Neljapäev, 26. mai 2011

Lehvitades


Mia sõitis Plameni, meie verivärske Magna Cum Laudega, mistõttu ma olen ka kohe doktoriprouaks ülendatud (see on Ungaris tähtis asi, kantakse passi ka sisse;) Bulgaariasse puhkama. Ma ütlesin Miale, et ta hoiaks siis issil silma peal. Mia imestunult silma näppides: "Ma ei taha silmast hoida, ma tahan ikka käest kinni hoida!"

Kui ma sain teelistele kolme sorti pirukad küpsetatud, pühkisin jahused käed põlle sisse ja teatasin Miale, et ma viskan neid nüüd rongijaama ära. Mia imestunult: "Aga miks Sa tuled, aaa.... Sa tuled lehvitama!"

Täna hommikul ajas mind üles Plameni telefonikõne, kes teatas, et neid oldi öösel kella nelja paiku rongist välja tõstetud, teatega, et raudtee vajab remonti ning rong edasi ei sõida. Õnneks oldi ikka asustatud punktis, st juba Belgradis ning neile pakuti hotellimajutust seniks, kuni raudtee ära parandatakse. Mis kõigi eelduste kohaselt juhtub juba täna õhtuks! Ma loodan, et nad jõuavad ilma edasiste viperusteta kohale, sest varsti on vaja hakata juba ju tagasi tulema - see on lubamatu ja valus, et me nii vähestest valgetest öödest osa saame ja muudkui kuskil mujal maailmas ringi kooserdame!

Ma tahan oma valguse ja õhu sisse!


Aga mida teeb inimene, kel pole vaja ühekorraga süüa teha, pesu pesta, unejuttu lugeda, jalgratta kõrval joosta: läheb koju ja loeb Daniel Kehlmanni "Maailmade mõõtmist", oi ja palju teisi raamatuid ka, aga see oli esimene, mis näppu jäi.

Murtud südamed on härra suursaadiku aiast, kus me viimati eesti lastega kogunesime!

Neljapäev, 19. mai 2011

London

Ei saa ikka nii, et ühtki pilti Londonist üles ei riputa. Ega see mosaiigiks tegemine kõige etem pole, pool infot läheb kaduma, aga kes see viitsib neid suuri pilte vaadata. Võib-olla ma kirjutan ka midagi hiljem, võrdlevalt näiteks Pariisi ja Londoni kohta. Ma sattusin Pariisi esimest korda elus (väga piinlik, ma tean!) alles eelmine suvi ja Pariisi endale kirjeldades kasutasin võrdluseks loomulikult Londonit.

Kõige sügavama mulje jättis ikka see, et ma nägin St Jamesi pargis juba täitsa suuri tikreid.

Ja muidugi maitsmismeelele pakutu! Naljakas, et Notthing Hillis jalutades ja just siis suvalisse kohta maha istudes, kui kõht tühjaks läks, avastasin ma end sellestsamast organilise toidu poest-söögikohast, kus ma ennegi söönud olen. Seal nimelt küsitakse toidu tellimisel, et kas on soov eelnevalt maitsta seda, mis plaanis tellida! Lõhnast ja settingust oli juba tunda, et kõik on imehea, nii et mingiks eelnevaks degusteerimiseks ei läinud!

Ja et maailm on üliväike koht, sai selgeks Govent Gardeni metroopeatuses rongi oodates, kust sellest samast uksest, kus mina kavatsesin rongi siseneda, väljusid Tallinna üleaedsed. Jää või lennukist maha, sest juttu ja imestamist on nii palju!

Kolmapäev, 18. mai 2011

Kogu tõde toitlustuse kohta

Hommik. Mia mängib karvaste loomadega ja mina utsitan, et on aeg lasteaeda minna. Mia: "Ma ei saa, ma tahan veel mängida!" Mina: "Aga lasteaed ongi mängimise koht!" Mia: "Ei, lasteaed on söömise koht!"

Väga selge hinnang minu kulinaarsetele saavutustele, kas pole! Hommikud näevad meil söögilaua taga välja nt sellised, et minul on ees suur hunnik maasikaid, mis on kaetud jumaliku vaniljekreemiga (Londonist), Mia närib kuiva võisaia, sest ta keeldub absoluutselt kõikidest leivapealsetest - juustust, singist, avokaadokreemist, tomatist, kurgist. Maasikatest muidugi rääkimata. Ja lohutab mind, et pole viga, emme, kui ma suureks saan, hakkan ka maasikaid sööma.


Putru ta muidugi sööb, aga viimasel ajal on teine nii laisaks jäänud, et teda tuleb sööta. Söötes saab pudrukauss tühjaks küll.

Laupäev, 14. mai 2011

Inglismaa luhtadel


Umbes kaheksa aastat tagasi toimus kuskil Euroopa südames, ma isegi ei mäleta, kas Belgias või Luksemburgis, üks hullemat sorti komöödiasugemetega draama, täiesti kohane minu tollase elu peavoolule, mis komöödiasugemetega draamast, vahetevahel ka ainult puhtast tragöödiast koosneski. Ometi õnnestus mul seal kokku saada ühe hilisema väga hea kolleegi ja sõbraga, kelle sõprus on seda hinnatum, et tavaliselt sellises vanuses uusi suuri sõprussuhteid enam ei sõlmita.

Too briti daam on Inglismaal hinnatud keskkonna-, sotsiaal- ja majanduskonfliktide läbirääkija ning ma olen temalt tolle viimase kaheksa aasta jooksul õppinud rohkem kui kõikidelt teistelt inimestelt selle aja jooksul kokku. Ja ma usun, et ma olen ise oma töökohal olnud seetõttu ka oluliselt kasulikum inimene, kui ma muidu olnud oleks. Pärast paadimatka, millest ma teile kohe pajatan, ning üht ühist koosolekut EBRDs, läks Diana pidama läbirääkimisi Inglismaa rannikuelanikega, kelle kodusid ähvardab järgmiste aastakümnete jooksul hävitada Inglise randade laialdane erosioon. Millal see kuskil juhtub, on muidugi omaette küsimus, aga tähelepanuväärne on, et juba otsitakse (ja seda dialoogivormis) probleemile lahendusi. Diana on inimene, kes kutsutakse näiteks välja siis, kui on vaja leppida kokku rahvusvahelistes kalapüügikvootides! Kes vähegi teab, KUI sensitiivne on teema, tajub ka, kui õigesti erapooletud moderaatorit kasutades asjale lähenetakse.

Need on tööteemad...

Niisiis veetsin ma viimase nädalavahetuse linnuparadiisi ja tundsin, et mõni teine, väheke ornitoloogiakalduvustega, võinuks minu asemel seda matka veel palju rohkem nautida. Norfolk Broads  on Inglismaa suurim märgala. Jõgede võrgustik, mis tekkinud kuskil keskajal turba kaevandamise tulemusena ja kus tänapäeva suurimaks „tööstuseks“ on kõikjal kasvava pilliroo töötlemine katuse- ja muudeks materjalideks. Pilliroogu on seal aga seetõttu, et kõik need jõed viimaks ühinevad ning voolavad merre, mis ei ole kaugemal kui kuskil 12 miili.

Minusuguse jaoks, kes hoolimata kõigest, mis olnud, üle paarikümne linnu tuvastada ei suuda, on The broads (ehk siis eesti keeli luht) palistatud väikeste keskaegsete külakeste, kirikute ja linnakestega. Teisalt taas otse jõe ääres elavate asukatega, kel paat seisab seal, kus tavalisel majal on garaaž. Nii et meie kuskil viiemiiline teekond, umbes nii palju jõuab pooleteisepäevaga, oli palistatud Ferry Inni-de, kodudisainipoekeste ning kirikukohvikutega.

Aga teate, mis tunne oli – tunne oli nagu sõidaks mööda Valgejõge, kus me noorena kanuutamas käisime, ainult et Valgejõe-äärsed lepistikud ning sööti kasvanud karjamaad pole kuskilt otsast kaitstud, need ju nii tavalised. Ning kohvikusse jõudes oli tunne nagu jõuaks Saaremaale - seal kerkib ka õdus kohvik ja olemine kõige ettearvatumal kohal keset metsikut loodust. Ja kuna õhtud olid ka valged, tekkiski selline koduste väärtuste väärtustamise tunne ja meeleolu. Paati astudes nägin, kuidas Diana vajus sedamaid mingisse zenni meeleollu, minul olnuks vaja kuu aega järjest valitsevast hullumeelsusest väljatulemiseks palju pikemat paadisõitu. Alles teise päeva õhtuks tundsin, et nüüd suudan juba nautida ja vooluga kaasa minna. Sinnamaani oleks tahtnud mu rahutu hing ikka veel kuhugi tormata ja tormata...


Videod Luhast, kui kellelgi huvi tekkis, näeb siin




Kolmapäev, 4. mai 2011

Suveannid on kohal


Ülestõusmispühade muna ripub siin nii, nagu oleks blogipidaja murdnud sõrme, aga tegelikkus on aga hoopis selline, et ma olen murdnud varba, ning ma ütlen, see on kirjutamist umbes täpselt niisama takistav tegur. Kogu aeg läheb liikumise peale. Raviks on puukotade kandmine, ma ei ole neid veel leidnud, ning here I come London...

Leedust, kus olid väga soojad ja valgete õhtud ning palju lihtsaid kulinaarseid elamusi*, vastu tahtmist tagasi pöördudes, tabas mind avastus, et kõik on valmis saanud. Maasikad, kartulid, rabarberid, uued ilusad tomatid. Isegi herned. Pojeng läheb aias õitsele... Kartulid on siin küll vesised ja rabarberitest ei osata lugu pidada, aga maasikatele pole miskit ette heita, ja mis peamine, kui maasikad on valmis, tulevad kohe-kohe kirsid ja murelid - minu ungari lemmikmarjad ja lemmikhooaeg.

Mia oli ka maasikate peale pöördes, maitses ühte ja konstateeris, nii nagu ka kõigil eelnevatel aastatel, "maasikad on pahased", nii et veel ka sel aastal ei oska ka mammudest lugu pidada. Esimene raks maasikaid ja rabarbereid läks Toska koogi sisse.

Homme on Mia lasteaias emadepäevapidu. Küsisin, millega te seal etlete, vastuseks oli "luuletuste ja laulatustega".

Eks siis järgmine reportaaz sealt!


* Serblasest kolleeg, kellega koos Vilniuses olime, sõi esimest korda elus peeti - külma peedisuppi pakuti alustuseks igal pool - ning tatraputru. Ta ei jõudnud ära kiita! Ungaris on ka iseenesest tatart, aga sellistes väikestes 100grammistes kotikestes, tohutu raha eest. Seda pakutakse mõnikord mõnel pidulikul kodusel lõunal. Aga peeti, jah, nad Balkanil eriti ei tunne.

Aga mulle väga meeldis Vilniuses see, et keset vanalinna oli võimalik saada traditsioonilisi leedu köögi hõrgutisi (nagu näiteks keedetud seakõrva... mida mu serblasest kolleg ka väga armastas) ja seda kõike väga tagasihoidliku summa eest. Tallinn on sellega võrreldes ikka jube exclusive.

Pilt on ühest Szentendre mehhiko restoranist, lihtsalt niisama, värvide pärast.