Jabur on see, et pooled nendest asjadest, mis kaks aastat tagasi sai siia saadetud, on ikka veel lahti pakkimata, ma tean täpselt, et üks kott riietega, mis ootas tollal Ööbiku tn residentsis oma viimast pesukorda, ja sai siis ikka mustana kaasa, on jäänud kahe (!!!) aasta jooksul ka siin pesemata. Ei tea, kas peaks selle taas kaasa võtma? Osa raamatuid, mis sai saadetud Eestisse ühes Pille rekkajuhist vennaga, seisavad pappkastidest lahti võtmata isa garaazis, osa jäi Bossi garaazis Budapestis, osa on RECis minu töölaua all ning osa RECi allkorruse hoidlates. Ja vahepeal pole ka meie siinsed raamaturiiulid muidugi tühjana seisnud, vaid järjest uute teostega täitunud. Päris uuena on tekkinud lasteraamatukogu:) Muidugi ei korva uus lasteraamatukogu tõsiasja, et ehkki ma töökoha hoidlatesse jätsin kolm umbes 60 kilost raamatupakki, leidsin ma sealt kaks aastat hiljem ainult ühe. Ning selle ajani, kuni mul pole oma kodu ühes raamatukogutoaga, ehk siis AEGA ja RUUMI oma raamatud lahti pakkida, pole mul aimugi, millistest teostest olen ma ilma jäänud. See on katastroof, aga ma ei taha sellest rohkem rääkida.
Aga kahe aasta tagusest kolimisest, mina kaheksandat kuud rase, võiks palju rääkida. Põhiline oli muidugi see, et ma olin võimetu oma viis aastat kestnud Budapesti-elu kokku pakkima, kõik jäi viimasele minutile ega mahtunud ka kuhugi ära. Midagi sai ka ära saadetud ning erinevatesse kohtadesse toimetatud, aga Alfa ei ole kõige vähematki transporditöödeks mõeldud. Nii et kui viimaks oli auto pilgeni täis pakitud, nii et nööpnõel ei oleks ka juurde mahtunud, Plamen istus esiistmel umbes kolme padja ja nelja mantli peal, jalge all kastid peenema portselaniga, vajus auto esimeses bensujaamas lihtsalt kokku. Ning meil oli korteri võti juba läbi lahtise akna köögipõrandale visatud, ning korteri uus türklasest rentnik linnast väljas ning kell umbes kümme õhtul (väga paras aeg liikuma hakkamiseks, kas pole!). Nii et meil ei jäänud muud üle, kui kolleegi Paveli juurde sisse vajuda, pooled asjad ilma liftita majas neljandale korrusele tassida (mina ikka kaheksandat kuud rase) ning järgmine hommik poole kergema koormaga autoteenindusse sõita. Teeninduses ladusime me maha ülejäänud 150 kilo asju, peaasjalikult väikseid kotte ja kotikesi, mis oli erinevateks augutäideteks topitud ning autol vahetati tagumised amordid, mis põhimõtteliselt vahetamist oleks varsti ka pidanud, ning pandi vedrude vahele 5 cm klots selleks, et Alfa eesseisvatele rasketele vedudele vastu peaks:) No see klots võib nüüdki asja päästa! Teeninduses jõlkudes saatis sõnumi Boss, küsides, et kas me oleme juba Eestisse kohale jõudnud, ei tihanud öelda, et pole veel minema pääsenudki.
Aga kui viimaks teele pääses, läks kõik tavapäraselt – esimene öö Prahas Helle juures, siis Berliinis, jõudsime piisavalt vara, et hulk aega mööda jõulutuledes linna hulkuda, järgmisel päeval veetsime pikalt aega Lübekis ning kesköisele Rostokis laevale jõudsime üsna viimasel sekundil. Hommikune Helsinki kaks ööd hiljem oli tohutult kõle ja niiske.
Ja nüüd on siis tagasitee. Autosse ei mahu peale Mia suure ja mugava Brio suurt midagi, aga ilma selleta ma pole nõus minema. Ja eks siis muud niipalju kui mahub, toppima ei hakka, Esialgu oli plaanis, et ma sõidan ühes Miaga, ent 2000 km nii sõita kui ka ta meelt lahutada, on üsna ränk. Korra me oleme sel aastal juba Tallinnast Budapesti sõitnud, ent siis lahutas Plamen Mia meelt, suurel Balkani-tuuril oli kaasas Kristi. Nii et Mia tuleb üsna tõenäoliselt vanaema-isaga (taadu ja mummiga – nagu nad on endale nimed saanud) paar päeva hiljem lennukiga järgi.
Ma pean kohe hakkama sõitma, ent autot peab veel enne putitama, asjad on kokku panemata – ehkki meil on siin poole vähem pinda, on see vaid näiline, et ka asju on poole vähem – nii et selles osas pole kahe aasta jooksul muutunud midagi.
Ööbiku tänava residents väärib eraldi postitust. See tuleb. Siin vaid paar nostalgilist pilti.
Selle kivi ostsin ma ühest noore ungari disaineri poest, midagi muud ma ei jaksanud osta. Kivi ülesanne oli hoida Bakuust toodud vaiba nurka põrandal, vastasel korral kippus see üles rullima. Kui teoloog Helle esimest korda mulle külla tuli, ütles ta sisse astudes "Näe, komistuskivi keset põrandat!" Eks sinna otsa ikka sai komistatud ka kõvasti:)
Tükike paljudest raamaturiiulitest.
Tassid Taanist, taldrikud Istanbuli suurelt turult
Armeenlanna, kelle ma tõin kaasa ühelt Jerevani-reisilt, sümboliseerib mu viis aastat kestnud elu Buda Ööbiku residentsis ülihästi.
I only regret that we have not recorded better this trip to Tallinn. With all the small and heavy changes of boxes,nerves, cities, back and forth as if then we had to much to carry with us and Budapest and Central Europe would not let us go. Now Mia is taking her place in the front seat of our life and we look at her how is growing and steering the directions. She grows prettier for sure. Before maybe only we were in love with her.
VastaKustuta