideti. Ja ma olin siis 12-13 aastane. Ma mäletan, kui telekas alles hakati uisku sõitma ning meie kohe seda ka raja peal järgi tegime. Ah, kuidas ma armastasin suusatamist, kõrgeid laskumisi, tempot ja seda tunnet, et oled oma raja ja tempo täielik peremees. Suusatamine on oma olemuselt minu element – parajalt tehniline ning nõuab vastupidavust. Ma armastan kõiki tehnilisi alasid, sest nad tulevad mul hästi välja:) Ma isegi kaalusin omaette Nõmme suusakooli minekut, aga kuna ma tegin kergejõustikku, jäi see mõte katki ja eks ma teadsin ka, et siis on vere maitse kogu aeg suus. Ja sellest hoolimata hakkasin mina sel ajal juba lõpetama, kui Bjorn Daehlie alles oma võiduseeriaid alustas.

Ma olen palju mõelnud, et meie isa oli 40+, kui ta meid lõputult suusatama, ujuma, matkama, ronima, süstatama viis. Ja kas mina oma praegust passiivset elu elades sama vanalt üldse jaksan veel jalga jala ette panna? Ning nüüd see suuskadele tagasi jõudmine oli nagu mingi noorema, energilisema, elutahtelisema ja rõõmsama iseenda leidmine. Ning mis mind takistab jätkamast – igal õhtul pärast tööd suuski võtmast ning pea selgeks suusatamast – kliima ja geograafiline asukoht. Ma ei saa ju iga nädalavahetus Alpidesse suusatama sõita. Mis siis teha? Vahetada uiskude vastu - ka seda ma armastan. Aga siis peaks trenni minema, kui ikka hüpata korralikult ei oska, pole asi nii huvitav. Asi on ellujäämises!

Asjakohast pilti ei ole kusagilt võtta, aga sealt ülevalt hakkab talve võlumaa - suusarajad, kelgumäed, uisuplatsid, snowtubing, hüppemäed, Trummi basseinidesse on isegi jääauk raiutud, kuhu pärast suusatamist ja sauna hüpata võib. Tule ainult koju!