Algab niimoodi: äratuskell on pandud poole seitsmeks, aga kell kuus on juba silmad lahti, sest kuidas oleks võimalik magada maha see hullutav kevad: metsikult õitsev kirss, mis aknasse vägisi sisse tungib, sirelid, toomingad - ka te mäletate, kuidas lõhnavad toomingad? - küünlas kastan, jaapani kirss, tuhandetes värvides roheline, soooooojus. Kl 7.04 läheb buss, mis paneb meid ühes kolleegiga 10 minuti pärast maha kohaliku tähtsusega välibasseinikompleksi juures, mis koosneb umbes 7 erineva temperatuuri, funktsiooni, sügavuse ja atrakstioonidega termaalveebasseinist, mis on avatud igal hommikul kl 6 ja kus ühes meiega mulistavad vaid sellekandi pensionärid. Ma elasin kolm ja pool aastat 10minutilise bussi- ja autosõidu kaugusel basseinist, ja ma ei käinud seal hommikuti, kui basseinivesi veel kergelt aurab ja mitte keegi sulle suhkruvatti, kebabit, grillitud maisitõlvikut ega basseininänni ei müü, mitte kordagi. Kuidas küll inimene ei suuda väärtustada seda, mis tal on? Ka see on ainult minu häda?
Pea kümmekond aastat olid me igakevadised jutuajamised Kristiga umbes sellised, et hallo, kuidas teil seal läheb, kas kevad ka juba tuleb? Ja Kristi vastu, et tuleb, aga visalt, eile sada jälle lund. Mina, et siin kõik õitseb ja õlmitseb ja Ungari on kevadel ikka täitsa talutav, aga õhtud on muidugi pimedad, seega see pole ikka see... Mille peale Kristi, et õhtud on meil siin tõeliselt valged, valgemad kui kunagi varem... Ja ülejäänud jutt keerlebki valgete ööde ümber, millest mina olen ilma jäetud.
Ma ei tea, aga seekord ei ole mul isegi päeva pikkusele midagi ette heita. Kõike jõuab, jääb ülegi, aga suuresti vist tänu sellele, et lapsi ja logistikat, mis suure osa päevast ära hammustab, pole manu.
Kusjuures kolleege ka nagu eriti ei ole, kõik naudivad ilmselt kuskil kevadet - sest olgem ausad - tegelikult tuli ta sel aastal ka siia üsna hilja - , ja mul on kohati tunne, et ma olen selle alatise tööteoga oma koduse köögilaua taga pisut üle pingutanud...
Seega siis, esmalt väike jalutuskäik läbi hommikujaheduse, esimene bassein, kuhu me mõnuledes viskume on pluss 32, seejärel pluss 40 ja kui seal keha kuumama hakkab, võtame ette kaks erineva temperatuuriga ujumisbasseini. Siis tagasi kuuma basseini, siis jälle jahedamasse, kust me enam lahkuda ei taha ning üksteist kõvasti sundima peame. Jalutame bussi peale tagasi unistades sellest, et me tuleme pärastlõunal tagasi, meil on päevapilet, ja teeme korralikku sauna ja hüppeid külmaveebasseni. Ma pean vaatama, mis kell mu lennuk läheb.... Kell pool kümme olen ma kontorilaua taga ja kella kümneks on mul juba peamine arrangement juunikuiseks keskkonnakonfliktide lahendamise treeninguks Albaania rannikul tehtud!
Kui see ei ole paradiis, siis ma ei tea, mis see on. Plamen: Of course, we miss many opportunities once we settle down. That's why tourism is so successful - brings you to new places for short period, with fresh eyes.
Ma lähen nüüd jalutan läbi õitsva Szentendre lõunale. Mõnikord võib ju tore ka olla:)))
Tere! Sattusin siia natuke lugema ja mul jäi hing kinni. Sa töötad REC-is, eks! Ohh... Ma pikalt ei heieta, aga see on mu noorpõlv. Esiti siis, kui REC asus veel Budas, aga ka hiljem, Szentendres... Mul on lihtsalt tohutu nostalgialaks praegu, pisarateni. Eks inimesed on seal vast muutunud, aga ikkagi.... Ungari, mu armastus. Ja kõik need mälestused. Ja Montenegro ja Budva - olen seal kolm korda käinud (armastame perega Horvaatias puhata). .... (lähen võtan lonksu orehhovicat, et rahuneda)
VastaKustutaTere, Helen, eestlane, kes mäletab RECi Buda-kontorit??? See tähendab RECi rajusid algusaegu! Mulle on midagi rääkimata jäetud! Või äkki Marianna on ikka midagi maininud, mul koidab... Kas Sa olid junior fellow? Viimase 13 aasta jooksul olen ma olnud pea ainuke, kes on saanud siin eestluse lippu kõrgel hoida;) Mina läksin 2003. aastal RECi üht Kaukaasia-projekti tegema, mis pidi kestma kaks aastat ja umbes sellega ma vist arvestasin ja nüüd on saanud sellest 13 aastat ja ma ka ei kujuta oma elu ilma selle geograafilise dimensioonita ette, ehkki mul on hetkel veel eriti hea leping ses osas, et ma küll töötan RECi peakontori heaks, aga saan seda teha Eestist. Nii et kevadine Ungari ajab isegi minu pea sassi:) Egészségére!
VastaKustutaJah, REC-is oli väga raju ja äge elu tollal :) Jah, ma olin JF. Kas Marianna Ukrainast? Ta oli minuga koos JF ja siis pärast tegime mingi follow-upi juba Szentendres. Palun tervita teda. See follow-up oli vist aastal 2000, või 2001, seega napilt enne sinu tulekut, järelikult. Väga ilusad ajad mu elus ;)
VastaKustutaJaa, Marianna Ukrainast, praeguseks töötab ta Bonnis kliimamuutuste konventsiooniga ja ilmselt siis ka Adriana, kes on praeguseks Genfis ja töötab Oak Foundationi juures kogu maailma kodanikuühiskonnaprobleemidega.
VastaKustutaAdriana oli meie juhendaja ja "ema", ehkki ainult õige vähe meist vanem. Mul läks suht napilt, et Eestisse tagasi sain. Oleks ma teinud veidikegi teise otsuse, oleks ka mina ja mu lapsed praegu ilmselt maailmakodanikud, st erirahvuseline pere... Mitte et see kuidagi halvem või parem oleks olnud, seda mitte, tegelt ei tea ju, aga lihtsalt .... teisiti. Nii et sellest tulenevalt ka mu nostalgia suurus :)
VastaKustutaMuideks, Helen, kui Sa juhtud seda veel lugema, Fb-s on selline community nagu REC Junior Fellows 1990-2008
VastaKustuta