Neljapäev, 27. veebruar 2014

Unest ja ujumisest

Kui eelmise teemaga sujuvalt jätkata, siis olgu öeldud, et sellal kui Theo sündis, magas Mia haigla akende alla pargitud autos õiglast und, mida ei seganud isegi allalastud aknast sisse sadanud vihm. Kui ta mõni tund hiljem üles palatisse jõudis, hoidis ta häbelikult ukse ligi ja küsis vaikse häälega, et ega ei olnud siiski mingit võimalust, et see beebi, kes meile sündis, on ikkagi tüdruk... Mina muidugi, et tule ja vaata ometi, kui armas poiss siin on ja sellest hetkest saidki neist suured sõbrad.

Tunne on vastastikune: Mia kohe viitsib Theodoriga mängida ja teda kantseldada (kuigi Theo viiendal elupäeval lõi Mia käed puusa ja küsis, et millal see lutsutamine siin ära lõpeb? ja vahetevahel ta ohkab raskelt, et küll on ikka palju beebiga tegemist, et tollest inimene saaks). Ning Theodoril on ärgates kohe esimene kontrollkäik (st kontrollroomamine) Mia tuppa. Kusjuures parim viis Miat hommikul üles saada, on Theo talle kaissu panna. Poisiga ei pahanda ta isegi siis, kui see ta juukseid kisub, teistega on preili hommikuti ikka väga tõre!

Nii ongi meil terve seeria hommikuäratuse pilte, siinne on neist esimene, Theodor on pildil nelja päevane. 


Ütleme, et alguses polnud see äratusefekt kuigi tugev, sest esimesed kolm kuud magas Theo  täielikult maha, mõnikord koguni kuni 20-22 tundi ööpäevas. Järgmised kolm kuud võttis natuke tagasi, aga oli siiski päevi, kus ta oli valmis kogu eluväsimust enam-vähem 24 tundi järjest välja magama. Kusjuures selle suure magamise juures hakkas ta tegema kõiki kontrolltegevusi, keerama-pöörama, haarama, roomama, käputama, istuma ja nüüd juba ka püsti tõusma täpselt õigel ajal. Ma arvan, et nüüd, kui ta on kaheksakuuseks saanud, magab ta vast enam-vähem nii nagu kõik temaealised head magajad, st ilusti kogu pika öö küll mõningate söögipausidega, mis kedagi ei ärata, ning kaks korda päevas. Minu ema tundus väga muretsevat seepärast, et kui laps niipalju magab, siis millal ta areneb..., aga minule oli vaja just magavat ja alati rõõmsatujulist last, sest mul olid kogunenud suured töövõlad ja nii ehk nii lapsehoolduspuhkust ainult kaks kuud. Ning pealegi oli ju suvi, ning suveprogrammis ei saanud ju ometi järeleandmisi teha.

Sel suvel sai tõeliselt palju ujuda, ja see toobki mind väikse müsteeriumi juurde, mida ma nimetan Universumi Kingituseks (Theodori sünni puhul). Nimelt olen ma alati hea ujuja olnud, aga vee peal seista ilma, et peaks näpuotsagi liigutama, pole ma osanud. Kui me nooremad olime, demonstreeris oma vee peal lamamise oskust alati üks meie onudest ja sealt on mul jäänud komme vahetevahel proovida, et ega ma kogemata seda oskama ei ole hakanud. Ja nüüd voila! - korraga oskasingi. Kusjuures ma mäletan, et ujuvuse tagab mingi kombinatsioon keha tihedusest ja vee tihedusest ja see ei ole õpitav. Ning seda mäletan ka, et ülekaalulistel on parem ujuvus (onu ei olnud ülekaaluline!). See mind kusjuures proovima panigi, et kas arvestatav hulk lisakilosid võiks äkki mind paremini vee peal hoida... no ja hoidis, aga müsteeriumiks jääb minu jaoks ikkagi see, et juba suve jooksul kadus hulk kilosid, kuid ujuvus ära ei kadunud, ning samuti säilis vee peal lebamise oskus igas veekogus, kus ma seda proovisin, ehkki tihedused on ju alati erinevad. Igaljuhul - basseinis pole ma vahepeal proovimas käinud, ootan uut ujumishooaega suure huviga ja olen sellise suurepärase kingituse ees, mida niisama lihtsalt juba välja ei mõtle, ülimalt tänulik:)