Läänemaalt Ukrainasse

Sõitsime nädalavahetusel Mia ja Theoga pool Läänemaad läbi, nägime mis me nägime, tegime mis me tegime, aga Theo jaoks jäi suurimaks sündmuseks kukekommi ostmine Haapsalu laadalt. Kaks päeva lutsutas ja kleepis sellega kokku kõike, mida kleepida andis, ja kui ta lutsukomm käes ühele hilisele lõunaunele jäi, likvideerisin ma selle viimaks. Oi sellest tõusis kisa! Kujutage ette, et olete ise kahene ja oma armastatud lutsukommi hoolikalt rusikasse pigistades magama jäänud ning ärgates seda lihtsalt enam ei ole!!!! Ei ole! Kuigi Tallinn juba paistis, käis laps peale, et tuleb Haapsalusse uue lutsukommi järele sõita ja kui ma viimase trumpässana käisin välja, et pood on juba kinni, väitis Theo vastu, et pood ei saa kinni olla, sest poel ei olnud uksi ees! Ei sellel laadalaual tõesti uksi ei olnud ja loogikaga trumpab ta meid kõiki varsti üle.

Need poleks minu lapsed, kui nad ühel viimaks-vabal-hommikul inimtühjas rannas rannakive ei sorteeriks. 

 Ja see poleks mina, kui me kogu päeva ÜHES rannas veedaksime!

¤¤¤
Teel Tallinna tegime toreda peatuse Vihterpalus, kus üks norrakast talumees mune müüs. Läksime maamune ostma (mida saime viimaks ise ka pesast korjata), aga ette näidati kogu majapidamine, sh kahenädalane varss ja vähem kui ööpäevavanune tall, kes ema saba alla hoidis. Theo uuris lammast ja talle ning laiutas siis käsi: "Aga kus siis isa on?"

See on tore, et talle selline kooslus veel meelde tuleb, sest juba väga pikka aega on kodus kas üksnes ema või üksnes isa või on lapsed üldse vanavanemate juures. Ja minu elu ei koosne üldsegi mitte ainult humoorikatest seikadest lastega, vaid peaasjalikult hoopis ühest vägagi suurest riigist, mida ma alguses hoomamatult kolakaks pidasin, aga mille ma (küll teatud traektooridel) päris põhjalikult olen läbi sõitnud, kus ma vähem kui aasta jooksul olen rohkem kui kuu aega veetnud ja mis on mind kätte saanud ja mulle hinge pugenud - see on Ukraina.

See aasta on tähendanud kiirrongikiirusel katsetamist. Selle põhjal, mida ma hiljuti Valgevenes ja Moldovas tegin, uue loomist, enne õigeid valikuid valesi valikuid, rahvusvahelise mentorite seltskonna kokkupanekut ja sealt sündinud sünergiat, proovimist, timmimist, läbimurret, see, mis ma oma peas välja mõtlesin, töötab-ja-läheb-korda-kogemust. Emotsionaalseid kõrghetki, ärkamisi öösel kl 2, nädalate kaupa ärkamist kl 5, Skypekoosolekuid kl 6 (sest ma tean, et Rodica ärkab ka siis, et saaks enne laste tõusmist korralikult mõelda), administeerimist, meeletult administreerimist, aga peaasjalikult inimesi, inimesi, inimesi, uusi sõpru, uusi jutuaineid, uusi maitseid. Tõeliselt inspireerivat koostööd vanade heade kolleegidega nii mitmest riigist. Ja liikumist.

Oi, mulle siiski niiväga meeldib see, et jutuajamine, mis Budapestis katki jääb, läheb mõned nädala hiljem Kiievis samast kohast edasi. Või mõne teise linna juba tuttavaks saanud kohvikus. Mulle meeldib, et selle projekti põhiasjad said kokku lepitud aasta tagasi täiesti juhuslikult Kiideval, Matsalus, ühel väga tuuliselt õhtul, kui Tamara juhtumisi Eestis oli.

Et on inimesi, kellele saab igal ajal helistada ja paluda, et aita mul välja mõelda, kuidas seda paremini teha või teekaaslasi, kellega saab istuda kasvõi pargipingil, ehkki on juba üle südaöö, ning rääkida-rääkida-rääkida. Või et mu uus noor sõber Julia Poltavast, kellega meil on vähemasti 18aastane vanusevahe, kutsub mind värsket õhku hingama ja rabab siis küsimusega, et kas ma olen lugenud Clarissa Pinkola Estési raamatut "Naised, kes jooksevad huntidega" ja kas ma tean, milline arheotüüp ma olen. Muidugi olen ma lugenud. Muidugi ma tean. Ma olen Kontnaine. See küsimus, mis viib mind vähemasti 15 aasta taha, rabab mind siin Poltava mändide all elu kiirrongilt maha, pidurdusjäljed on massiivsed. Ma räägin Kontnaisest. Hiljem kirjutab ta mulle, et tahab samamoodi õppida autot juhtima nagu mina. Wildly. Ja tahab saada sama enesekindlaks kulgejaks nagu mina. Mina, Kontnaine.

Ja siis seda hetkelist salanaudingut, kui sa näed, et see toimib, et osalised on ühel lainel, sest sa oled selle veerema lükanud ning sa teed seda koos õigete inimestega.

Aga projekt ei ole ainult administreerimine ning ponnistused kodanikuühiskonna ülesehitamiseks. See hõlmab oma parimatel hetkedel ka varahommikusi ronimisi maailma laele. Vähemasti juhtus see nii eelmisel nädal Karpaatides. Püsige lainel.

Piraadipidu Väinamerel

Püüan meenutada, et kas suvi algas Sõru jazziga Kalanas (hommikune jalutuskäik Kalana kivisel mererannal ning kadakatevahelisel terassil suitsuahvena söömine on kuidagi eriti selgelt suve avapauguna mällu sööbinud) või siiski juba varem (siis, kui kõik tüdrukud, k.a mina riburadapidi vanemaks said)... ja mis sinna vahele kõik jäänud on... Ja siis muidugi, et millised on minu ajalised võimalused selle kõige takkajärgi ülestähendamiseks: pidades siinkohal silmas suve lakkamatut perutamist 1. septembri, mis üle hulga aja on vägagi esimene, suunas.

Aga alustame siis 22. juulist, kui minu albaanlasest kolleegi ja sõbranna poeg Matias sai 10. aastaseks ja kelle ema oli otsustanud pidada poja väikest juubelit sellisel kaugel tundmatul ja külmal maal nagu Estonia. Matias on foodie nagu ta emagi (näiteks võib Matiasega arutada, milline osa seepiast annab taldrikul olevale pastale musta värvi või kas kalmaare pidanuks minutikese veel grillima) ja nüüd kui ta on pea nädal tagasi Albaanias olnud, igatseb ta kannatamatult eesti musta leiva, keefiri, vürtskilude, maasikamoosi ja kõikmõeldavate marjade järele. Kui Matiase ülibusy isa talle helistas, oli poisi esimene emotsioon: saad aru, siin on mustikad, mida saab ise metsast korjata... Aga minult küsis ta esimese asjana lennujaamas, et kuidas te küll suudate selles külmuses vastu pidada...

Peame, isegi Matiase sünnipäeva pidasime ära:) Lapsi oli küll natuke vähevõitu, aga seda enam üritasid kõik asjaosalised täie eest väljas olla! Möödasõitvatel Saaremaa liinilaevadel oli ka lõbus:)

 

Me nüüd loodame, et Theo kööginoaga sarnaseid trikke teha ei kavatse.

 

 

Mial on hetkel ka piraadiplikale sobilik hambumus, lisaks juba rohkem kui pool aastat haigutanud mulgule on kohe ära kukkumas ka kolmas ja neljas hammas, seega läheb ta kooli täiesti hambutuna.

Entela, kelle jaoks sai kõik alguse sellest, et pärast 15 aastast karjääri RECis, kolis ta tagasi Albaaniasse ja asus juhuse tahtel jagama kontorit sealse Eesti aukonsuliga, kes oli tapetseerinud seinad Eesti metsapiltidega. Entela on umbes 15 aastat tagasi ka Eestis käinud, aga ta ei suuda kuidagi meenutada, kus (mis ei ole ka imestamisväärt, sest ta ei vaadanud ka selle reisi jooksul kordagi kaarti, mis jääb minule täiesti mõistetamatuks viisiks ringi liikuda), ainus mälestus, mis varjutab kõik muu, oli saunaskäik. 

Muide, noormehe 10-päevase Grand Touri tipphetkeks ei olnud piraadilaeval seilamine, vaid hoopis seikluspargis ronimine! Albaanias selliseid ei ole, aga meil on nüüd mõningaid mõtted....

Hiljuti röövsaagiks langenud pärlid näikse piraadihingi rahuldavat;)

Et asi logistiliselt liiga kerge ei oleks, saabus kaks päeva pärast albaanlaste tulekut, minu kauaaegne ungarlasest Boss, kel õnnestus piraadiriiete abil oma esidiplomaadi-olemus täiesti kaotada ja ehtsaks viktoriaanliku ajastu naiseks, kes mõningase ebakindlusega on võtnud ette ohtliku merereisi üle ookeani, et oma kaugeid sugulasi külastada, ümber kehastuda. Ja kaks päeva hiljem ühines meiega veel RECi kanadalasest Art Director.    

 

 

Sünnipäevalaulu laulsime inglise, eesti, albaania, ungari ja itaalia keeles. Matias räägib lisaks albaania keelele vabalt inglise ja itaalia keelt.

Vahepala - kevad täies hoos

Eelmine aasta samal ajal Mia suure sõbranna juubelipiknikule sõites, umbes nii, et kus see kõige lähem mereäär nüüd Kohilale oleks, avastasime Muuksi linnamäe, kust avanev vaade oli kulminatsioon niigi nurmenukkudega palistatud Juminda poolsaare loopealsetele. Umbes kahekümnepealine seltskond hargnes kadakate vahele ning tundus, nagu oleks käsil nurmenukutalgud. Korjasime nurmenukke piknikulauale ja koju vaasi ja kuivatamiseks, ja mõni meist oli isegi nurmenukuteed talvel joonud! Siinsed pildid on eilsest, aga mine tea, äkki jõuan eelmise aasta piltideni ka välja.

Olgu öeldud, et pildil olevatest lilledest Miale ei piisanud, ta korjas hiljem ikka võililli ka lisaks.

Nurmenukuvälude pildistamist peab veel õppima ning seekord, ehkki on ju olnud palju jahedam kui eelmine aasta, olid anemoonid ning esimesed piibelehed ka juba platsis.

 

 Tuul kiigutamas anemoone.

 

 

Muuksi mereäär, ikka selle valguse pärast!

Pärast nurmenukke keerasime Kolga-Aabla peale, kus ma mäletasin keset metsa olevat külakiige ja laste mänguväljaku. Esiotsa sattusime ürgmetsa, tutvustasin taimetoitlasele kuusevõrsete kasulikkust ja lubasin isegi kuusevõrse-sokolaadiplaate teha, kui ta neid korjaks. Aga kus sa! Taimetoitlane viskas sambla peale maha, ning minu arvates vajus ta silm hetkega kinni: värske õhu laks pluss võimas meremüha, ja pealegi tõesti on ta paar viimast kuud peaaegu igal öösel töötanud. Alles hiljem suvatses öelda (tegelikult siis umbes kaheksa aastat hiljem kui võinuks), et talle sellised sihitud väljasõidud ei meeldi.

Ja mina ainult nendest elakski! 

 Mina jahtisin värve.

See siin on Theo signatuurliigutus, mille juurde käib "Ei tea!". Kas sa sõid juba? Ei tea! Kus su püksid on? Ei tea! Ja muidugi, kus sa luti panid? Eriti nukralt ja venitades: "Ei tea!" Ja siis ümberpöördult, lutt ongi "ei tea". Sõna "lutt" pole ta kunagi öeldnud, vaid kui lutti vaja on, käib ta käsi ringutades mööda korterit ringi ja korrutab üha, et ei tea, ei tea. Parim professorinali oli paar nädalat tagasi, kui unine laps mööda elamist ringi käis ja väga haledalt eiteatas, samas roikus tal lutt suus. Kui me talle seda ütlesime, tegi ta ahh, võtis luti suust välja, raputas pead ja hakkas naerma:)

   

Ning siis me otsustasime poolsaare tippu välja sõita, kus olid, nagu ikka, imelised rannikukülad, rannikumets, metsast ootamatult välja sirguv tuletorn (tuletornid mõjuvad mulle müstiliselt!) ja metsikute kallastega tüüne laht, 120 kraadi merevaadet. RMKl on lõkkepuud ka valmis, kui tahtmist seda vaadet pikemalt nautida. Ainult väikeste lastega, kes kergesti üle kõrge ääre võivad kukkuda, pole koht ilmselt soovitatav. Aga ma oskan isegi soovitada, et üks lahesopp edasi - Hara laht on liivaranna, madala veega ja täiesti lasteohutu koht.

Lahe vasakkallas. Just selliste vaadete ja rõõmsate avastuste pärast olen ma pidevas hulkumises.

Päeva viimane pilt tagasisõidul. Rohkem ei lubatud teha, ehkki just siis hakkas õhtuvalgus looma. Imeline mai, imeline maa.

PS! Kell on kolm hommikul, linnud hakkasid just laulma. Täna lõpetab blogi nimitegelane lasteaia.

Kummardus Ida-Virumaale (1)

17. augustil 2009. aastal olen ma siinsamas kirjutanud nii: "Siis - kuna Plamen pole ikka veel põhjarannikut näinud ega Narvas käinud - tahtsime sõita mööda rannikut itta, ent ilm ei olnud kõige parem, seevastu vaatamisväärsusi palju, jõudsime Vainupea ja Karepa kaudu ainult Toolse linnusevaremeteni. Kõik muu ootab veel ees. Peipsi rannik on õhkõrnalt uue nädalavahetuse plaanis." 

Aastal 2014, ehk siis viis aastat hiljem tegime me selle itta-sõidu viimaks teoks, ja kuna me mõnestki hilisemast Narva jõudmise katsest juba teadsime, et rannikut mööda sõitma hakates me iial "kohale" ei jõua, võtsime suuna Aegviidu kaudu Rakvere peale.

Niikaua, kui väljas vihma sajab, võib ehk veel eelmisest suvest rääkida, seda enam, et Ida-Virumaa meid üdini võlus! Minnes ütlesin ma Plamenile, et ilmselt näeb ta natuke teistsugust Eestit, industriaalsemat, võib-olla mitte nii üles vuntsitud... Aga kuna me tuhamägedele ja kaevandusväljadele ei läinud, jäi meile isegi Kohtla-Järvest rohelusse mattunud linnakese mulje. Esimene industriaalselt kole vaatepilt - nagu Plamen nentis - tabas meid hoopis tagasi Tallinnasse sisse sõites.   

Aga kõigest järjekorras (Mia luges ära, et meil oli reisil 14 peatuspunkti), esimene peatus, veel täitsa Harjumaal, Meie Küla Eitede Kodukohvikus. Me võime ju mõelda, et alustame kolevara ja lõunat sööme juba Sillamäel, aga reaalsus on alati pisut teine. llmselt tahtis saatus, et me seal hetkeks peatuks, kuna kodukohvik võõrustas parasjagu portugali pensionäre, kes olid kaart käes Tallinnast ühele väiksele väljasõidule tulnud ning pidasid kaardi kohaselt suurimaks vaatamisväärsuseks Tapat, kuhu nad siis ka edasi olid suundumas. Kuna kohvikuperenaine ei laitnud piisava intensiivsusega seda mõtet maha, astusin ma juurde, palusin vabandust ja tegin väikse ettekande Aegviidu kandi (kus me parasajagu olime) ning Lääne-Virumaa pärlitest ning joonistasin ka kaardile potentsiaalse päevateekonna. Oma arust tegin ma seda, mida iga kohalik, st eestlane oleks teinud, aga perenaine muudkui tänas, et kui tore, et nad nüüd niimoodi äkitselt giidiga kokku said. Mis giidiga!

Täitsa vahepalaks, tänane Vikerraadio reporteritund rääkis EASi Eesti kuvandi värskendamise protsessist ja rahvusvahelisest uuringust, mille käigus pidid paljurännanud äriinimesed midagi Eestile omast nimetama, ja kahjuks ei paistnud Eesti millegi poolest silma, v.a toit, mis oli selle uuringutulemuste järgi 128 riigi hulgas auväärsel 14. kohal. Mina, paljurännanud äriinimesena (see on nali!) oskaks kohe kolm asja nimetada, aga kuidas seda ikkagi turundada ja et see kõigile siiatulnuile silma paistaks ja ära tunnetatud saaks... Igaljuhul, nagu te aru saate, huvitab mind see teema.

 

Imeline koht see meie eitede külakohvik! 

Niisiis, Rakvere peale ja sealt edasi - meie nüüd ka kaardi järgi - kuhugi kolmnurka, kus näis olevat palju väikseid mulle täiesti tundmatuid mõisasid. Esimene, millesse sisse keerasime, oli Vasta mõis ja mõisakool, mis pidas parasjagu lahtise uste päevi!!! Üks kaheksanda klassi poiss saadeti meile ekskursiooni tegema ja kui ta taipas, et Plamen on välismaalane, läks ta sujuvalt inglise keelele üle: arhitektuur, ajalugu, tänane koolielu. Oli kaks täiesti valgustuslikku hetke - esiteks, et keegi viitsis täitsa lõpuni Plameniga inglise keeles rääkida ja teiseks - Eestis saab hea hariduse ja keeleoskuse ilmselt kõikjal (mis muidugi ei takistanud mind ikka Miat kesklinnakooli möllimast;)

Saime unustatud mõisate mängukaarti esimese templi ja lubasime veel osaleda. Ning keerasime Malla-nimelise mõisa peale, kus tabas mind tunne, et olen sattunud mahajäetud Thornfield Halli, mida tulekahju on rüüstanud ja mille peremees on lahkunud. Hästi võimsa tunnetusega koht.

Nimetatud mõisad jäävad geograafiliselt siiski veel Lääne-Virumaale, aga eestlaste "viimasest kantsist" Rakverest oluliselt ida poole. Tegime teiste ümbruskandi mõisate koha pealt südame kõvaks ja otsustasime end mitte lasta takistada ei suplusest Aa rannast ega vaadetega Ontika paekaldalt, vaid sõita otsejoones Toilasse, kus me kindla peale öömaja leiame. Öömaja aastatepikkusel etteplaneerimisel ma tugev ei ole ning üldiselt käitun ma samamoodi nii mööda Aadria rannikut sõites (mistõttu olen ma pidanud korduvalt autos ööbima) kui kui ka kallil kodumaal. Mille tulemuseks oligi see, et "Toilas keset juulit ilma etteteatamiseta öömaja saada.... dream on..." Tähendab, mitte dream on, vaid selle vaste vene keeles.... Booking.com näitas siiski ühte vaba tuba 50 km raadiuses, ehk siis enne, kui me tagasi Ontikale sõitsime, jalutasime Toila hirmsuures pargis, millest me kümnendikkugi läbi ei jõudnud jalutada, käisime mere ääres ja suundusime ööhakul Ontika mõisa.

Ontika mõisa peremehed, soome perekond, kellest, nagu ma hiljem kuulsin, on palju maaelu puudutavates saadetes juttu olnud, ostsid Ontika mõisa, tegid esmalt korda tallid, kus hobused all ja nad ise üleval elavad, ning mõisa mingi abihoone, millest tehti külalistetoad, kuna nii palju soomlasi hakkas külas käima ja öömaja paluma. Mõisaperemees Kalle (kes on muuseas slaalomi maailmameister) rääkis, et kui muinsuskaitsemees tuleb, hakkab see juba väraval karjuma, et mis kõik jälle valesti tehtud, näiteks sellele võssakasvanud risuhunnikule, millest täitsa kobe külalistemaja välja tuli, on veranda juurde ehitatud, mis kuidagi ei saanud ju originaalselt sinna juurde kuuluda, seega on mõisa enda renoveerimine ettevõtmine, mille peale ta muinsuskaitse-valguses pole julgenud veel mõtlema hakatagi.  

Aga sel ööl me neil teemadel veel ei rääkinud, vaid otsisime alles kedagi, kes meile toa kätte juhataks. No kust mujalt kell pool üks öösel ikka soomlast leida võib, kui saunast:)

Jätkub