laupäev, 31. oktoober 2009

Timo ja Andrease juures


Mia vanaonupojad - kaksikud Andreas ja Timo - said hiljuti kaheseks! Poisid on üliasjalikud ja väga suure sõnavaraga. No võtke või säärane dialoog - poiste ema: "Auto sõitis mööda, mis auto see on?". Poisid: "Jäätiseauto!" Ema: "Mida jäätiseautolt saab?" Poisid: "Jäätist!". "Aga mida on vaja, et jäätist saada?" "Raha!" "Ja kust raha saab?" "Issi käest!"

Enim hämmastas mind aga poiste mälu, nad mäletavad, mida ja kus on nad suvel teinud, ning suudavad seda ka väljendada. Samuti mäletasid, et komplekti Mia ja Mia ema käib ka onu, ning küsisid kohe, kus onu on. Mia näib poiste arengust olevat valgusaastate kaugusel.

Ülal üks juhuklõps, eelmisel aastal samal ajal-samas kohas tegi aga Inga onupoeg Heiki, kellest on suure harjutamise tulemusena saanud ilmselt üks parimaid Eesti beebipildistajaid, korraliku fotosessiooni. Olgu siis siia mõned nostalgiapildid.

Ehkki pildilt pole hetkel näha, olid Mia ja Andreas oma esimesel eluaastal väga ühte nägu, kaugelt rohkem kui Andreas ja Timo:) Mia oligi sündides mu onupoja Ranno nägu, Ranno lohutas, et pole viga see läheb üle. Vaatame siis, kui põhjalikult see üle läheb. Kusjuures praegu vaatan, et poisid on ikka enda nägu, aga Mia on küll väga muutunud.

Üks kaadritagune pilt ka.

esmaspäev, 26. oktoober 2009

Tagasi, et kohe tagasi minna

Koju tagasisõidupäeval oli Bp-s taas 15 kraadi sooja, taksos maiustasime - seoses Solarise avamisega ka eestlaste jaoks populaarseks muutunud - Ben & Jerry karamellijäätisega, ning lennuk tõi meid Eestisse tagasi... ainult selleks, et oma asjad kokku pakkida ning püsivamalt Ungarisse tagasi kolida.


Jabur on see, et pooled nendest asjadest, mis kaks aastat tagasi sai siia saadetud, on ikka veel lahti pakkimata, ma tean täpselt, et üks kott riietega, mis ootas tollal Ööbiku tn residentsis oma viimast pesukorda, ja sai siis ikka mustana kaasa, on jäänud kahe (!!!) aasta jooksul ka siin pesemata. Ei tea, kas peaks selle taas kaasa võtma? Osa raamatuid, mis sai saadetud Eestisse ühes Pille rekkajuhist vennaga, seisavad pappkastidest lahti võtmata isa garaazis, osa jäi Bossi garaazis Budapestis, osa on RECis minu töölaua all ning osa RECi allkorruse hoidlates. Ja vahepeal pole ka meie siinsed raamaturiiulid muidugi tühjana seisnud, vaid järjest uute teostega täitunud. Päris uuena on tekkinud lasteraamatukogu:) Muidugi ei korva uus lasteraamatukogu tõsiasja, et ehkki ma töökoha hoidlatesse jätsin kolm umbes 60 kilost raamatupakki, leidsin ma sealt kaks aastat hiljem ainult ühe. Ning selle ajani, kuni mul pole oma kodu ühes raamatukogutoaga, ehk siis AEGA ja RUUMI oma raamatud lahti pakkida, pole mul aimugi, millistest teostest olen ma ilma jäänud. See on katastroof, aga ma ei taha sellest rohkem rääkida.

Aga kahe aasta tagusest kolimisest, mina kaheksandat kuud rase, võiks palju rääkida. Põhiline oli muidugi see, et ma olin võimetu oma viis aastat kestnud Budapesti-elu kokku pakkima, kõik jäi viimasele minutile ega mahtunud ka kuhugi ära. Midagi sai ka ära saadetud ning erinevatesse kohtadesse toimetatud, aga Alfa ei ole kõige vähematki transporditöödeks mõeldud. Nii et kui viimaks oli auto pilgeni täis pakitud, nii et nööpnõel ei oleks ka juurde mahtunud, Plamen istus esiistmel umbes kolme padja ja nelja mantli peal, jalge all kastid peenema portselaniga, vajus auto esimeses bensujaamas lihtsalt kokku. Ning meil oli korteri võti juba läbi lahtise akna köögipõrandale visatud, ning korteri uus türklasest rentnik linnast väljas ning kell umbes kümme õhtul (väga paras aeg liikuma hakkamiseks, kas pole!). Nii et meil ei jäänud muud üle, kui kolleegi Paveli juurde sisse vajuda, pooled asjad ilma liftita majas neljandale korrusele tassida (mina ikka kaheksandat kuud rase) ning järgmine hommik poole kergema koormaga autoteenindusse sõita. Teeninduses ladusime me maha ülejäänud 150 kilo asju, peaasjalikult väikseid kotte ja kotikesi, mis oli erinevateks augutäideteks topitud ning autol vahetati tagumised amordid, mis põhimõtteliselt vahetamist oleks varsti ka pidanud, ning pandi vedrude vahele 5 cm klots selleks, et Alfa eesseisvatele rasketele vedudele vastu peaks:) No see klots võib nüüdki asja päästa! Teeninduses jõlkudes saatis sõnumi Boss, küsides, et kas me oleme juba Eestisse kohale jõudnud, ei tihanud öelda, et pole veel minema pääsenudki.

Aga kui viimaks teele pääses, läks kõik tavapäraselt – esimene öö Prahas Helle juures, siis Berliinis, jõudsime piisavalt vara, et hulk aega mööda jõulutuledes linna hulkuda, järgmisel päeval veetsime pikalt aega Lübekis ning kesköisele Rostokis laevale jõudsime üsna viimasel sekundil. Hommikune Helsinki kaks ööd hiljem oli tohutult kõle ja niiske.

Ja nüüd on siis tagasitee. Autosse ei mahu peale Mia suure ja mugava Brio suurt midagi, aga ilma selleta ma pole nõus minema. Ja eks siis muud niipalju kui mahub, toppima ei hakka, Esialgu oli plaanis, et ma sõidan ühes Miaga, ent 2000 km nii sõita kui ka ta meelt lahutada, on üsna ränk. Korra me oleme sel aastal juba Tallinnast Budapesti sõitnud, ent siis lahutas Plamen Mia meelt, suurel Balkani-tuuril oli kaasas Kristi. Nii et Mia tuleb üsna tõenäoliselt vanaema-isaga (taadu ja mummiga – nagu nad on endale nimed saanud) paar päeva hiljem lennukiga järgi.

Ma pean kohe hakkama sõitma, ent autot peab veel enne putitama, asjad on kokku panemata – ehkki meil on siin poole vähem pinda, on see vaid näiline, et ka asju on poole vähem – nii et selles osas pole kahe aasta jooksul muutunud midagi.

Ööbiku tänava residents väärib eraldi postitust. See tuleb. Siin vaid paar nostalgilist pilti.

Selle kivi ostsin ma ühest noore ungari disaineri poest, midagi muud ma ei jaksanud osta. Kivi ülesanne oli hoida Bakuust toodud vaiba nurka põrandal, vastasel korral kippus see üles rullima. Kui teoloog Helle esimest korda mulle külla tuli, ütles ta sisse astudes "Näe, komistuskivi keset põrandat!" Eks sinna otsa ikka sai komistatud ka kõvasti:)


Tükike paljudest raamaturiiulitest.

Tassid Taanist, taldrikud Istanbuli suurelt turult

Armeenlanna, kelle ma tõin kaasa ühelt Jerevani-reisilt, sümboliseerib mu viis aastat kestnud elu Buda Ööbiku residentsis ülihästi.

neljapäev, 15. oktoober 2009

Sügis on jõudnud ka Budapesti

Nädala jooksul on toimunud dramaatiline ilma jahenemine. Ka siinkandis sajab juba kohati lund, Budapestis on kolmandat-neljandat päeva pidev sadu ning väga tugev tuul. Üleeile tuli osta Miale tuule- ja vihmakindel varustus, ainult saapaid veel ei leidnud. Lihtsalt saapaid ei ole veel müügil. Oktoobri keskpaigas halvaks keeranud ilm üllatas ilmselt ka kaupmehi.

Hoolimata Mia korralikust varustusest, on ta vihma vaheaegadel saanud välja väga napilt, ent needki korrad on ta mänguväljakul täiesti üksi!!! Ungarlased, nagu mu kolleegid ka mulle kinnitasid, sellise ilmaga lapsi toast välja ei aja...! Teiseks lühiduse põhjuseks on vanaema õhuke kevadmantel, millega ta Musta mere äärest siia saabus. Sellelegi ei ole me suutnud kaubandusvõrgust veel soojemat aseainet leida. Eks need õhtud pärast tööd, kui midagi veel enne magamaminekut teha jõuab, on päris napid.

Ning hommikul kell 7.30 olen ma juba majast väljas!

Mia näikse olevat siiski eluga rahul. Mõned bulgaariakeelsed sõnad on juba aktiivsesse kasutusse tulnud, ja põhiline erinevus on, et ta sööb hea isuga ning palju - üleeile sõi ta päristoidu kõrvale ja vahepeale ära oma neli võileiba. Ta on valmis igaühega, kes sööma asub, natuke kaasa sööma. Võib-olla tuleb see sellest, et ka majas on päris jahe (me ei ole suutnud omal jõul gaasikollektorid käivitata, vaja on mingit meistrimeest) ning väike keha peab oma soojaks kütmiseks pidevalt kütust tankima. Või siis ehk kasvuperiood äkki?

esmaspäev, 12. oktoober 2009

Budapest oma hiilguses ja viletsuses

Alguses ikka ainult oma viletsuses, hädas ja viletsus. Pole minu linn see Budapest. Ent minu pikale veninud kodunt töötamine (pea kaks aastat) hakkab lõpema, ning aeg on Ungarisse tagasi pöörduda. Kui pikalt, näitab aeg. Õnneks pole seekordne Budapesti-tulek veel lõplik, ning pealegi ei kavatse me ka Bp-sse elama kolida, selles linnas ühes lapsega elamise võimatus oli meile selge juba päeva pärast.


Meie ajutine siserõdu. Meie uksed-aknad on viimasel korrusel nurga peal. Budapesti siserõdud ja -hoovid on üks paljudest selle linna peidetud aaretest.

Seekord tervitas meid Budapest 27 kraadise soojuse ning konkreetselt meie, 5. linnaosa koristustalgudega. Mis näeb välja nii, et kõik, kellel on soov kodusest mittetarvilikust kolist lahti saada, viskavad selle üle ukse tänavale. Sodi on tohutult, väljaviskamine kestab ligi nädala, ning enne kui see prügikoristusfirmade poolt kokku korjatakse, sordivad kodutud, mustlased, vanavaraotsijad jne jne kõik selle pahna läbi.

Mis tähendab, et meie lähitänavatel oli kodutute kontsentratsioon suurem kui tavaliselt, hais hullem kui tavaliselt ning miskipärast hakkasin ma mõtlema, et Budapest on oma peaaegu peatänavatelt hakkavate slummidega justkui Euroopa Rio de Janeiro. Izabella utca, kus me ajutiselt peatume, on viie minuti jalutuskäigu kaugusel ühest linna sõlmpunktist Oktogonist ning UNESCO kaitse all olevast Andrassy puiesteest, ent ometi jääb mulje nagu asuks see oma hiiglasuurte renoveerimata majadega kuskil pärapõrgus.


Pilt korteriaknast.

Eile puhuma hakanud tuul tegi õhu klaarimaks, ent mul oli juba pärast kaht päeva tunne, et olen oma kopsudele surmapaugu andnud - nagu ma polekski viis ülipikka aastat selles linnas elanud ja selle õhku hinganud! No ja kõige hullem on see lapsele - on ta ju nii käies kui ka vankris istudes täpselt autode heitgaaside tasandil.

Eile tulin ma selle peale, mis mind kõige rohkem Budapesti puhul häirib - selle nüri hall valgus. Tulles just värvilisest põhjamaa sügisest on kontrast ääretult suur. Mitte ühtegi valguslaiku hallide majade vahel. Päike loojub taevast värvimata (kuna loojub Buda mägede taha), puulehed lähevad kuivusest ja kuumusest pruuniks ning siis tulevad maha, rohelust on napilt-napilt. Buda mägedega on teised lood (eks seda peaks minema mõni päev pildistama), ent praegu on mu meeleolu kantud 6. linnaosa koledusest.

Hilisõhtul saabus Miat hoidma bulgaaria vanaema - asusin Miat ette valmistama, ikkagi 5 kuud pole näinud, ning selgus, et bulgaaria vanaema meenutades tekib Mial selline Pavlovi refleks, et hakkab üht vanaema käte- ja näopesemise laulu liigutusi tegema. Ilmselt hümiseb ta varsti viisi ka...:)

Mia võtab päris mitu Kukupai laulutunni viisijuppi üles, nagu ilmselt kõik kukupailased. See on ülinaljakas, kui Salme kultuurikeskuse erinevatest nurkadest ja koridoridest kostab Kukupai tunni poole sammuvate tittede lauluüminat "ta-ta, asub ta, ta ei taha jonnida..."

Natuke siseinterjööri ka - nagu näha pakuvad kolemajad õdusaid pesasid:) Mia lemmikkoht, seal on ta valmis natuke sööma ka.


Lugemisnurk

Koridoris. Soojusega on ühelpool.

neljapäev, 8. oktoober 2009

Kaksikutel jalad all

Kaksikud Kaarel ja Kärt on vahepeal seitsmekuuseks saanud ning juba istuvad, roomavad ja seisavad kahepeale. Väga tublid tegelased, kõike mõistvad, tähelepanelikud ja terased näod ees.



No ja varsti saab nendega mängima ka hakata...:))) Seniks tuleb leppida kaksikute mänguasjadega.


Kärdi udupilt tuleb hetkel andestada, kui ma seda töötlema hakkasin, oli teine veel täitsa selge. Aga ma ei raatsi seda tibukollaste sokkidega pilti ka millegi muu vastu vahetada. Ehk on veel fotokas alles ja saab uuesti laadida.

laupäev, 3. oktoober 2009

Hetki

Eile meie kodukohviku ees mina Miale: "Istu ilusti autos, ma lähen ostan..." Mõttepaus, mille täidab Mia: "Saia."

Täna hommiku istub Mia köögipõrandal maas, viskab raha mu rahakotist välja-kõristab sentidega ning hüüab: "Pidu, pidu!"

neljapäev, 1. oktoober 2009

Niipalju siis olematutest lasteaiakohtadest

Minust on olnud küll absoluutselt vastutustundetu - aga selline ma kord olen - jätta laps sündimise päeval lasteaia nimekirja panemata. See tähtis päev, kui ma olin viimaks suutnud kolm lasteaeda välja valida, koitis eile. Läksin avaldus näpus lasteaia juhataja kõnetundi... ning tahtmise korral võinuks kohe järgmine päev lapse sõime tuua. Ema, kes oma peaaegu kolmese poisiga pärast mind kabineti sisenes, võeti avasüli vastu (kohe hakatakse jagama pearahasid), ning pandi imekiirelt lastesõime astumise avaldust kirjutama. Too ema vist ise ka ei uskunud, et võib hommepäev lapse aeda tuua.

Kas need tohutupikad lasteaia järjekorrad ei ole siiski natuke kunstlikult tekitatud? Juhataja ütles, et ta oli just 14 kaheaastase lapse vanemat läbi helistanud ning keegi ei soovinud oma kaheaastast lasteaeda saata.