kolmapäev, 4. mai 2011

Suveannid on kohal


Ülestõusmispühade muna ripub siin nii, nagu oleks blogipidaja murdnud sõrme, aga tegelikkus on aga hoopis selline, et ma olen murdnud varba, ning ma ütlen, see on kirjutamist umbes täpselt niisama takistav tegur. Kogu aeg läheb liikumise peale. Raviks on puukotade kandmine, ma ei ole neid veel leidnud, ning here I come London...

Leedust, kus olid väga soojad ja valgete õhtud ning palju lihtsaid kulinaarseid elamusi*, vastu tahtmist tagasi pöördudes, tabas mind avastus, et kõik on valmis saanud. Maasikad, kartulid, rabarberid, uued ilusad tomatid. Isegi herned. Pojeng läheb aias õitsele... Kartulid on siin küll vesised ja rabarberitest ei osata lugu pidada, aga maasikatele pole miskit ette heita, ja mis peamine, kui maasikad on valmis, tulevad kohe-kohe kirsid ja murelid - minu ungari lemmikmarjad ja lemmikhooaeg.

Mia oli ka maasikate peale pöördes, maitses ühte ja konstateeris, nii nagu ka kõigil eelnevatel aastatel, "maasikad on pahased", nii et veel ka sel aastal ei oska ka mammudest lugu pidada. Esimene raks maasikaid ja rabarbereid läks Toska koogi sisse.

Homme on Mia lasteaias emadepäevapidu. Küsisin, millega te seal etlete, vastuseks oli "luuletuste ja laulatustega".

Eks siis järgmine reportaaz sealt!


* Serblasest kolleeg, kellega koos Vilniuses olime, sõi esimest korda elus peeti - külma peedisuppi pakuti alustuseks igal pool - ning tatraputru. Ta ei jõudnud ära kiita! Ungaris on ka iseenesest tatart, aga sellistes väikestes 100grammistes kotikestes, tohutu raha eest. Seda pakutakse mõnikord mõnel pidulikul kodusel lõunal. Aga peeti, jah, nad Balkanil eriti ei tunne.

Aga mulle väga meeldis Vilniuses see, et keset vanalinna oli võimalik saada traditsioonilisi leedu köögi hõrgutisi (nagu näiteks keedetud seakõrva... mida mu serblasest kolleg ka väga armastas) ja seda kõike väga tagasihoidliku summa eest. Tallinn on sellega võrreldes ikka jube exclusive.

Pilt on ühest Szentendre mehhiko restoranist, lihtsalt niisama, värvide pärast.

4 kommentaari:

  1. küll need pildid on ikka värvilised.. :)

    VastaKustuta
  2. Oota, kas Sa päriselt murdsid varbaluu? Kuidas Sul see ometi õnnestus?

    VastaKustuta
  3. Päriselt jah, ma lõin jala hirmsa obadusega vastu vannitoa uksepiita, piit jäi täpselt kahe varba vahele ja nii ta katki läkski... Aga üsna hästi annab juba longata.

    Kusjuures see tundub olevat täitsa tavaline luumurd - neli (!) kolleegi on mulle oma murtud varbaluu kogemusi jaganud!

    VastaKustuta
  4. Oh, ma olen seekord nii pikalt Eestis olnud ja talve kannatand (no nüüd on suvi tegelt juba otsapidi kohal:), et ma kohe igatsen Ungari, aga eeskätt just maasikate, värvikireva turu ja karulaugu jms järele:)) Ehk mureliajaks jõuame ikka tagasi! Nautige!
    PS Rabarbereid olen imehinna eest ikka mõnelt turutädilt saand.
    PPS Mul on kah varbaluu puru olnd, õnneks oli siis suvi ja sai varbavahekingadega see nõme periood üle elatud:)

    VastaKustuta