Kummardus Ida-Virumaale (1)

17. augustil 2009. aastal olen ma siinsamas kirjutanud nii: "Siis - kuna Plamen pole ikka veel põhjarannikut näinud ega Narvas käinud - tahtsime sõita mööda rannikut itta, ent ilm ei olnud kõige parem, seevastu vaatamisväärsusi palju, jõudsime Vainupea ja Karepa kaudu ainult Toolse linnusevaremeteni. Kõik muu ootab veel ees. Peipsi rannik on õhkõrnalt uue nädalavahetuse plaanis." 

Aastal 2014, ehk siis viis aastat hiljem tegime me selle itta-sõidu viimaks teoks, ja kuna me mõnestki hilisemast Narva jõudmise katsest juba teadsime, et rannikut mööda sõitma hakates me iial "kohale" ei jõua, võtsime suuna Aegviidu kaudu Rakvere peale.

Niikaua, kui väljas vihma sajab, võib ehk veel eelmisest suvest rääkida, seda enam, et Ida-Virumaa meid üdini võlus! Minnes ütlesin ma Plamenile, et ilmselt näeb ta natuke teistsugust Eestit, industriaalsemat, võib-olla mitte nii üles vuntsitud... Aga kuna me tuhamägedele ja kaevandusväljadele ei läinud, jäi meile isegi Kohtla-Järvest rohelusse mattunud linnakese mulje. Esimene industriaalselt kole vaatepilt - nagu Plamen nentis - tabas meid hoopis tagasi Tallinnasse sisse sõites.   

Aga kõigest järjekorras (Mia luges ära, et meil oli reisil 14 peatuspunkti), esimene peatus, veel täitsa Harjumaal, Meie Küla Eitede Kodukohvikus. Me võime ju mõelda, et alustame kolevara ja lõunat sööme juba Sillamäel, aga reaalsus on alati pisut teine. llmselt tahtis saatus, et me seal hetkeks peatuks, kuna kodukohvik võõrustas parasjagu portugali pensionäre, kes olid kaart käes Tallinnast ühele väiksele väljasõidule tulnud ning pidasid kaardi kohaselt suurimaks vaatamisväärsuseks Tapat, kuhu nad siis ka edasi olid suundumas. Kuna kohvikuperenaine ei laitnud piisava intensiivsusega seda mõtet maha, astusin ma juurde, palusin vabandust ja tegin väikse ettekande Aegviidu kandi (kus me parasajagu olime) ning Lääne-Virumaa pärlitest ning joonistasin ka kaardile potentsiaalse päevateekonna. Oma arust tegin ma seda, mida iga kohalik, st eestlane oleks teinud, aga perenaine muudkui tänas, et kui tore, et nad nüüd niimoodi äkitselt giidiga kokku said. Mis giidiga!

Täitsa vahepalaks, tänane Vikerraadio reporteritund rääkis EASi Eesti kuvandi värskendamise protsessist ja rahvusvahelisest uuringust, mille käigus pidid paljurännanud äriinimesed midagi Eestile omast nimetama, ja kahjuks ei paistnud Eesti millegi poolest silma, v.a toit, mis oli selle uuringutulemuste järgi 128 riigi hulgas auväärsel 14. kohal. Mina, paljurännanud äriinimesena (see on nali!) oskaks kohe kolm asja nimetada, aga kuidas seda ikkagi turundada ja et see kõigile siiatulnuile silma paistaks ja ära tunnetatud saaks... Igaljuhul, nagu te aru saate, huvitab mind see teema.

 

Imeline koht see meie eitede külakohvik! 

Niisiis, Rakvere peale ja sealt edasi - meie nüüd ka kaardi järgi - kuhugi kolmnurka, kus näis olevat palju väikseid mulle täiesti tundmatuid mõisasid. Esimene, millesse sisse keerasime, oli Vasta mõis ja mõisakool, mis pidas parasjagu lahtise uste päevi!!! Üks kaheksanda klassi poiss saadeti meile ekskursiooni tegema ja kui ta taipas, et Plamen on välismaalane, läks ta sujuvalt inglise keelele üle: arhitektuur, ajalugu, tänane koolielu. Oli kaks täiesti valgustuslikku hetke - esiteks, et keegi viitsis täitsa lõpuni Plameniga inglise keeles rääkida ja teiseks - Eestis saab hea hariduse ja keeleoskuse ilmselt kõikjal (mis muidugi ei takistanud mind ikka Miat kesklinnakooli möllimast;)

Saime unustatud mõisate mängukaarti esimese templi ja lubasime veel osaleda. Ning keerasime Malla-nimelise mõisa peale, kus tabas mind tunne, et olen sattunud mahajäetud Thornfield Halli, mida tulekahju on rüüstanud ja mille peremees on lahkunud. Hästi võimsa tunnetusega koht.

Nimetatud mõisad jäävad geograafiliselt siiski veel Lääne-Virumaale, aga eestlaste "viimasest kantsist" Rakverest oluliselt ida poole. Tegime teiste ümbruskandi mõisate koha pealt südame kõvaks ja otsustasime end mitte lasta takistada ei suplusest Aa rannast ega vaadetega Ontika paekaldalt, vaid sõita otsejoones Toilasse, kus me kindla peale öömaja leiame. Öömaja aastatepikkusel etteplaneerimisel ma tugev ei ole ning üldiselt käitun ma samamoodi nii mööda Aadria rannikut sõites (mistõttu olen ma pidanud korduvalt autos ööbima) kui kui ka kallil kodumaal. Mille tulemuseks oligi see, et "Toilas keset juulit ilma etteteatamiseta öömaja saada.... dream on..." Tähendab, mitte dream on, vaid selle vaste vene keeles.... Booking.com näitas siiski ühte vaba tuba 50 km raadiuses, ehk siis enne, kui me tagasi Ontikale sõitsime, jalutasime Toila hirmsuures pargis, millest me kümnendikkugi läbi ei jõudnud jalutada, käisime mere ääres ja suundusime ööhakul Ontika mõisa.

Ontika mõisa peremehed, soome perekond, kellest, nagu ma hiljem kuulsin, on palju maaelu puudutavates saadetes juttu olnud, ostsid Ontika mõisa, tegid esmalt korda tallid, kus hobused all ja nad ise üleval elavad, ning mõisa mingi abihoone, millest tehti külalistetoad, kuna nii palju soomlasi hakkas külas käima ja öömaja paluma. Mõisaperemees Kalle (kes on muuseas slaalomi maailmameister) rääkis, et kui muinsuskaitsemees tuleb, hakkab see juba väraval karjuma, et mis kõik jälle valesti tehtud, näiteks sellele võssakasvanud risuhunnikule, millest täitsa kobe külalistemaja välja tuli, on veranda juurde ehitatud, mis kuidagi ei saanud ju originaalselt sinna juurde kuuluda, seega on mõisa enda renoveerimine ettevõtmine, mille peale ta muinsuskaitse-valguses pole julgenud veel mõtlema hakatagi.  

Aga sel ööl me neil teemadel veel ei rääkinud, vaid otsisime alles kedagi, kes meile toa kätte juhataks. No kust mujalt kell pool üks öösel ikka soomlast leida võib, kui saunast:)

Jätkub