Budapest oma hiilguses ja viletsuses

Alguses ikka ainult oma viletsuses, hädas ja viletsus. Pole minu linn see Budapest. Ent minu pikale veninud kodunt töötamine (pea kaks aastat) hakkab lõpema, ning aeg on Ungarisse tagasi pöörduda. Kui pikalt, näitab aeg. Õnneks pole seekordne Budapesti-tulek veel lõplik, ning pealegi ei kavatse me ka Bp-sse elama kolida, selles linnas ühes lapsega elamise võimatus oli meile selge juba päeva pärast.


Meie ajutine siserõdu. Meie uksed-aknad on viimasel korrusel nurga peal. Budapesti siserõdud ja -hoovid on üks paljudest selle linna peidetud aaretest.

Seekord tervitas meid Budapest 27 kraadise soojuse ning konkreetselt meie, 5. linnaosa koristustalgudega. Mis näeb välja nii, et kõik, kellel on soov kodusest mittetarvilikust kolist lahti saada, viskavad selle üle ukse tänavale. Sodi on tohutult, väljaviskamine kestab ligi nädala, ning enne kui see prügikoristusfirmade poolt kokku korjatakse, sordivad kodutud, mustlased, vanavaraotsijad jne jne kõik selle pahna läbi.

Mis tähendab, et meie lähitänavatel oli kodutute kontsentratsioon suurem kui tavaliselt, hais hullem kui tavaliselt ning miskipärast hakkasin ma mõtlema, et Budapest on oma peaaegu peatänavatelt hakkavate slummidega justkui Euroopa Rio de Janeiro. Izabella utca, kus me ajutiselt peatume, on viie minuti jalutuskäigu kaugusel ühest linna sõlmpunktist Oktogonist ning UNESCO kaitse all olevast Andrassy puiesteest, ent ometi jääb mulje nagu asuks see oma hiiglasuurte renoveerimata majadega kuskil pärapõrgus.


Pilt korteriaknast.

Eile puhuma hakanud tuul tegi õhu klaarimaks, ent mul oli juba pärast kaht päeva tunne, et olen oma kopsudele surmapaugu andnud - nagu ma polekski viis ülipikka aastat selles linnas elanud ja selle õhku hinganud! No ja kõige hullem on see lapsele - on ta ju nii käies kui ka vankris istudes täpselt autode heitgaaside tasandil.

Eile tulin ma selle peale, mis mind kõige rohkem Budapesti puhul häirib - selle nüri hall valgus. Tulles just värvilisest põhjamaa sügisest on kontrast ääretult suur. Mitte ühtegi valguslaiku hallide majade vahel. Päike loojub taevast värvimata (kuna loojub Buda mägede taha), puulehed lähevad kuivusest ja kuumusest pruuniks ning siis tulevad maha, rohelust on napilt-napilt. Buda mägedega on teised lood (eks seda peaks minema mõni päev pildistama), ent praegu on mu meeleolu kantud 6. linnaosa koledusest.

Hilisõhtul saabus Miat hoidma bulgaaria vanaema - asusin Miat ette valmistama, ikkagi 5 kuud pole näinud, ning selgus, et bulgaaria vanaema meenutades tekib Mial selline Pavlovi refleks, et hakkab üht vanaema käte- ja näopesemise laulu liigutusi tegema. Ilmselt hümiseb ta varsti viisi ka...:)

Mia võtab päris mitu Kukupai laulutunni viisijuppi üles, nagu ilmselt kõik kukupailased. See on ülinaljakas, kui Salme kultuurikeskuse erinevatest nurkadest ja koridoridest kostab Kukupai tunni poole sammuvate tittede lauluüminat "ta-ta, asub ta, ta ei taha jonnida..."

Natuke siseinterjööri ka - nagu näha pakuvad kolemajad õdusaid pesasid:) Mia lemmikkoht, seal on ta valmis natuke sööma ka.


Lugemisnurk

Koridoris. Soojusega on ühelpool.