Teisipäev, 16. oktoober 2012

Eva

Eva, 75. aastase moldova vanamemmega kohtusime me küla kaevul. Eva tuli parasjagu vett võtma, külalapsed jalge ees sibamas, ja kuna Gheorghe, mu Moldova koostööpartner, teadis, et ma ajan kaameraga koloriitseid baabushkaid taga, tegi ta Evaga juttu. Eks algul oli ikka, et mis sest vanainimestest pildistada (ja ausalt öeldes ei tea ma ise ka, kuidas peaks/võiks kohalikke pildistada nii, et see kellegi õigusi ei riiva), aga peagi jätkus meil juttu kauemaks. Esmalt rääkisime juttu kaevul, nagu külainimesed ikka, siis kutsus Eva meid oma suurde aeda, siis väikesesse jahedasse suvekambrisse, siis veinikeldrisse, kus suurest vaadist maitsev koduvein ringi käima pani, ja viimaks ka päris tuppa - kohtumine Evaga on kindlasti minu selle aasta tippsündmusi!

Eva koduküla asub 50 kilomeetrit pealinnast, enam-vähem Rauti jõe kaldal, ühe Moldova peamise turismiobjekti - Orheiul Vechi - lähedal. Orheiul Vechi on muistne mongoli asula, mis õitses Kuldhordi nimelise khaani ajastul, mil sinna asutati kaks linna ja kus praeguseni on säilinud 12. sajandil koobastesse rajatud klooster (järmises postituses näete pilte koostrist ja Orheiul Vechi endast).



Küla ise on väga tüüpiline moldova küla, kus meie mõistes on kõik natuke kiibakil-kääbakil, aga kus väravad - maja visiitkaart - on alati värskelt värvitud, maja aknaraamid rõõmsad, aiad korras ja lopsakad. Ilmselt tekitab liga-laga mulje teatud arhitektuuriline stiil ning külatänavad, kus teetöid pole väga kaua tehtud.

Ma ei tea, kas Eva majapidamine päris keskmist külamajapidamist esindab! See oli ikka üle mõistuse ilus, korras ja hästi hoitud, eriti kui veel silmas pidada seda, et ta elab üksi. Ma ei osanud midagi enne üle maja lävepaku astumist ette kujutada, aga Eva kodu oli parem kui ükski etnograafiamuuseum, kus ma iganes käinud olen. Kusjuures - Eva ju ei oodanud meid, oleks söögigi valmis teinud, kui teadnuks, et me tuleme, ent ometi oli kodu just nagu kodukaunistamisvõistuseks välja sätitud. Aga mis me räägime - tal olid külakaevule minnes isegi pärlid kaelas! Ma küsisin Evalt, et kas ta telekat ka vaatab ja raadiot kuulab, aga ta ütles, et pole aega - telekas on pööningul ning raadio läks katki - ta toimetab õhtul kella üheksani oma lilledega, kust see aeg!



Elutuba
 
 Kööginurk ja magamistuba. Vitriinis olevad nõud tulevad meilegi tuttavad ette:)

Eva on põline kolhoositar ja ikka oma aja inimene. Kui hakkasime koduveini terviseks jooma, sai oma osa ka Nadezda Krupskaja (Gheorge abikaasa on Nadja ja sealt siis ka assotsiatsioonid). Eval elab praeguseks täitsa üksi, aga tal neli last, kes kõik Moldovas, aga mitte samas külas, ja siis sugulased Ameerikas, kellest vaat et rohkem, kui ta enda lastest juttu oli.

Äraminekul lubasime peagi uuesti näha, külla minna, lõunat süüa. Pildid tuleks aga saata lihtsalt külla, Evale. Mitte nii nagu eelmise kord keegi väljamaa mees oli ka pilti teinud, neid saata lubanud ja siis saatmata jätnud. Õnneks Gheorghe läheb taas sinnakanti, nii et pildid saab toimetatud. Eva armastab magusat, mina pidin tööasjus peaaegu alla andma, aga nüüd ma ikka ei saa, ma pean tagasi minema Kalevi komme viima...
 


Appi - inimene elab oma tavalist elu, aga meie mõtleme, et subkultuur, vaja üles pildistada ja talletada.