kolmapäev, 27. oktoober 2010

Kihvad on suus ja teravad, nüüd pole muud kui ründama...

... ründama, ründama, rün-rün-rün. Oi, mis see siis on, omad kihvad tulevad kallale...

Kui teile on need read tuttavad ja lisaks ka rämeda häälega vanaema laul
...reuma on mul kontides
ja sukka muudkui koon,
oma lapselapsele
nõnda rõõmu toon...

siis olete oma lapsepõlves kuulanud ilmselt tuhandeid kordi tollase noorsooteatri kauamängivat nimega "Punamütsike". Kus alguses laeti kõvasti päikeseid taevasse - prrr pomps - oi, palju sai -, siis vaadati kohvrite sisu üle ning mängimiseks võeti välja jänes - kes oli kõva kiitleja, et ükskord läheb ta Riiga ja Moskvasse ning kui eriti veab, siis isegi Narva! Ning samal ajal mürgeldas hunt kohvris ning nõudis väljapääsu. Ja kuna lugu jänesega jooksis ummikusse (Punamütsike muudkui jalutas metsas, korjas lilli, laulis kõvasti ja valesti ning miskit ei juhtunud), võeti teisel poolel hunt kohvrist välja ja... (appi, ma kuulasin seda plaati viimati 25 aastat tagasi ja mul on kõik ikka veel meeles:)

Ma ei mõelnud kunagi sellele, et miks jänes mängu toodi - aga nüüd ma tean! Niisiis, Punamütsikest me magamaminekuks enam ei jutusta, sest Mia kardab hunti, ning Lottet enam ei vaata, sest Mia kardab Lotte isa, kuna viimane tõmbab endale skafandri selga, kui hakkab elektrit taltsutama, ja Muumiorulugusid me ei vaata, sest seal on saladuslik kübar, ning Pipit ei julge vaadata (aint kuulata), sest Pipi isa on tõepoolest pisut tahumatu mees. Ja pingviinipoeg Lolo seiklustes on suured mereelukad, kes omavahel võitlevad, ning viimati tunnistas Mia, et ta kardab isegi Sheep the Shauni väikest lambabeebit.

Tuhkatriinu läheb veel peale - kõike veel ei adu, aga see, et kell lõi pimm-pomm, Tuhkatriinu kaotas oma kristallkinga ära, kõrvitsast sai tõld ning prints on üks ütlemata tähtis tegelane (üldse on nüüd kõik, kes hobuse seljas istuvad, printsid, ehkki tegemist võib olla ka läki-läki peas vene talupojaga), on selge, no ja Beatrix Potteri stiilis jänku- ning muud loomalood lähevad ka peale.

Punamütsikese plaadiga tulid mulle nüüd meelde paljud enda lapsepõlvelood, me kuulasime hullumiseni plaate - plaadid olid meie lapsehoidjad, tollal jäeti ju lapsed üksi koju - ja telekat ei vaadatud kunagi muul ajal kui õhtul kell 8 lastesaadet vaadates.

Aga praegu lõpetame eilse dialoogi...

Mia: "Ära karju!"
mina: "Ma ei karju, ma kolistan nõudega!"
Mia: "Ära kolista!"
mina: "Eks ma katsun!"
Mia: "Ära katsu!"

.... ja nostalgiapildiga 2008. aasta suvest. Minu arvates meenutab Mia siin väikest pahupidi punamütsikest.

teisipäev, 19. oktoober 2010

Sügis: Estergom

Sügis sobib Ungari olemuse ja meeleoludega! Hetkel on need muidugi eriti hullud. Aga kuna meil telekat kodus ei ole, jõuab punase muda-meeleolu meieni vaid siis, kui lehte sirvima juhtub.

Selles postituses veel värvilisi lehti pole. Sel nädalavahetusel, kui me Estergomi sattusime, oli plaanis tegelikult Tokaijsse minna, Tokaij nõlvadel paiknevad viinamarjaistandused on UNESCO kultuuripärandi ja loodusväärtuse nimekirjas. Ma pole sinna kunagi sattunud, ja ära jäi seegi kord. Ilm oli lauspilves ning me piirdusime matkaga omakandi metsades - peamiselt on tegu suurte lehismetsadega, kus üllatuseks oli hulgaliselt seeni (mitte ükski ei tulnud tuttav ette), seenilisi ja tohtult matkaradu. Ungarlased armastavad väga looduses matkata, aga mind see ungari loodus ei kõneta ja otseselt loodusesse satun ma siin ikka väga vähe, ehkki võimalusi, ja just meie kandis, kus nii ühel- kui ka teiselpool Doonaud laiub Doonau rahvuspark, on rohkelt.

Metsaskäik lõppes Estergomi katedraali külastusega ning toidupoes käiguga Slovakkias. Ütleme nii, et pere nädalase toidukorvi maksumus Slovakkias on kolmandiku võrra odavam kui Ungaris.  
Estergomi katedraali tagauks.


  
Aitab nüüd küll!

Kas ma ikka mahun pildile?

neljapäev, 14. oktoober 2010

Jälle lasteaeda!

Juba teine selle lapsukese elus, aga kohanemine oli momentaalne ning kui eelmine poolaasta polnud Mialt võimalik veel kätte saada, kuidas lasteaias meeldib, mida ta tegi ja mida ta sõi, siis nüüd on ülevaade täiesti olemas. Meeldib, sõi makarone lihaga ning jäätist (!!!) ja mängis Luccaga - vot selle Luccaga on nii, et teda tegelikult sellest lasteaias ei ole. Oli eelmises, aga Miale on saanud vist Lucca mängukaaslaste üldnimeks.

Tegelikult kasvatajad ütlevad, et ta eriti teiste lastega ei mängi, rohkem täiskasvanutega. Seda ma usun küll. Eks me Plameniga oleme ju Mia peamised mängukaaslased ja ta peab siukest vanuse- ja kasvuvahet loomulikuks. 

Lasteaeda sissekirjutamine oli huvitav. Lisaks sünnikuupäevale nõuti ka kellaaega - ei tea, kas koostavad sünnikaarti?, ja muude küsimuste seas (näiteks, et kas laps on agressiivne või rahulik, jutukas või vaikne, jne) küsiti ka, et kas laps on teie arvates ilus või inetu. Ma jätsin sellele küsimusele vastamata.

Kui lasteaeda järele lähen ja last riidesse panen, imestavad kasvatajad, et laps on tegelikult nii jutukas. Kogu päeva on ta ju pidanud naeratusega läbi ajama. Ja naeratama peab ta palju, sest suvega on Mia ilmselt ungari keele täitsa ära unustanud. Aga niipalju ta küll mõikab, et teistes keeltes, mida ta oskab, pole mõtet siinset rahvast kõnetada. 

Mial on üks fantaasisõber veel tekkinud - Bo(o)ja. Ta teeb alati väga kavala näo, kui Bojast rääkima hakkab. Tundub, et nad magavad öösiti ja mängivad päeviti koos. Mis loom või inimene see Boja on, pole meil arusaamist tekkinud.  

Üldse on Mial hakanud fantaasiamänge mängima: vihmavarjust, patjadest-vaipadest ning toolidest ehitab maja, paitava käe rebib kaissu ning mängib, et see on kiisu, kellele ta ütleb, et "kraabi, kraabi" ja siis mänguklotsidest ehitatud agregaadist piima annab. Legoklotsid kingiti talle teiseks sünnipäevaks ja nüüd siis on hakanud nendest viimaks maju ehitama.

Ma olen pidevalt unustanud ühest väljendist kirjutada - " ei saa", "ei oska" jne asemel ütleb Mia "ei saagi", "ei oskagi" - ma ei saagi siit trepist üles, ma ei oskagi nööpi lahti teha. See on nii armas!

neljapäev, 7. oktoober 2010

Perepilt

Kuidas me ka ei proovinud sel suvel perepilti teha, läks see üritus vett vedama. Heikki sõitis sama praamiga Hiiumaalt ära, millega meie pool tundi hiljem Hiiumaale, siis oli liiga palav, siis liiga päikseline, siis jäi mõttes olnud asukoht kaugeks, siis ei klappinud ajad ning lõpuks oli käes meie Eestimaal olemise kõige viimane valge tund, ja seda tuleb võtta sõna-sõnalt, sest täpselt tunni pärast loojus päike, ning selle tunni sisse mahutatud sessioon oli paras õppetund selle kohta, kuidas pildistada ei tohi-saa-ega õnnestu.

Kusjuures oli vist tegemist ka esimese tõeliselt jaheda õhtuga (20. august!), Mia jäi mere äärde sõites magama, külmetas kogu sessiooni ega toibunud kuni lõpuni. Säh sulle sajandi soojeima suve pilte. Aga mis siis ikka, pilte pole, mäletada on!

See oli värviproovipilt, ja võib-olla isegi parim, mis lõpuks välja tuli. 

Selline perepilt seekord!
No kellel sa siin seletad, et meil on kuumad suved!


Aga vähemasti sai kiikuda! Mia külakiigega kiikuda ei julge, ega Plamen ka eriti ei julge!

 Ja lõppeks üks isamaaline (Mia perspektiivist emamaaline) pilt ka - oli ju ikkagi taasisesesvumispäeva loojang.

kolmapäev, 6. oktoober 2010

(jälle) kakskeelsusest

Olgu siis annaalide jaoks kirjas, et kahe aasta ja kaheksa kuu vanuselt võib Miat täitsa ametlikult kakskeelseks lapseks pidada. Bulgaaria keel on viimase pooleteise kuu jooksul jõudsalt järele võtnud, ning Mia kasutab mõlemat keelt üsna võrdselt ja automaatselt ühelt keelelt teisele minnes, olenevalt siis sellest, kellega räägib. On läinud tõeks kolleegi sõnad, kelle kolmekeelsed lapsed neljandas keeles eemisel nädalal kooli läksid, et kolmeselt räägib me võsuke puhtalt mõlemat keelt.

"Mia, mine küsi isa käes kääre!" (jälle need käärid, eks ole!) ja Mia tormab Plameni juurde "ножици, ножици". Raamatutega on ka selge sott, neid loetakse minuga, книжка'sid aga hoopis Plameniga.

Teadlikke keelenalju veel ei tee, aga mõningaid otsetõlkeid küll, mis naljakad tunduvad. Näiteks on bulgaaria keeles jogurt "кисело мляко", mille siis Mia omakorda "hapuks mahlaks" tõlgib. Aga ma näen, et neid nalju hakkab tulema!

Ah, taga on nii tore! Eile hommikul, pesen vannitoas hambaid, Mia tuleb uksele. Mina: "Kas peseme hambad puhtaks või lähed veel sööma?" Mia: "Oota, ma lähen vaatan, kas ma pidin veel sööma!"

Mis edasi keeltest saab, ei tea, sest järgmine nädal peaks laps ungarikeelsesse lasteaeda naasema. Kahjuks pandi me vana lasteaed suvel kinni, ning polegi uut nii meeldivat leidnud.