Ilusatest kohtadest

Mul on südamest kahju, et me suvel midagi Amandast ei teadnud! Matiase-Mia kooslusesse, kes omavahel inglise keeles pidid suhtlema, ja seetõttu ka rohkelt kommuniktsioonihäireid üle elama, oleks Amanda sobinud suurepäraselt! Ja ta oleks näinud ühes meiega niipalju ilusat Eestit!

Igaljuhul rehabiliteeris minu silmis Eesti riik end mõnevõrra sellega, et otsustas Albaania perekonnale alalise elamisloa väljastada ning ma ei teadnud, kas nutta või naerda, kui sealsamas kommentaariumis, kus absoluutselt kõiki ropult sõimati, hakkasid inimesed korraga end täiesti adekvaatselt väljendama ja poolehoidu pakkuma juba Eestisse integreerunud perekonnale. Võib-olla tulekski teha iga pagulasega intervjuu - nagu Rein Raud kuskil soovitas -, tahaks loota, et indiviidi tasandil suudame inimestele ikka veel kaasa elada. 

Ma ei taha oma lapsi ksenofoobses ja rassismile õhutavas ühiskonnas üles kavatada. Mina ei tunne end siin Eestis mitte kellegi poolt mitte kuidagi ohustatuna ja mulle meeldib inimestega dialoogi astuda. Eesti on nii ürgne, et seda ei ole võimalik ära kaotada! Ja väärt avastamist. Mina ei tahaks teda küll ainult endale hoida! Võib-olla Ungari seal Euroopa keskel suudab Orbani ja okastraadid üle elada ja ta arvatakse kunagi taas demokraatlike riikide sekka, aga meie siin peaaegu et maailmakaardilt väljas olev väikeriik peaks suutma küll targemini käituda. Ma tegelikult usun, et me suudame ka. Omaenda heaolu ja jätkusuutlikkuse pärast.

Aga teile siis pilte imeilusast Albaaniast, kust Amanda pere on pidanud lahkuma. Pole peaaegu mitte midagi valusamat kui koduigatsus, tean ma oma kogemusest.

Durrëse rannik. Kuidas imeilus rannikumets on maha võetud ja kolemaju täis ehitatud (mis kalamehega pildi taustal ka paistavad), olen ma mõned aastad varem kirjutanud. Aga praegusel jahedal aastaajal tundub neid juulikuiseid pilte vaadates kõik paradiislik. Kusjuures, kui paar aastat tagasi mina Durreses vette minna ei tahtnud, siis nüüd on laht puhas ja kanalisatsioonisüsteemid ehitatud ja töös. Asi edeneb. Üleüldse näib, nagu oleks Albaaniast mingi suurem puhastus- ja korrastusaktsioon üle käinud. Seal, kus paar aastat tagasi olid Tirana slummid, maalt linna rännanud inimesed elasid sõna otseses mõttes pappkastides, on nüüd mitmerealised kiirteed, ja kus ei ole veel kiirteed, on sellest tõetruu üleelusuurune plakat püsti pandud. Kus need inimesed on, ma ei tea, võib-olla plakati taga.

Tirana ise on muutunud õitsvaks, tõeliselt sarmantseks lõunalinnaks, tegelema on hakatud linnahaljastusega, mis sealses kontekstis tähendab palmipuude istutamist.

 Teel randa.

***

Kunagi varem polnud aga ma käinud Shkodëres, mis asub Montenegro-Albaania samanimelise järve ääres, Põhja-Albaanias ja kus minu üllatuseks sõitsid kõik inimesed jalgrattaga. Nagu Taani oleks sattunud. Selgus, et jalgrattakultuuri oligi sinna 60ndatel toonud üks Rootsi suursaadik ja sellest ajast peale on nendegi eelistatuim sõiduviis ratas.      

Shkodër on väga uhke ka oma rahumeelse eri uskkondade kooseksisteerimise üle, minu hotelliuksest oli sõna otseses mõttes nii moseesse kui ka katoliku kirikusse kolm sammu, selle tõestuseks ka internetist üks ilus pilt Oli parasjagu ramadan ja mosee valjuhääldi oli otse minu rõdu vastas. Ei, mulle on idamaised hääled alati meeldinud...

Kui teie aga sinnakanti satute, siis minge kindlasti kindlusesse, sealt avaneb suurepärane vaade orgu, ning samuti Mesi külakeses asuva kuulsa silla juurde, nimega Ura e Mesit.

Hotelliaknast välja vaadates

Kunagi olen sellest juba kirjutanud, et umbes aastal 2005 Pristinas oma hotelliaknast välja vaadates tekkis mul mõte, et võinuks (just et "võinuks", mitte et "võiks") oma hotellivaated üles pildistada ja sellest RECi konverentsisaalis näituse teha, saaks hea sissevaate piirkonna elusse-olusse. Sest alati jääb ju silmapiirile miski, millest saaks terve loo jutustada.

"Võinuks" seepärast, et palju neid hotelliaknavaateid nüüd ikka veel koguneb, parimad justkui ära olnud... arvasin ma aastal 2005. Aastal 2014 ei ole ma ikka veel süstemaatiliselt oma aknavaateid koguma hakanud, aga RECi konverentsisaalis on mu (teiseteemalisi) fotosid juba küll üleval rippunud. Kõige toredam oli aeg, kui saali sisenedes mind umbes aastajagu meie rootsipunane maamaja ühes õunapuuaiaga tervitas. Nii läheb elu.

Aga hotellivaated on ikkagi natuke kripeldama jäänud projekt. Siin näiteks on vaade minu 
****hotelli, milles ma Chisinaus olles tavaliselt peatun, aknast. Ilmselt vaade tärne ei riku.

Ja siin, justkui kompensatsiooniks, eks, on vaade eelmise nädala hotellitoast (Aadria mere rannikul Budvas).

Kui tavaliselt on lihtsalt konstateering, et jälle ilus Montenegro, siis novembri lõpus lööb selline pilt ikka hinge kinni! Eriti, kui oled hommikuhämaruses juba akendeta konverentsisaali laskunud ja siis esimese kohvipausi ajal "pinnale tõused". Ning ilmateade räägib lakkamatutest paduvihmadest ja umbes selleks oled end ka valmis pannud. 

Välibasseinid olid küll juba suletud, aga meri oli ju lahti! Ning seal me ka ujusime - minu isiklik rekord nii hilissügisel ujuda -, kusjuures tõestus sellest, et vesi ei olnud külm, on minu lõunamaa kolleegid, kes minuga ühinesid. Aga kõige mõnusam ujumine toimus siiski nii, et kõigepealt kütsin korralikus soome saunas kere soojaks, siis jalutasin hommikumantlis mererannale ja hüppasin vette. Võimatu oli seal välja saada, aga kui juba väljas, siis jälle sauna. Uhh, see oli niisamahea, kui saunast lumehange! 

Pildid on inimtühjad, aga tegelikult oli koos meiega 100 valgevenelast ja moldovlast, kelle seas oli ka inimesi, kes polnud mitte kunagi elus merd näinud. Kas pole mitte meeldiv esmatutvumine?

Viimased kolm aastat on olnud hullumeelselt pingeline: sisuline töö (ja mõttetöö ka ühe arenemisvõimetu kolleegi eest), meeletustes kogustes paberimajandust, Valgevene KGB, kellele on just minu kodanikuühiskonna programm pinnuks silmas, tööalaselt keerulised inimsuhted mõningate kolleegidega, kellega ma eelneva 10 aasta jooksul - õnneks, õnneks - ei olnud pidanud koostööd tegema. Ok, me võime asjades kokku leppida ja seda me ikka ja jälle teemegi, aga me veregrupp ei ole sama. Valgevene ja Moldova kolleegid, kellega ma kohtusin esimest korda Borjomis aastal 2003 ja kellega ma olen valmis iga kell luurele minema, trobikond uusi noori sõpru keskmise vanusega 23 eluaastat!!! I love them!

No ja siis veel Theodorike, kes kuni eelmise nädalani minuga igal pool kaasas käis, kõik need 100 inimest tulid teda Budvas tutiplutitama, arusaadav, et osa nägusid talle ei meenunud ja ta puhkes vahetevahel nutma... Mu kohver on koju tulles alati raskem kui minnes, ehkki kaks kolmandikku  mähkmevarudest on kadunud, on see seevastu täis mängukarusid, shokolaadi, veine või kangemat alkoholi. Minu enda eelistused, kui ma üldse jõuan vanakraami- või kunstiturule, on natuke teistsugused. Aga kõik leiab kasutust! 

Kunagi varem pole ma tundnud, et Euroopa on klimaatiliselt niivõrd erinev, kui siis, kui me pühapäeva öösel -14 kraadisesse Tallinna jõudsime! Hommikune vaade magamistoa aknast (naabrimehe majale) oli üsna erinev eelnevast nädalast, ent ometi, kui päike paistab, ei saa lumevalguse vastu miski. 

Teisipäeval üksinda Genfi lennates lugesin ma Theo lennuskoori kokku - tuli vist 42 korda, aga tegelikult ei ole 1,5 aastane veel valmis emmeta olema. Kolm päeva hiljem ootas mind tagasi üks natuke nutuse olemisega roheline mehike - ta oli endale vahepeal tuulerõuged hankinud, võib-olla protestiks. 

Aga kui nüüd Budva mereäärse hotelli loo juurde tagasi tulla, siis käige Montenegros enne ära, kui kogu mereäärne kolemaju täis ehitatakse. See on jube arhitektruuriline vägistamine, absoluutselt ilma igasuguse planeeringuta ehitamine, mis seal toimub. Üha rohkem meenutab seda, mis on juhtunud Põhja-Albaania imeliste rannikutega. Allolev slaid on kohtumiselt Kotoris paikneva arhitektide rühmitusega, kes teeb üsna meie Linnalabori moodi asju ja kel on hiljuti õnnestunud näiteks Disneylandi loss-hotelli jm sinna juurde kuuluva vastu võidelda. Kuniks.

Seal ja siis jälle siin. Ning vastupidi

Eile õhtul istusin ma alles ühe oma noore albaania kolleegi Shqipe ning Kosovo ombudsmaniga Pristhinas, Siriuse katuseterrassil (a’la Radissoni skybar, aga vaade on muidugi kohane Prishtinale), meid ümbritses tume lõunamaa taevas, kus sähvisid pärast nädal aega kestnud +34 välgud, ning rääkisime (minu õhutusel) sellest, mida võib lugeda igast lähiajaloo käsitlusest Balkani sõja kohta ja enne seda, aga mis nende inimeste elus on juhtunud päriselt – varahommikused sissetungimised Shqipe koju, kust sai tabada pidžaamas professori (Shqipe isa) ja tema raamatud ning teadustööd ära viia. Haridustee albaaniakeelses koolisüsteemis, mida organiseeriti 90ndatel kodudes, ja mille eest maksis albaanlaste kogukond, kuna riigi, st Serbia teenustele ja süsteemile puudus alates Miloševići võimule tulekust juurdepääs.

NATO purukspommitatud kodu, sest see asus otse keskpostkontori vastas, mis oli üks väheseid objekte, mida NATO Prishtinas pommitas. Serbia maamiinidest palistatud no man land Serbia ja Albaania vahel, mis tuli ületada, et Albaaniasse sõjapakku pääseda. Nemad õhku ei lennanud, aga nad nägid koeri ja kasse õhku lendamas. Põgenikelaager Albaania piiri ääres, kus kaks nädalat magati mudas ja kuhu Red Cross viskas süüa lennukitest…. nagu filmis… ma kujutan ette. Igaöised tapatalgud ja vägistamised mingis Kosovo külas, kus ombudsman oma kahe väikse lapsega redutas, hommikul loeti surnuid. Kvoodialusel Ameerikasse, EL väljarändamine ning kahe kuu pärast, st nii kiiresti kui võimalik, naasemine, sest Kosovo oli viimaks vaba!     

Minu õhutusel seepärast, et ega tegelikult mitte keegi – ja ma olen töötanud Balkanil nüüdseks 10 aastat – ei räägi ilma küsimata sellest, mis on olnud. Võib-olla on see ainus võimalus edaspidiseks kooseksisteerimiseks. Ma mäletan 10 aasta taguseid pingeid, oluline oli välja mõelda, kes kelle kõrval koosolekul istub ning samuti anda kõigile võrdselt kõneaega. Praegu – Suur-Jugoslaavia aeg ühendab, vahepealne vaikitakse maha. Serblased muidugi aeg-ajal viskavad mõne killu Montenegro iseseisvuse, mis nende arvates ikka suuresti Serbiast ära ripub, ja väiksuse suunas. Aga ma tean ka ilmselt liiga vähe, et üldistada. Igal juhul on Kosovo albaanlased kui võitjad pidanud rahvusvahelisel survel näitama üles tolerantsi ja mõistmist ning mineviku kannatustest rääkimine ei käi hea tooni juurde. Nüüdseks on Kosovos serblastele kinnitatud kvoodid, näiteks parlamendis peab olema 120 saadikust 14 serblased, isegi kui nad pole lävendit ületanud. Nii igas ametis, isegi kui nad albaania keelt ei oska. Igaljuhul läks meil eestlastel ses osas 90ndatel ikka pareminiJ

Aga tänaseks asendus Lõuna kuumus Põhja lämbusega ning me avasime rannahooaja, käies ühel päeval kolm korda rannas, korra Meriväljal ja kaks korda Kakumäel (teine kord päikeseloojangul muidugi). Ehkki meresooja näitas ainul +13, hullas Mia vähemasti kaks tundi Kakumäe madalas rannavees, mis oli kindla peale soojem kui kolmteist kraadi.

Kui ma nüüd paari tunni pärast suudan üles tõusta ja ühe Skype-koosoleku pidada nendega, kellel ei ole parasjagu varahommik ning järgmisel nädalal ühes lähiriigis edukalt tööga maha saan, võiks varsti puhkama hakata!